NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Enesetapja

Erdman/Ojasoo/Semper

piletimaailm | video | kava | press

"Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.

Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.

Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.

Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.

Teater NO99 mängib Tiit Ojasoo lavastust mitte oma majas, vaid Vene Teatris. Loomingulised põhimõtted, millest Vene Teater viimasel ajal lähtub, on meile väga sümpaatsed ja meie omadele sarnased – sestap oleme juba mõnda aega tahtnud koostööd teha.

„Enesetapjat“ mängime Vene Teatri suures saalis. Viimasel paarikümnel aastal on üle maailma valitsenud suundumus, et mängitakse pigem väikestel lavadel. Aga noored näitlejad Tiit Ojasoo kursuselt Lavakunstikoolis, kes moodustavad „Enesetapja“ trupi, mängivad suurel. Ja siis veel paljudel lavadel üle Eesti. Vaat nii. Pange naer valmis.

Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik Ene-Liis Semper

Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust.

Esietendus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis

Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga.



Pressifotod Ene-Liis Semper