NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Naiivsusest teatris


Te ei aimagi, kui aeglaselt areneb inimkond tõdede tõttu.
Mircea Eliade

Viimasel ajal on ajakirjanduses taas üles kerkinud küsimus, kas ja mil määral võib kunst, ennekõike aga teater olla naiivne. Eriti selgelt on seda tajuda nende aktsioonide ja lavastuste retseptsioonis, mis on oma eesmärgiks seadnud teatud ühiskondlike valupunktide puudutamise: kas teater pole jäänud mitte naiivseks, kas ta teab piisavalt, kas ta ikka suudab uuristuda tõe keerulise koja kõikidesse soppidesse? Küsimus on õigustatud ning selle lahkamine väga oluline, sest oma mahukuses haarab "naiivsus" mitte ainult kunsti temaatilis-tehnilist külge, vaid ka eetilis-moraalset poolt, rääkimata kunsti kommunikatiivsest funktsioonist.

Ühelt poolt oleks ju lihtne kõik kirjeldatud süüdistused tagasi lükata. Kui näiteks poliitik X süüdistab teatrit selles, et "te ei valda tõde", seega puudub teatril ka õigus käsitleda teatud ühiskondlikke teemasid, kuna ta libiseb paratamatult tugeva lihtsustamise teed ning leiab ennast seetõttu peatselt naivismi lõpututelt väljadelt, siis võiks teatri vastus Xile sisaldada mh vastuetteheidet nagu "tõde ei tea teiegi" või poeetilist kontrat "Ei puhu mina poliitika sarve / Mul õiendada hingeline arve" (Juhan Liiv). Ja kuigi mõlemad väited oleksid ka täpsed – näiteks tõe monopoliseerimine teatud inimeste poolt on väga ohtlik, eriti kui on tegemist avalike asjadega nagu näiteks poliitika, mille olemuseks on avalik diskussioon, st erinevate väidete ja tõevaadete omavaheline suhtlus –, on nad antud juhul ebapiisavad, ning kuigi Liivi sõnadega võib nõus olla, on need praegusel hetkel liialt üleüldised, et nendega ennast kaitsma hakata. Seetõttu tõmbame vaatenurga korraks laiemaks ja proovime näha antud etteheite taga – tõe mittevaldamine viib kunsti naiivsusesse, mis võib olla mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik – teatud laiemat hoiakut: hoiakut, mille kohaselt kunst ongi naiivne. Selle väite õigustuseks näivad paljud mõlgutavat mõtteid nagu "kunsti olemuses on lapselik otseütlemine", "kunst opereerib lihtsustavate arhetüüpidega" või koguni "kunstnikud on ju veidi... teate küll... ning nende värk on... teate küll". Seega: arvatakse, et kunst on ja peabki olema "naiivne", eemaldudes elu põhiväärtustest, jättes üldistades tähelepanuta pisiasjad või lähtudes oma ideoloogilises hoiakus idealismist, mis ei ole vastavuses ühiskonna pragmaatilise toimimisega. Selle kõigega on nii ja naa.
Jah, muidugi on suur osa kunstist naiivne selle sõna halvas tähenduses. On ilma põhjuseta lilleline või rumalusest ja misantroopiast tingituna põhjendamatult tige, tulistades puusalt kõiki, kes ei klapi nende maailmapildiga: vabrikante, eesistujaid, pastoreid, pereemasid, fašiste ja teisi. Säärane kunst on reeglina halb kunst. Eriti teravalt on seda miskipärast tajuda just teatris, kus "elavate kehade" poolt loodud situatsioon näib lähenevat rohkem reaalsusele, st ka tõele, kui mõned teised kunstid, mis on vabad sellest paratamatust sidemest oma kunstiliigi ja reaalsuse jäljendamise/väljendamise vahel. Näiteks võib küll kõneleda ka naiivsusest muusikas, kuid see tähendab sel juhul pigem liiga lihtsat helikeelt, see tähendab – etteheide puudutab muusikalisi kvaliteete. Ent teatris kohatav "naiivsus" räägib meile mitte ainult autorite käsitööoskuste puudulikkusest, vaid ka nende maailmapildi vildakusest, kuna lavalt nähtav kõnetab – vältimatult – ka seda reaalsust, mis antud kunstiteost ümbritseb (olgu selleks reaalsuseks siis ühiskond, armastus või igatsus kaugemate universumide järele). See on säärane naiivsus, mida on piinlik vaadata ning selle vastu aitab ainult üks: tarkus. Lavastajad ja näitlejad peaksid rohkem lugema, rääkima erialaspetsialistidega, mitte leppima poeetiliste pooltõdedega, mis lubavad "kunsti" sildi all välja pakkuda kõiksugu suvalist kräppi, ja nii edasi.
 
Kuid on tõepoolest veel teist sorti "naiivsust" kunstis, mille põhjuseks ei ole tegijate rumalus, vaid tahe. See on tahe, mille kohaselt kunsti eesmärgiks ei ole tõde käsitledes avada mitte ainult selle pragmaatilist poolt, viia läbi ajakirjanduslik uurimus ja paljastada seni tundmatuid fakte, vaid säärase kunsti eesmärgiks on tõe emotsionaalne pool. See tähendab: kunstil peab olema piisavalt tugev sõrestik teadmisest, millele saaks toetuda, kuid see sõrestik ongi vaid toetuspind, millelt lähtudes saab väljendada neid emotsioone, mida kunstnikes neile teadaolevad teadmised tekitavad. Mida see tähendab? Seda tähendabki. Tõde ei koosne kunagi vaid faktidest, vaid ka nende faktide emotsionaalsest tõlgendamisest. Näiteks kui poliitik X ütleb lause, siis see lause võib olla fakt, kuid selle lause tõlgendamised on samavõrd selle fakti osad – isegi kui poliitik hiljem väidab, et teda mõisteti "valesti", see tähendab – mittetõeselt. Kui näiteks kujutleda säärast vabas ühiskonnas mõeldamatut olukorda, kus mõne partei peasekretär helistab oma partei lihtliikmele ja palub tal anonüümse annetuse teha, et varjata annetuse algset allikat, siis "tõde" on lõppkokkuvõttes küll see, kui annetus antakse, kuid see fakt iseenesest ei ole veel kogu tõde. Tõe juurde kuuluvad ka küsimused, kust raha ikkagi tuli, kes helistas kellele, aga veelgi laiemalt ka see, millised on need inimestevahelised suhted, mis antud sündmuseni viisid, aga ka see, mida säärane mõeldamatu olukord võiks öelda antud ühiskonna läbipaistvuse, tõetaluvuse ja aususe kohta. Ja siin on tegemist paratamatult emotsionaalsete valikutega, kus mitte ükski osapool ei saa lähtuda enam pelgalt "faktidest", vaid ka nende tõlgendustest. Või võtame näite armastusest. Mees ütleb naisele, et nende vahel võiks nüüd selleks korraks lõpp olla. Naine nutab, toimub lahkuminek. Mis on selles olukorras tõde? Ainult fakt, et mees ütles ühe lause ja üle naise põskede voolasid soolakad pisarad, ei ole kogu tõde. Tõde on ka see, mis toimus mehe peas, mis naise südames, milline oli see ruum, kus toimus lahkuminek, ja kas atmosfäär oli pingeline või ükskõikne. See on kõik osa tõest, aga see osa on emotsionaalne. Ja kunstil, sh teatril, on ühtaegu privileeg ja teiselt poolt kohustus uurida seda tõe emotsionaalset külge. Sest see on korraga nii "emotsioon" kui ka "tõde".
Tõsi, samas ei saa piisavalt üle korrata, et julgete emotsionaalsete üldistuste tegemiseks peab olema kunstnikul eelnevalt vähemalt teatud teadmised. Vahel piisab elukogemusest, vahel on vaja intervjueerida inimesi, vahel teha midagi muud. Kuid mingi arusaam elust peab olema. Sest kunstile omaseks peetavas "naiivsuses" on veel teine poolgi. Ja nimelt: kui me juba oleme jõudnud tõdemuseni, et kunst tegeleb tõe erinevate tahkudega ning see pole naiivsus, vaid kunstile omane viis olla kommunikatiivne inimelu kõige erinevamate spektritega, siis "naiivsust" tuuakse esile ideoloogilise etteheitena, mille kohaselt kunstnike idealism on naiivne. "Mis siis sellest muutus?" on tavapärane retooriline küsimus, kui mingi kunstiakt on ette võtnud näiteks mõne ühiskondliku paise. Kummalisel kombel küsitakse seda küsimust hoopis harvemini või üldsegi mitte siis, kui kunstiteose nähtavaks "teemaks" või "jutustuseks" on näiteks armastus, kuigi mingit emotsionaalset ega eetilis-moraalset vahet ei ole võimalik tõmmata. Kunstiteos, mis tegeleb näiteks altkäemaksuga, ei tegele tegelikult millegi põhimõtteliselt erinevaga kui kunstiteos, mis keskendab oma tähelepanu läheneva keskea painetele ühes abielus: fookuses on ikkagi inimlikud tahtmised. Ja sealjuures ei maksa sugugi alahinnata abieludraamat, mis seab täpselt samamoodi oma eesmärgiks maailma parandamise, saalis istuvate ja samasuguste probleemide käes vaevlevatele inimestele näiteks lepituse pakkumisega nende olukorraga, ja jällegi ei ole võimalik näha mingit põhimõttelist vahet nn poliitilise ja "igavikulise" kunsti vahel.
Ent niisiis. Kunst ei suuda maailma muuta – selle uskumine olevat naiivne. Lihtsaim vastus sellele etteheitele on: muudab küll. On loendamatu arv näiteid kunstiteostest, mis on mingil moel maailma muutnud. Tõsi, vahel öeldakse, et neid näiteid ei olegi väga palju: romaan "Onu Tomi onnike" olevat põhjustanud piisava pahameele orjanduse aadressil, aidates kaasa ühiskondlikele protsessidele, mis viisid orjanduse kaotamiseni, ning Lewis Hine'i fotod lapstööjõust vabrikutes andsid emotsionaalse boosti, mis aitas lõpuks alaealised tehastest tagasi mänguväljakutele viia. Ja kõik. Sest kuidas muutis maailma Fellini "Kaheksa ja pool"? Mis juhtus ühiskonnas, kui ilmusid Underi luuletused? Kas sõda on tänaseks kadunud, kuigi selle koleduste paljastamisega tegeles Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel"? Või miks on ikka veel alles hälin ja raev, kuigi meil on Faulkner? Ei, really? Jätame kõrvale selle tüütuks muutuva emotsionaalse kaitsekilbi, mis kaitseb igasugust kunsti lihtsalt seetõttu, et see on kunst – kuidas me võime näha tõestust sellele, et kunsti lootus maailma parandada ei ole naiivne? Sest kui kunst seda ei suuda, pole tal ka mõtet. Kui kunstnik ei taha iga oma teosega maailma kuidagi parandada, on ta sedavõrd küüniline, et võiks parem teha midagi muud, näiteks iriseda kusagil veebis poliitikute ja ärimeeste üle.
Üheks võimalikuks vastuseks, kuidas siiski on võimalik tõestada paljude intuitiivset usku, et kunst kuidagi maailma muudab, võiksime kasutada eriti vist just teatrile sobivat tõdemust, et kunst mudeldab mingeid nähtuseid või olukordi. Harva tegeleb teater ühe konkreetse sündmuse detailse kordamisega, vaid ikka püütakse luua mingi emotsionaalne üldistus, et antud sündmuses esinevatest suhetest, pingetest ja atmosfääridest oleks võimalik aru saada ka neil, kes konkreetsed sündmust pole läbi elanud, küll aga midagi sarnast. Üldistus tähendabki aga mudeldamisest: teater loob mingi sündmuse või olukorra mudeli. (Siinkohal varitseb muidugi oht liiga julge üldistuse järele: peenete erisuste tabamine on samavõrd oluline kui üldistuste loomise oskus.) Säärast mudeldamist võib näha näiteks arhetüüpide kasutamises, aga ka kehaliste, keeleliste ja visuaalsete metafooride loomises laval. Nagu on aga kirjutanud George Lakoff ja Mark Johnson: metafoor pole ainult poeetiline kujund, vaid "nii mõtlemist kui tegutsemist suunav harjumuspärane mõistesüsteem on loomuldasa metafooridele rajatud". Teisisõnu: inimene mõtleb ka tavaelus metafooride kaudu, mis omakorda määrab ära selle, kuidas me üldse maailmast aru saame või temasse suhtume. Näiteks kui me mõtleme metafoorselt "vaidlus on sõda" (näiteks väljendite "Ta ründas minu seisukohta", "Ma pole üheski väitluses temaga peale jäänud" jne kaudu), siis me arvamegi, et vaidlus tähendab konflikti. Mitte mõttevahetust, dialoogi, vaid konflikti – ja seetõttu me ka käitume teatud vaidlusolukordades nagu rindel, kuigi see pole sugugi ainuvõimalik lahendus. Seega: ka teatris luuakse mitmeid näiteks kehalisi metafoore, näidatakse meile impulsside liikumist läbi kehade, ja need metafoorid kujundavad omakorda selgelt seda, kuidas me maailma tajume. Ja just see ongi teatri eetilis-moraalne ja kommunikatiivne väljakutse: luua sedavõrd jõuliseid, emotsionaalseid, ambivalentseid ja vastuolulisi metafoore, et vabastada inimesed seniste metafooride kütkest ning näidata neile teistsuguste mõtte- ja tundemustrite võimalikkust. Öelda, et see ei vii veel maailma muutmiseni, on seejärel vaid pelk künism või kiirustav rumalus kellegi poolt, kes ootab koheseid ja lõplikke muutuseid. Ükski eepos, Tšehhovi näidend ega Anselm Kieferi maal ei ole koheselt ega nähtavalt midagi muutnud, kuid ilma nendeta oleksime endiselt vaid märatsevate barbarite jõuk.
Muide, korraks võiks küsida ka selle järele, kas teatri naiivsus on ehk kuidagi teistmoodi kui muudes kunstivaldkondades? Jah, on. Sest teatri naiivsus on avalik naiivsus. Inimesed on koos ja naiivsed ollakse koos. Teatri kui kunstivormi olemuses on olla avalik, aga kuigi selles on oma määratu jõud, on selles ka omad ohud – näiteks kipub inimene suurema seltskonna ees rääkima üldistatumalt, lihtsamalt, naiivsemalt, kui ainult paari-kolme nutika sõbraga vesteldes. Seetõttu libiseb ka teater sageli lihtsustamise lõksu, eriti kui ta sõltub väga tugevalt publikumenust. Seetõttu pole imestada ka 20. sajandil levinud teatripõlguses, mille võtab tabavalt kokku Roland Barthes'i lause "Ma loen ennast küll teatrisõbraks, aga pole ometi teatris enam ammu käinud". Ta oli pettunud. Teater pakkus vaid lurri. Oli pehme ja kompromissialdis. Kuidas seda ületada? Tuleb leida tasakaal. Teada väga palju ja samas ikkagi uskuda maailma parandamise võimalikkusesse. Ja sugugi mitte alati ei tähenda see, et me peame andma positiivseid signaale, pühitsema midagi, pakkuma koosolemise mõnu. Naiivsus on ennekõike lihtsustamine. Üks selliseid lihtsustamisi on arvamus, et me kõik oleme ühesugused. Hiljuti ütles üks Eesti lavastaja, et pole vahet, mis ametit me peame või kes me oleme, kõik tahame olla õnnelikud. Õige. Aga nii üleüldine, et pihta pole sellega midagi hakata. Sest meie teed õnne poole on lihtsalt sedavõrd erinevad. Ja vaid väga vähesed jõuavad pärale.

Eero Epner
september 2012