NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki

Mishima/Semper/Ojasoo

kava | press

“Kahekümneseks saanuna oli ta veendunud: on ainult üks asi, milleks ma määratud olen, ja see on au, just nimelt – au! Tal ei olnud õrna aimugi, millise au järele ta igatseb või millise jaoks sobiv on. Ta teadis ainult, et maailmapimeduse südamikus oli valguskiir, mis mõeldud ainult talle, tuues ta ühel päeval enda juurde, et teda ja ainult teda valgustada.”
(Yukio Mishima. “Pärastlõunane valvekord”)

"Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” oli teatri NO99 avalavastus, mis esietendus 19. veebruaril 2005. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper käsitlesid oma lavastuses vaba mängu ja kirglikku elu, eelkõige aga julgust omada ideaale. Lavastuses põimusid improvisatsioonilised harjutused ja jaapani kirjaniku Yukio Mishima tekstid.

Yukio Mishima oli üks olulisemaid 20. sajandi jaapani kirjanikke, peamiselt draamakirjanik ja novellist, aga ka kolumnist, filminäitleja, fotomodell. Ta oli kiindunud traditsioonilisse samurai bushido-eetikasse ja igatses imperialistliku Jaapani järele, ent tema tekstid on õrnad ja romantilised, sisaldades pikki tundelisi kirjeldusi, aga ka mõistmatut brutaalsust ja jõhkrust. Tema usk oma ideaalidesse oli vankumatu ning kurbus talle oluliste väärtuste kadumise üle kirglik.

Esietendus 19. veebruaril 2005.

Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Kunstnik Ene-Liis Semper
Tantsujuht Jüri Nael

Osades Rasmus Kaljujärv, Tiit Ojasoo, Kristjan Sarv ja Hendrik Toompere jr.

Etendus oli ilma vaheajata ja kestis umbes 1 tund 45 minutit.
Lavastust mängiti 2005. aasta veebruaris ning märtsis paarkümmend korda.



Pressifotod Ene-Liis Semper