NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kui tahame, et kõik jääks nii nagu on, peab kõik muutuma


Kunagi, kui ma olin paariteistkümnene, läks meil kodus äkitselt mingi toru katki. Vett lahmas tsunaamina. Haarasin kiirelt esimese ettejuhtuva tange meenutava eseme ja sain stiihia kontrolli alla. Õhtul kui isa koju tuli, oli ta pahane, et ma parandamise käigus ta mikromeetri tuksi olin
keeranud.

Vahel meenub praegu ajakirjanduses ja paljudes eravestlusteski väljenduvat ühiskondlikku kriitikavoogu jälgides too vana nali, et kui taksojuhid hakkavad börsiinvesteeringute kohta nõuandeid jagama, on aeg suunda vahetada. Mõistlik ühiskondlik otsekriitika on mõistagi vajalik, ja
Teater NO99 on sellesse vaikivamatel ja kurdimatel aegadel andnud oma panuse, aga kui see muutub avalikus ruumis valdavaks, ei ole paradoksaalselt enam teater koht, kus sellega tegeleda. Vähemalt mitte nii nagu varem. Miks?

Vene üks selgemapilgulisemaid teatrikriitikuid Marina Davõdova kirjutas nõukogude teatrimaailma kohta, et ühiskondliku arutelu platvormina toimis see vaba ajakirjanduse ja parlamendi aseainena viimaste puudumisel. Kui ilmusid (enam-vähem) vaba ajakirjandus ja (enam-vähem) pädev parlament, ei saanud teatrimõtleminegi püsida edasi vihjeesteetika filigraansuseni arendamises. Milleks aseaine, kui on olemas päris asi. Ehkki paralleel nõukogude ajaga ei puutu hetkel asjasse, ei oleks „Ühtse Eesti“ või „GEP-i“ laadi teater hetkel võimalik ega vajalikki. Asi pole selles, nagu
ei tahaks me kunstnikena oma valgeid käekesi enam reaalsusega määrida. Asi on ajastuses. Teater on ajalik kunst. Teater peab ühiskonna meeleseisundi tajumises olema eespool kurvi, mitte resonantsis.

„Kui tahame, et kõik jääks nii nagu on, peab kõik muutuma“ ütleb Tancredi Falconeri di Lampedusa „Gepardis“. Umbes nii on ka teatriga, eriti Teater NO99-ga, kus on algusest peale olnud mõtteline kreedo, et iga lavastust tehakse nagu viimast. Ei tahaks harjuda, ei tahaks kujundada välja NO99
üldmaitseainet. Ei tahaks muutuda Maciks.

Just siis, kui üks loomeviis hakkab liiga käppa saama, tuleb iseenda ja vaatajate arenguks muuta vaatepunkti, õigemini nihutada – nii soovitas kunagi Peter Brook. Ei, me ei soovi suunduda eskapistlikult putukaid uurima, nagu Mihkel Mutt 2006. aastal soovitas Eesti kodanikele, kes „on
oma riigi arengut jälginud mure ja armastusega, kes pole tahtnud selles riigis näha üksnes majanduslik-finantsilist ettevõtmist (ses suhtes läheb asi ju hästi), vaid võimaluse piires ausat ja viisakat kodu“. Ühiskondlik täppistaju ei kao kuhugi, sest see on lihtsalt siin teatris töötavate
pärisosa. Seda ei muuda. Aga väljenduste otsimisel läheme edasi.

Jah, edasi – aga kuhu? Tühjusesse, rõõmsasse ja hirmutavasse teadmatusse. „Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kus tundub, et on õige pihta hakata,“ kirjutas Tiit päris alguses.

Laur Kaunissaare,
veebruar 2013