NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Pedagoogiline poeem

Ojasoo/Semper/XXVI lend

piletimaailm | video | kava | press

"Pedagoogiline poeem" on poeem, mille salmideks on valusad, õnnelikud, põletavad, naljakad, kirglikud ja halastamatud hetked, milles paljastub inimlikkus tema kõige vastuolulisemal kujul. Kuna tegelikkuse loomuseks on pidevalt luhtuda, ebaõnnestuda, siis kunstil on parematel hetkedel võime pakkuda lohutust. Teiste sõnadega: kuna päriselus lähevad asjad reeglina untsu, siis kunst lepitab. Sellest see lavastus ongi. Seda ta näitabki. Sellega ta lepitabki.

Piinlikkus ja häbi meie elude banaalsuse pärast on tuttav kõigile, kes on valmis eesriide eest ära tõmbama ja endale otsa vaatama. Me vakatame, kui näeme, millest me tegelikult mõtleme. Mida tegelikult kardame. Millele tegelikult reageerime ja miks me seda teeme. Ausus on defitsiitne kaup. Ja mitte sellepärast, et tema järele oleks meeletu nõudlus. Ei, nõudlust pole. Parem on pehmuda turvalises tuttavate küsimustega keskkonnas, kus keegi – kõige vähem sina ise – ei nõua sinu käest, et sa peaksid muutuma isiklikuks.

"Pedagoogiline poeem" on lavastus, kus räägitakse vähe ja tehakse palju. Sest kuidas on üldse võimalik alustada lauset "minaga", püüdmata olla keegi teine? Kuidas tõrjuda keelt kui iseenda mahasalgamise vahendit, millele inimene allub kergemini kui füüsilisele vägivallale? Kuidas tõrjuda masside, massimeedia keelt, mis autentse "mina" jaoks on alati vale? Kuidas jõuda omaenda vahetu kogemuse kõnelemapanekuni? Kuidas mitte õppida oskust ennast kaitsta ja varjata ning kuidas õppida tahet olla lava peal toores, ilustamata, kole, kurb, naljakas, naeruväärne ja ennekõike: kuidas olla laval tõeliselt inimlik? Just nimelt. Kuidas olla tõeliselt inimlik? Siin ja praegu?

Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper

Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv, Marika Vaarik ja Linda Vaher.
Kõik peale Marika Vaariku on Lavakunstikooli XXVI lend.

PS Tsiteeritud küsimusi keele kohta küsis ükskord Jaan Undusk Peter Handkest kõneledes.

Esietendus 13. oktoobril Permis
Esietendus Tallinnas 20. oktoobril

Etendus kestab kolm tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.



Pressifotod Tiit Ojasoo