NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Miks küll


Erinevalt paljudest teistest kunstivaldkondadest loetleb teater enda ajalugu hooaegade kaupa. Mõni võib lugeda seda institutsionaliseerumise paratamatuks ja kurvaks kaasnähuks, mis sunnib teatrit mahutama ennast kodanlase suvepuhkuste vahele, kuid "hooaeg" võib olla ka – vastupidi – inspireeriv algtõuge. "Hooaeg" saab olla teadlik ja kontseptuaalne raamistus, mis loob ühelt poolt konteksti kõigi temas toimuvate kunstiliste sündmuste – lavastuste ja aktsioonide – jaoks, kuid mis teiselt poolt võib kasvada ka kunstiteoseks iseeneses, kuna hooaja peale tervikuna mõeldes tajume voolavusi, üleminekuid, tähenduslikke fokusseerumisi, mis võtavadki lõpliku tähenduse alles siis, kui me mõtleme lavastuste peale ka suhtes teiste samal hooajal esietendunud lavastustega. Sealjuures ei tähenda teatri terviklik hooaeg ainult temaatilis-ideoloogilist ühtsust, lavastuste omavaheline suhestumine kitsalt "teema" või "ainese" tasandil oleks liialt literatuurne, vaid see tähendab mitmekihilisi hoiakuid, kus arvesse tuleb võtta nii ühiskonnas olulisi emotsionaalseid olukordi, teatri enese hetkeseisu ja senist ajalugu, üksikute lavastajate ja näitlejate loomingulist sinusoidi ja veel mitmeid külgi, mis lõppkokkuvõttes peaksid nüüdisaegses teatris viima aga küsimuseni: mis on sel hooajal teatris see, mida üheski teises kunstivaldkonnas ei ole võimalik saavutada? Mis on need väärtused, milleni on võimalik ainult teatris jõuda? Ja see küsimus on tunduvalt laiem ja abstraktsem nõue ühele hooajale kui pelgalt olulise "teema" või "moto" sõnastamine.

Teater NO99 selle hooaja kahest esimesest uuslavastustest on tänaseks esietendunud Rasmus Kaljujärve "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp". Järgmise lavastusega, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo "Pedagoogilise poeemiga", käivad selle loo valmimise ajal proovid, ning kuigi oleme püüdnud vältida kunstiteosest kõnelemist enne kunstiteose valmimist, see oleks sama hea kui püüda küünlaga läbi valgustada kõiki koopa nurki, võime juba ometi maha märkida teatud rajajooned, mis alustelt käesolev hooaeg meie teatris stardib, seda enam, et me vähemalt aimame juba ka neid emotsionaalseid värve, kuhu meid viivad järgmised lavastused. Lühidalt öeldes on sel hooajal teatri fookuses inimlikkuse paljastumine erinevates antavates oludes, ning seda tehes puudutatakse pidevalt piiri isikliku ja avaliku vahel.

Susan Sontag on oma essees "Vaadeldes teiste valu" väitnud, et näiteks sõjakoledusi kujutavad fotod on vahendiks, "mille abil muuta "reaalseks" (või "reaalsemaks") sündmusi, mida priviligeeritud ning turvalises keskkonnas elavad inimesed eelistavad pigem ignoreerida". Ja ometi, ükskõik kui kohutava ja mõtlemapaneva fotoga me ka ei kohtuks, ei suuda me Sontagi arvates ikkagi mitte kunagi mõista ega isegi kujutleda seda, kui kohutav miski kellegi jaoks võib olla, ning kui tavaliseks see tema jaoks võib muutuda. Seesama dilemma on ka teatri ees. Kui tema objektiks on näiteks inimliku traagika kujutamine, siis millest lähtuda, et "turvalises keskkonnas" elava pealtvaataja jaoks muutuks lavastuse koes olev traagika "reaalseks"? Kuidas ületada teatris see emotsionaalne barjäär, mille inimesed on endale loomuomaselt ümber ehitanud? Teatrid on selleks kasutanud mitmeid nippe: näiteks püüavad nad ainese tuua vaatajale võimalikult lähedale, kantides tänase publiku jaoks võõra ajaloolise konteksti tänapäeva või lavastades lugusid erinevatest sotsiaalsetest gruppidest, et pakkuda äratundmisrõõmu nii kontorirottidele kui ka keskastame juhtidele, nii üksikemadele kui ka heitunud meestele aluspükstes. Ent need kõik on vaid temaatilised nipid, millel puudub vaid teatrile omane võime luua siin ja praegu elusaid emotsionaalseid hetki. Seetõttu on säärastest kirjanduslikest võtetest kümme korda tõhusam see, kui lavastaja suudab näitlejad viia hetkeni, kus nende vahel toimuv lavaline suhtlus muutub võimalikult reaalseks, elusaks ja ohtlikuks. Need on need emotsionaalsed momendid, mida on võimalik saavutada vaid teatris ning just nende hetkede nimel tasubki teatris käia.

Ent ometi jääb elavaid, väga hästi sooritatud stseene vaadates sageli sisse mingi rahutus. Jah, emotsionaalne puudutus toimus, traagika muutus hoomatavaks, kuid mingi teatrile loomuomaseks peetav distants näitleja ja tema rolli vahel jäi ikkagi... distantsiks. Enamgi veel: vahel hakatakse seda vahemaad teadlikult rõhutama, püüdes leida kas iroonilist distantseeritud irvet või artistlikku lõhet, mis võimaldab näitlejal oma tehnilise tulevärgiga publiku jahmatama panna. Ent ometi peab ju olema ka mingi võimalus, kuidas sellest distantsist mingil moel vabaneda, et vaataja, kes vaatleb teise inimese valu või õnne, suudaks seda veelgi emotsionaalsemalt, abstraktsemalt ja lõpetamata tajuda.

Performance-kunst vastab sellele probleemile lihtsalt: tema loomuses on autori ja esitaja täielik ühtesulamine, performance'i ajal toimuv ongi reaalne, mitte reaalsust imiteeriv, ning kõik baseerub kunstniku siirusel ja vahetul radikaliseeritud olemisel. Ka teatrid on juba aastakümneid teinud erinevaid hüppeid säärase radikaliseeritud olemise poole, näitlejad on püüdnud olla "nemad ise" ning kõneleda ja käituda nii, nagu nad kõnelevad ja käituvadki, looritamata seda lavakunstikoolis õpitud oskustega. Kuid ometi peaks olema võimalik veel üks tee. See, kus näitleja ei proovi enda käsutuses oleva tehnilis-emotsionaalse arsenaliga tõlgenda mingit tegelaskuju, vaid kasvatades isiklikkuse tasandit loob lavale täiesti uue tegelaskuju, kes näeb välja, räägib ja käitub täpselt samamoodi nagu näitleja isegi, kuid ei ole ometi see näitleja, vaid keegi uus. Näitleja, kes mängib iseennast. Näitleja ei ole lava peal enam iseenesest distantseeritud, aga ta pole enesega ka täielikult kohakuti, vaid ta on iseenese kohal (seda mitte kvalitatiivses, vaid tähenduslikus mõttes).

Mida see nõuab näitlejalt, nõuab teatrilt kui kunstiliigilt? Nõuab ühelt poolt seda, et näitleja, aga tegelikult ka lavastaja on 200 inimese ees äärmiselt habras, avatud, valmis silmitsi seisma oma igatsuste ja hirmudega, näitleja peab avalikult haiget saama ja ennast lõhkuma, isegi kui ta professionaalselt suudab seda teatud määral ka esile kutsuda. Ja kui see tundub võib-olla lihtsalt läila tundleva teatrijutuna, siis huvitavaks muutub teater ikkagi just siis, kui seal sünnivad olukorrad, sündmused ja hetked, mis ei toimu enam mitte (ainult) näitleja ja lavastuse mõistuslikus sfääris, sest – nagu kirjutas pea sada aastat tagasi Mihhail Tšehhov: "Mõistuse omapäraks on talletada oma mõjusfääris need asjad, millest on aru saadud. Seal muutuvad need külmaks ja loiuks. Selle asemel on vaja kujutlusvõimet." Teisisõnu: näitleja peaks olema valmis teatris kui avalikus kunstiliigis tooma saalisviibivate vaatajateni isiklikud hetked, kuid sellised isiklikud hetked, mida ta ei ole veel "ära lahendanud", kuidagi selgeks mõelnud või neist aru saanud. Võib-olla pole ta oma hirmudest teadlikki enne, kui ta neid ühel hetkel suudab endale mingi tegevuse või suhtluse käigus korraga ette kujutada. Need ongi ilmselt need ilusaimad hetked teatris, mille kohta Tiit Ojasoo on öelnud, et sa ei tea, mis hakkab järgmisena juhtuma, seda on võimatu ennustada või teadlikult konstrueerida, aga samas midagi kindlasti juhtub.

Nii Rasmus Kaljujärve lavaline olek kui ka "Pedagoogilise poeemi" trupp on sääraste hetkede otsinguil: Rasmus igal etendusel, "Pedagoogilise poeemi" trupp (praegu veel) igas proovis. Kuidas saavutada sääraseid emotsionaalseid hetki, kus inimeseks olemine paljastub kõige eredamal moel? Kuidas saavutada neid hetki nende vahenditega, mis on ainult teatris võimalikud – ja see tähendab, et sõnale toetumine tuleb mõneks hetkeks unustada, kuna sõna võib lavalist energiat pisendada, tekkinud olukorda kommenteerima hakata. Kuidas teha nii, et näitlejaid ei kohutaks see, et nemad pole need priviligeeritud inimesed, kellel on õigus mitte tegeleda teemade ja inimlikkuse tahkudega, mida on mugavam ignoreerida? Kuidas jääksid näitlejad inimestena terveks, kuid oleksid ometi ka halastamatult ausad? Kuidas olla inimene? Kuidas õppida inimeseks olemist? Kuidas õpetada? On see üldse võimalik? Oli see täna proovis võimalik? On seda võimalik homme korrata? Ülehomme? Kahe kuu pärast? Järgmises lavastuses? Terves hooajas?

Eero Epner
oktoober 2012