NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Iga eht südamelöök

Liiv/Ojasoo/Semper/trupp

piletimaailmvideo  | video2 | kava | press

"Iga eht südamelöök" saab alguse Juhan Liivi luulest. Kuid see pole lavastus Juhan Liivi elust. See pole ka lavastus, kus näitlejad illustreeriksid Juhan Liivi luulet. See on lavastus, mille jaoks on olnud väga olulised need tunded, emotsioonid, mõtted ja kujundid, mida Liiv kasutas. Kuid seda mitte luule enese pärast. Need emotsioonid ja kujundid on olnud kõnekad tänase päeva kontekstis. Jah, meile tundub, et Liivi luule räägib kaasaegse inimese maailmast: tema muredest, lootustest, hirmudest, kahtlustest, õnnetundest.

Kuid lavastus ei lähene Liivi luulele ainult temaatiliselt. Stseenide loomisel on olnud oluline veel "midagi muud". Ja nimelt. Palju on räägitud sellest, et tänane inimene on muutunud tuimaks: tema argipäeva täidavad olme, töökohustused, erinevad eraelulised rutiinid, rääkimata pealevoolavast infotulvast ja uuema aja Angstidest. Seetõttu kaevab nüüdisaegne teater ja kunst üha sagedamini sealt, kust võiks leida veel mõne kirka hetke. Kust võiks kasvõi korraks näha me elude emotsionaalset aluspõhja. Üht ehedat südamelööki. Neid südamelööke me tahamegi lava peal kuulda.

See lavastus ei jutusta ühtegi alguse ja lõpuga lugu. Tervik moodustub siin läbi emotsionaalsete hetkede rea, mis on lükitud üksteise kõrvale nagu metsmaasikad heinakõrde. Ka näitlejate energia ei ole suunatud ühegi "tegelase" kehastamiseks, nad mängivad kedagi endale väga lähedalt seisvat ning nende energia on suunatud erinevate ja kiiresti vahelduvate hetkede loomisele. Need hetked on haprad, kirkad, kurvad, jõulised, naljakad. Kuid ei hetked ega ka inimesed nende sees pole üleloomulikud, kirjanduslikud või dramaturgilise nipiga. Ei. Milleks? Neid on otsitud ja leitud meie elude banaalsest argipäevast, meie eneste keskelt ja ümbert, et neid hetki ning inimesi siis tihendada, tihendada, tihendada. Miks? Sest teater ei saa olla suurem kui elu. Ja kõige ilusamad hetked on laval siis, kui õnnestub näidata, tunda ja mõista meie elu tihendatud kujul. Sellisel kujul, et see, mis varem oli banaalne, on nüüd korraga abstraktne ja poeetiline.

See on lavastus, mis kasutab neid vahendeid ja võimalusi, mis on ainult teatris võimalikud. Kuid ei, tegemist pole "eksperimendi" või "laboriga", vaatajat ei provotseerita ning tema talumispiire ei panda proovile.
Kui just.
Kui just kohtumine ehedate hetkedega seda kõike pole.

PS Üks turundusportaal küsis meie käest, kes on selle lavastuse sihtrühm? Kõik inimesed, kes tunnevad, et sellest kõigest, mis moodustab nende elu, ei piisa, ning kes otsivad võimalust kogeda, tunda ja näha midagi, mis tuksub me elude sügaval südames.

Autorid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja NO99 trupp
Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Laval NO99 trupp: Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Inga Salurand, Marika Vaarik

Esietendus 22. veebruaril 2013 Teater NO99s

Etenduse pikkus on üks tund ja 45 minutit, ilma vaheajata.



Pressifotod Ene-Liis Semper