NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Tüdruk, kes otsis oma vendi

Semper

piletimaailm |piletilevi | kava

“Tüdruk, kes otsis oma vendi” räägib elust, ilust ja surmahirmust - loomulikult! - mis kõigis inimestes pesitseb.
See on lugu sellest, et ei elu ega ilu ees ole inimesed võrdsed, osad lihtsalt on ilusad ja teised mitte.

Ja hetkes, mis meid ühendab, oleme niisama ebavõrdsed oma järelejäänud päevade arvus, täitmatajäänud unistustes, salajas soovitud soovide suuruses. Aga ilusat asja ihaleb igaüks.

Lapski teab, et ilu on absoluutne. Ilusa lähedal olla on parem kui koleda lähedal, ilus olla on parem, kui kole olla, ilusad pildid on paremad kui koledad pildid. Kuid iluga kohtudes võib ka haiget saada. Mis juhtub inimesega, kes sellele absoluudile liiga lähedale satub?

Ene-Liis Semperi lavastus räägib perekonnast, kes ilu ootamatus läheduses veel viimast korda õide puhkeb.

Enne kui saabub pimedus.

Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper
Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Eva Klemets, Rea Lest, Jörgen Liik ja Raivo E. Tamm (külalisena)

Esietendus 13. novembril 2014 Teater NO99s.

Etendus kestab üks tund ja 35 minutit, ilma vaheajata.

NB! Lavastus on alla 16-aastastele mittesoovitatav.

Reaktsioonid lavastusele:

Ma pole kunagi näinud sellist näitlejapoolset intensiivset kontsentratsiooni väga täpse lavastajapoolse ülesande täitmisel kui seekord. Võtan tavaliselt teatrit vastu mõistusega, muidu on mul igav. Seekord polnud mul hetkegi igav,  kuigi mõistusega seda lavastust vastu võtta ei saa. Hiilgav! Kui juba sellist teatrit teha, siis tuleb seda teha niivõrd lõppandekalt, nagu Ene-Liis on seekord suutnud. Ma sain laksu, kui see kellelegi midagi ütleb.
Jaak Allik

Ene-Liis Semperi “Tüdruk kes otsis oma vendi” on mitte dramaturgi või kirjaniku, vaid kunstniku tükk. Kunstnik otsib alati tugevat kujundit, Ene-Liis on selle leidnud. Habras ja esteetiline, järjestikused kohtumised iseendaga, purunevad nii tegelased laval kui piinlikkust-kohmetust tundev publik. Minge vaadake kindlasti, kohtute seal iseendaga.
Herkki Merila

Usaldades kunstnikku usaldan ma teda lõpuni. Nõnda saavad ka tema valikud, teekond ja eriti kahtlused minult usalduse, isegi armastuse pitseri. Nii ma ei oskagi seda tükki vaadata eraldi Ene-Liisi ülejäänud loomingust, see on lihtsalt asjade seis täna - tohutu kogemuse, intensiivse seedimise ja paratamatu loomistungi tulem varatalveks 2015. Kuid mitte ainult, briljantse visuaalse tajuga loojana suudab ta iga - kõige sitemini, kõige kriipivamana mõeldud - olukorra muundada millekski pea hüpnotiseerivalt fotogeeniliseks. Ta oskab varjata traagelniite, mis kaasnevad mitte täiuslik olemisega (st olemisega üldse - lihtsalt teatris on need tihti karjuvalt nähtaval). Tapab ilu iluga, iseenda eest ei page.
Tanel Veenre

------------------

Loe ka Eero Epneri intervjuud Ene-Liis Semperiga.
Ilmunud esmakordselt ajalehes Eesti Ekspress 12. novembril 2014

Mulle on alati väga meeldinud, et sa ei pea sõna teatris kõige olulisemaks.

Teater peaks olema seal, kus sõnadest ei piisa, sest muidu pole ju mõtet näidata. Inimesed, kes tahavad midagi näidata, valivad vahendid, läbi mille seda paremini teha. Sõna on ainult üks vahend. “Tüdruk kes otsis oma vendi” proovides jääb mul kogu aeg sõnadest puudu - sest ma pean suutma sõnadega väljendada midagi, mida seejärel peaks näitleja ilma sõnadeta väljendama. Oma kõige veidramaid kujutlusi eesti keeles pulkadeks lahti võtta võib olla uskumatult ruineeriv. Õnneks on mul jube head näitlejad. 

Sõna on samas nii Eesti kui Euroopa teatris praegu väga jõuliselt oma koha sisse võtnud, sa ujud vastuvoolu.

Ma ei välista sõna, ta on väga hea vahend, aga ta peab olema kohutavalt täpne. Ja isegi siis on sõna sageli paratamatult aeglane. Publiku pilk on kiire, olukorrad joonistuvad tema jaoks murdosa sekundi jooksul välja ning peaks edasi liikuma, aga sõna alles lohiseb olukorrale järele. Näitekirjanikud ei usalda tihti olukordi, vaid panevad kõik sõnadesse ja näitlejad peavad kõik need sõnad ka ära rääkima ning siis laval üheaegselt kirjeldatakse lugu ja näidatakse seda. Ent mul oleks huvitavam vaadata, kui tegelane lihtsalt oleks. See, millise nurga alt lavastust mängida, määrab lavastuse tähenduse, aga mitte sõna. Teatri ainulaadsus on selles, et samas ajahetkes, kus mina vaatajana istun, on ka teised inimesed - näitlejad -, kes pühendavad kaks tundi oma ainukordsest elust antud hetkele nagu minagi. Aga kui nad ei ole tõesti sama elus kui mina vaatajana, vaid piirduvad tegelastega, keda joonistatakse sõnade abil endast väljapoole, kui ei usaldata oma presentsust, siis on see igav. Saad sa aru?

Saan vist küll.

Ühtegi vahendit ei tohi muidugi absolutiseerida. Kontekst määrab kõik: ühes kontekstis võib miski olla uskumatult läila, teises uskumatult kaunis. Aga kui tohib, ma siiski ei läheks siinkohal detailseks.  Selle asja lahtirääkimine mind nii palju ei huvita.

Mis sind huvitab?

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus. Isegi kui see kõlab pateetiliselt. Aga täna näiteks mõtlesime näitlejatega, mis oleks, kui teha lavastus, mis oleks ülimalt esteetiline, absoluutselt esteetiline - võtaks esteetilisusest maksimumi, kõik, mis võtta annab (naerab).

Nagu moefotod, kus kõik on ülipuhas, mürast puhastatud?

Ma kuulen su hääles respekti. Sa oled kliiniline pervert?

Võib-olla.

Mina ei ole ja moefotod mulle ka nii väga ei meeldi. Kuigi kuskilt sealtkandist võiks vist alustada. Aga selles esteetilises lavastuses peaks võtma hoopis maailma kõige jälgimad asjad, ja siis neid nii esteetiliselt publikule serveerima, et kõik sulavad tänutundest.
Hiilivalt tuleb serveerida muidugi. Seda kunst teebki: ta ei lähe kohe kõige alumise kihini, vaid puudutab kogu aeg järgmist, siis järgmist, siis järgmist kihti. Ühel hetkel jõuab ta punkti, kust edasi minna ei saa, eks siis tuleb üles tagasi ning proovib hakata mõne teise koha pealt kihte koorima.

Kuulasin enne saalis muusikat, mille Jakob Juhkam sinu näpunäidete järgi lavastusele kirjutas. See muusika on teadlikult väga sentimentaalne, kuid ma ei ole kindel, kas kõik vaatajad seda teadlikkust tajuvad. Ma näiteks teadsin, et mulle ei tohiks need klaverid hinge minna - aga nad läksid.

Olukord on tõesti veidi jabur: ma tellisin väga healt heliloojalt väga halba muusikat ja kui ta selle nõretava muusika suurtest kõlaritest mängima pani, siis käisin mööda saali ringi, kuulasin ja see mõjus mulle täpselt nii emotsionaalselt, nagu ma olin lootnud. Tekkis täpselt selline emotsioon, nagu oli ette planeeritud, hoolimata kogu mu teadlikkusest. Nüüd on küsimus, kuidas ma saaksin muusikast, mis mind haaras, sammukese eemale, et teine kiht peale kasvatada. Ma ei arva, et teater peaks andma mingeid vastuseid, ma arvan et teatrist võib vaataja lahkuda sama suurte küsimustega nagu näiteks kunstinäituselt. Kõige paremas mõttes. (Paus) Keegi ei tea ju ikka veel pooli asjugi, mis ajus toimuvad, ja mingid asjad jõuavad sulle kohale otse, ilma teadlikkuse filtrita, ükskõik kui kaitstud sa enda arvates oled. Huvitav ei ole ju moment, kus sa saad aru, et "nad ei mõelnud seda magusust päris nii", vaid huvitav on moment, kus sa avastad, et see kõigest hoolimata sinu sees toimibki. Ikkagi sa lahkud saalist ja sul on see muusika meeles. Seda on isegi nõme kõva häälega öelda, aga me korjame oma elus iga sammuga määrajaid, mis jäävad meile külge, ja et neist vabaneda, peame tegema kõvasti tööd, jalutama kusagil mujal, no ikka pikalt jalutama, ning ei tea samas, kas need määrajad üldse kunagi enam ära lähevad.

Äkki on see ainult tundliku inimese probleem?

Ma ei tea, ma ei näe teiste inimeste sisse. Aga mulle oli suur üllatus, kui rääkisin kord ühe targa muusikapsühholoogiga, kelle üks töö on konsulteerida kaubanduskeskusi päev läbi kostva “vaipmuusika” valikutes, ja küsisin tema käest, miks nad ei võta ühiskondlikust sfäärist ära kogu seda jama, mis seal kostab, ning tema ütles, et pole võimalik, sest kunagi tehti ühes Tallinna kaubanduskeskuses vaikuse test. Ja kahe tunni pärast helistasid mitte kliendid, vaid teenindajad, et pange tagasi, ma lähen hulluks, ma ei saa muidu töötada. On seega olemas täiesti arvestatav hulk inimesi, kelle jaoks on kogu aeg vaja sääraseid määrajaid, väliseid segajaid, mis ei lase mõtetel tulla.
Aga ära palun mõista valesti - see, mida me praegu proovisaalis teeme, ei ole kriitika. Mind ei ole kunagi väga huvitanud sotsiaalkriitika, teatris ega kunstis. Mind huvitab hoopis asjade koosmõju proovimine. Maailmas on niivõrd palju erinevaid komponente ja kui sa paned nad kõrvuti, mõjuvad nad teistmoodi kui varem. See ongi see, mida ma teen.

Aga sa ei taha ju ka lihtsalt tõdeda, et "nii on". Missugune hoiak sind käivitab: kurbus, rõõm...?

Ei ole praegu kurbus, ei ole rõõm. Aga mulle meeldib mõte, et teatris oleks samasugune vabadus kui maalikunstis, kus sa paned punase ja rohelise kõrvuti ning mõju on teistsugune kui siis, kui neid vaadata ükshaaval. Miks laval nii ei saa? Ja kuidas see kokkupanek vaatajale mõjub, on teine teema, selle üle otsustabki tema ja see ei puutu minusse, mis muidugi ei tähenda, nagu ma oleksin täielikus teadmatuses oma kunsti mõjust. Muidugi ma enam-vähem aiman seda, vahel isegi tean. Küsimus, mis minus midagi käivitab, ei ole aga küsimus, et mis võiks publikule huvitav tunduda, vaid mis võiks minu jaoks huvitav olla. Ma saan ainult endast lähtuda. Ja minu jaoks on huvitav asetada asju teise vahekorda, kui nad enne olid.

Abstraktsele maalile on ette heidetud, et ta pakub ainult visuaalset elamust. Mulle tundub, et sind huvitab samas mitte ainult esteetiline tasand.

Aga - maalidest rääkides - värv ei olegi ju pelgalt visuaalne. Minu jaoks on värv ka füüsiline - väga oluline on, kuidas sa seda vastu võtad, kas sa võtad värvi vastu ajupoolkeraga, selgrooga, sabaga... Kui see abstraktne kogemus nüüd teatrisse üle kanda, siis seal tekib füüsilisus sellestsamast kohalolust või presentsusest, kui esitajad on elus samal hetkel, mil vaatajad on elus.

Jah, aga ma tean, et sulle meeldib teatris töötada mitte "esitajatega", mitte neutraalsete märkidega - näiteks nn pärisinimestega, vaid just nimelt näitlejatega, kes ei ole kunagi laval lihtsalt märgid, neil on alati mingi hoiak või suhe sellesse, mida nad teevad.

Ma lähtun näitlejate puhul sellest, et nad on korraga pillid ja selle pilli mängijad. Aga ma ei tahaks näitlemisest pikalt rääkida, sest kuigi ma olen seda 25 aastat iga päev väga lähedalt vaadanud, ei tea ma näitlemisest midagi.
“Näitlemine” võib praegu täitsa vale sõna olla, see on minu jaoks negatiivse kõlaga... mulle meeldiks rohkem kasutada sõna “mäng”.
Lava on lihtsalt nii halastamatu koht. Kõik on näha. Mulle tegelikult ei meeldi, kui publikule mängitakse. Mulle meeldib rohkem, kui näitlejad mängivad üksteisele ja publikul on privileeg seda pealt vaadata.

Milline kunst sulle meeldib?

Kui ma tajun, et autor on saanud korraga väga paljudest asjadest aru, et tal on mingi selgus, et  ta näitab mulle vastuvaidlematult asjade seisu - ning samas ei puutu see teos enam kokku reaalsusega, sest töötab üldistatumal tasandil. Ja tegija selle keerulise kombinatsiooni taga - säärase inimese olemasolu mind tõesti liigutab.
Teatris mind liigutab see, kui ma saan aru, kui palju kokkuleppeid on tehtud ning kui kaitsetu teater on, sest kõik peavad kokkuleppest ühtemoodi aru saama. Kui suur hulk inimesi teeb ühise kokkuleppe ja keegi ei hakka tekki enda peale rebima, on see ilus ja habras. Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelgi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Kui palju sa üldse kohtud sellise kunsti ja teatriga, mis sind liigutab?

Harva. Ma olen mitu korda juba mõelnud, et ei tulegi enam midagi. Et ma tean ise liiga palju või olen liiga asja sees, et maksimaalset laksu saada. Aga siis ikkagi tuleb miski, mida üldse ei oota ja see on eriti ilus. Mul ei ole selle suhteliselt hõreda elamussageduse vastu midagi. Ma olen omi elamusi nii hästi õppinud kinni püüdma, et hiljem kellelegi kirjeldades elan jälle sisse ja saan sama suure poeetilise kaifi kui esmakordselt nähes.

Sa kasutad sageli kunstist kõnelemisel sõna, mis minu arvates on kunstist kirjeldamisel  ebaõiglaselt välja roogitud - "poeetiline". Ja minu arvates ei kasuta sa seda vormiomaduste kirjeldamiseks, vaid kuidagi laiemalt, peaaegu et viitena sellele, et on olemas veel mingi mõõde, mida me ei oska vahel isegi tajuda. Kas sa mõtled "poeesiat" sellena - vahendina, mille abil suhelda nähtamatu maailma, jumala või ma ei tea millega/kellega?

Võib-olla küll. Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

Kas sa jagad oma elu perioodideks?

Teadlikult pole jaganud, aga mingid etapid hakkavad praegu kuidagi kaugeks jääma. Ma saan üha enam aru, et ei ole võimalik elada minevikus või tulevikus, vaid ainult selles hetkes, kus ma praegu olen. Enda teada olen ma küll elanud väga kirglikult, aga kummalisel kombel mingid varasemad mälestused järjest haihtuvad ja uued kihid tulevad peale. Sa lihtsalt ei suuda füüsiliselt samastuda ühel hetkel enam sellega, kes sa kunagi olid.Võib-olla tuleb kõik tagasi, äkki ma kunagi hakkan jälle kõike mäletama, mida ma teinud olen… 90-aastaselt? Rääkisin just 90-aastase kunstniku Mari-Liis Külaga. Tal on kõik meeles, kõik need aastad, detailse täpsusega.

Miks sa ei suuda rahulduda sellega, mis saavutanud oled?

Ma ei tea. Tegelikult ma ju usun, et kui inimene on teinud elus ühe hea asja, siis sellest võiks piisata, et ta võtaks ülejäänud elu rahulikult. Tegija tervist silmas pidades, ma mõtlen. Et tegid ühe väga laheda asja, nüüd ära järgnevate pärast enam muretse. Aga võib-olla ma olengi oma parimad asjad teinud 90ndatel: puhtast südamest tehtud tööd, kus ei olnud eelteadlikkust selle kohta, mis on kunsti kaanonid või millist arsenali kasutada. Oli üks mõte, üks pilt - tegin ära. Teine mõte, teine pilt - tegin ära. Lõbus!
Loovisikuna sündimine on ju vedamine: sa saad tegeleda asjadega, mis sind päriselt huvitavad. Aga kohe, kui oled teinud midagi märkimisväärset, pead sa hakkama ennast selle järgi defineerima. Ja see on vale suund. Väljaspoolt sissepoole pole mul kunagi õnnestunud midagi mõistlikku teha. Surve aga kasvab. Oskus ennast hoida ja mitte uusi asju kogu aeg peale pakkuda - see on... keeruline.

Sa ütlesid kunagi, et kunst, mida sulle meeldib vaadata, on reeglina valminud mõni aeg tagasi ja mitte täna-eile.

Paljud on öelnud, et 21. sajandil on raske midagi teha, sest mingid asjad on kunstis või muusikas tehtud ära nii hästi, et on võimatu teha isegi sama võimsalt, rääkimata ületamisest. Aga eks ma loodan ikka, et kunagi tuleb mingi uus periood, kus kõik tuleb jälle väga lihtsalt, eelteadlikkuseta.

Kas "Tüdrukuga, kes otsis oma vendi" ei ole seda tunnet?

Lootust ehk on. See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. Järgmine kord, kui antakse, tahaks proovida veel puhtamalt teha. Muide, ma ei tea, millal see pihta hakkas, aga ma tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. Kas ma sulle olen oma unenäost rääkinud?

Ei.

Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üks kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti,  ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks."
Nii ongi. Kui sa oled rahulikus faasis ja olmeline kaitsekiht tekib peale, siis on kõik mõnus ja turvaline. Aga kui elu muutub intensiivseks ja see kiht maha tuleb, siis sa tajud, et elu on ikka väga lühike ning erinevaid signaale tuleb korraga nii palju peale, et see on isegi irreaalne. Kumm venib, venib, venib... ja sa püüad sealt kinni mingi ärevuse, mingi tunde, mida igapäevase rahuliku tempoga ei saavuta. Ja siis tõmbub kumm taas kokku - õnneks ei ole see veel välja veninud - ja kui oled välja maganud, ongi jälle tervis ja rahu... õunamahl, kümneni magamine...

Kuivõrd sa tajud füüsilise keha poolt seatud piiranguid?

Lennata tahaks jubedalt (naerab). Muidu, eriti veel ei taju. Ma olen kunstnikuna ka arsenali vahetanud. Teatri vahendid on traditsiooniliselt ju erinevad. Kunagi videokunstnikuna töötades oli minu põhivahendiks keha ja küsimus näiteks sellest, kas olla riietes või mitte, ei ole minu jaoks üldse mingi küsimus. Ma olen ise olnud videodes ja performance'ites kümneid kordi alasti ning ma ei näe, et see oleks mingi eriline teema. Ja ega keegi ei keela mul ju ka praegu alasti videosid teha, sest keha ei ole asi iseeneses - ta on hinge füüsiline kest. Keha toimib ainult läbi kellegi, kes elab, füüsilised parameetrid on teisejärgulised - kui ühiskond nõuab ainult pikki jalgu, siis vana keha võib olla sama huvitav. Elu ei ole ainult seks, kuigi seks on väga tore (naerab).

Sa oled olnud lavastajana seotud kahe pihtimusliku lavastusega: Jarek Kasari "Lindmees" ja Epliku/Võigemasti "Muuseas: ma armastan sind". Oled sa ise ka oma kunstis muutunud pihtimuslikuks?

Ei usu. Või olen? Üks öö ajasin ma Tiidu üles ja ütlesin: "Tiit, appi, ma sain praegu aru, et ma olen laval jumala alasti!" (Naerab pikalt) Keegi oleks pidanud sel hetkel mulle eesriide koos fermiga ette tõmbama. Ja sa ei tohi seda kirja panna.

Miks?

Sest see kõlab pateetiliselt ja lollakalt, aga minu jaoks on hirmuäratav küsimus, kuidas ma sain selle vahepeal üldse ära unustada? Mida ma küll vahepeal teinud olen? Muidugi on lavastaja  oma lavastuses alasti, teisiti ei olegi see ju üldse võimalik.



Pressifotod Tiit Ojasoo