NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Blogi


Restorani päevik. Kolmapäev, 4. märts

Intervjuu NO99 restorani peakoka Mari Perega


Kuidas sinu jaoks sulanduvad siin teater ja restoran?

Teater annab meie restoranile hea lisamaitse. Palju on ju neid väikesi nurgapealseid restorane, kuhu võib-olla niiväga ei sattugi. Aga meil tuleb inimene teatripiletit ostma ja juba märkab, et oh!, siin on selline äge koht. Või sattub ta siia päevasel ajal – maja on rahvast täis, inimesed sumisevad ja olustik on õdus. Me ei ole see koht, mis paneks õhtuks laudadele valged laudlinad, seaks neile tohutu katte ja oleks eriti fancy. Me ei ole see koht. Teater ja restoran on üks tervik. Me oleme omamoodi, meie hingamine on teine. Minu jaoks on see kõik üks tervik ja selle terviku nimi on teater.

Milline on koka töö omapära? Ma nägin kunagi ühte intervjuud Karl Õigeriga, ühe vana inseneri ja konstruktoriga, kes on aastakümneid olnud suurte infrastruktuuriprojektide peainsener. Talt küsiti intervjuus, et mis on olnud kogu tema karjääri kõige raskem projekt. Ja Õiger ütles, et kõige raskem oli  Lennusadama vesilennukite angaari rekonstruktsioon. See olevat olnud tehniliselt väga keeruline ja ta rääkis, kuidas ta ärkas kell kolm öösel üles ja muretses, et äkki nii, kuidas ma mõtlesin, äkki see ikkagi ei tööta niimoodi, äkki see konstruktsioon kukub inimestele kaela. Mõtled ja muretsed ja kell kolm öösel ei ole kellelegi helistada ka. Ta rääkis ja suure auditooriumi ees, kus see intervjuu toimus, voolasid tema põsele pisarad ja see kõik oli kuidagi väga ilus ja võimsalt teatraalne. Kas kokkadel on ka unetuid öid, kus sa mõtled, et tegelikult peaks kõike hoopis teistmoodi tegema? Või on see selline töö, et paned ukse kinni, lähed koju ja seal on juba hoopis teine maailm?

Vahel ma mõtlen poole ööni, milliseid toite restoranis teha. Kell on juba kaks ja pool kolm ja sa mõtled, et miks sa ometi ei maga. Aga ma ei saa magada enne, kui ma olen lõpuni mõelnud. Siis ma võtan keset ööd oma arvuti välja, panin mõtte kirja, et ma teda ka hommikul mäletaksin. Ja kui ma hommikul arvuti lahti teen ja seda retsepti vaatan, siis ma mõtlen, et oh!, selline mõte, iseenesest väga huvitav! Ja siis arendan seda mõtet edasi. Eile hommikul ärgates tundsin ma näiteks, et oleks vaja muuta ära meie menüüs olev uhhaa ja teha hoopis tomatine mereannisupp. Mõtlesin, mis maitsed sinna panna ja välja tuli imeline. Nii et koka amet on tõsiselt loov töö.

Kas ma saan õigesti aru, et ideaalis töötab köök tipptunnil nagu allveelaev, kus inimeste liikumistrajektoorid ja pööramisnurgad on kõik ülimalt optimaalsed? Ja et sellisena köök töötab mõnes mõttes nagu masin?

Köök toimib siis, kui sul on süsteemid paigas. On külmasahtlid, kus sa hoiad tooraaineid ja lisandeid. Iga toidu toorained ja lisandid on ühes kohas. Sa tead täpselt, et kui sulle see tellimus tuleb, siis need lisandid on siin. Sul on kogu aeg operatiivne lähenemine ja sellepärast sul ei tekki hetki, mil sa hakkad mööda sahtleid tuulama. See raiskaks ainult aega. Kõik peab olema hästi süstemaatiline, sest teistmoodi lihtsalt ei saa, sest tellija ootab.

Aga samas, restorani külastajatele ma soovitaksin hoopis vastupidi: lasta ajal rahulikult voolata. Võtta algul rahulikult veini, mõni starter ja nautida neid. Siis valid eelroa ja kõik edasise. Mitte oodata niisama, vaid lasta endaga tegeleda. Sa jõuad rahulikult oodata oma eelrooga, millega võib-olla lähebki kakskümmend minutit, aga sa saad ta ka ilusal kujul ja ta näeb hea välja ja maitseb hästi. À la carte'is ju ongi tegelikult ooteaeg kakskümmend minutit. Või noh, peaks olema. Võib-olla eestlane on vahel ka pisut tormakas. Ta ei võta endale ehk alati aega selle jaoks, et ta saaks rahulikult nautida õhtut. Ehkki on ka selliseid inimesi, nautijaid. Kaks ja pool rahulikku tundi on täiesti piisav aeg. Mu enda isa on näiteks üks nendest. Nad käisid nädal aega tagasi siin NO99 restoranis. Ei kiirustanud – nad tulid pool viis siia ja me läksime kella seitsmeks etendusele.

Mille järgi tunneb ära hea koka?

Oskuste järgi. Kuna koka töö on siiski meeskonnatöö, siis esiteks selle järgi, kas kokal on hea suhtlemisoskus. Teiseks toidu valmistamise oskus. Hakkimine ja kõik see: tehnikast võib koka kohta väga palju teada saada. Ja kolmandaks töövahendid. Kui hea nuga sul on, kuidas sa seda hoiad, kuidas sa seda teritad – kõik see on väga oluline. Ja mis on põhiline – maitsmine. Ma olen töötanud koos kokkadega, kes põhimõtteliselt ei maitse toitu, sest nad ise ei söö seda toitu. Siis minul tekib näiteks küsimus, et aga kuidas sa siis tead. Saadad välja supi, kus võib-olla ei ole kübetki soola ega pipart. Sellist suhtumist ei saa köögis kunagi olla. Mina isiklikult näiteks ei söö liha, aga ma pean seda maitsma, sest see on mu töö. Ehkki ma ei ole nüüd ka päris vege. Mereannid ja kala on näiteks väga hea. Aga see kõik ei takista mind erialaselt ka liha maitsmast. Nii et ka selles mõttes on koka töö tõeliselt loov töö.

Kas ma saan õigesti aru, et köögi-maailm on ka üsna hierarhiline? On see nii nagu dirigendiga, et kõik käib täpselt peakoka juhiste järgi ja tulemus on ka väga selgelt selle inimese käekirja ja maitsega, kes parajasti peakokk on?

Jah, see on nii. Aga mina olen ka selline, kes annab hästi paljus vabad käes. Kui me hakkame toitu tegema, siis ma olen alati öelnud, et kui teil on häid ideid, siis käige need välja. Katsetage, proovige, vaadake – äkki saame hoopis teie mõtte menüüsse panna. Üks inimene ei jõua lõputult ise mõelda. Paraku sa lihtsalt ühel hetkel vaatad, et sul polegi enam nii palju ideid, kui sa tahaksid. Ja sellepärast ongi tähtis mõista, et köök on üks tervik. Mul on tugev tiim, kuus poissi, ja ma pigem kaasan neid, kui jätan otsustamisest välja. Nii et ma ütlen, et ärge kartke öelda, kui teil on oma ideid või et mõnesse toitu võiks midagi lisada.

Kuidas peakoka ja teiste kokkade suhtlemine köögis reaalajas välja näeb?

Mina olen selline, et ma teen ise sama palju, kui nemad teevad. Ka rohkem. Ma olen pidevalt koos nendega köögis. Ma ei ole kirjuta valmis retsepte, ei katseta neid ühe korra ja ei annaks neid siis edasi kokkadele tegemiseks. Mulle meeldib tohutult kogu aeg ise asja sees olla.

Mis hetkel läheb õhustik köögis kirglikuks?

Mina ise olen üsna külma närviga.  Aga kired tekivad, kui maja on puupüsti rahvast täis. Poisid lähevad köögis närvi ja hakkavad tegema liigutusi, mida nad ei peaks tegema. Kui algul on kõik paigas ja selge, kus miski tooraine on, siis nüüd on segadus, köögis kaob kord ära. Pannid ja potid lendavad.  Aga see on nüüdseks ära kadunud, sest eks see ole selline alguse asi.

Mina ei ole inimene, kes karjuks. Ma ei näe sellel mingit mõtet. Ma pigem seletan rahulikult asja ära ja nii mõistab inimene tunduvalt paremini, kui siis, kui sa ägestud ja karjud. Sellega sa pigem näitad iseenda nõrkust. Kui keegi on teinud vale maitse või midagi muud kuidagi teistmoodi ja sa lähed selle peale närvi, siis sul on sees ilmselt midagi korrast ära. Ma ei tea, kriitilistes situatsioonides suudan ma pigem säilitada külma närvi, kui et ma endast välja lähen.

Kas sa kirjeldaksid seda, kuidas tekkib idee mingisuguseks toiduks ja kuidas see su kujutluses alguses välja näeb. Kuidas sa toite ja maitseid täpselt ette kujutad?

Ma ei teagi, kuidas ma neid asju kombineerin. Ma proovin, et mis maitse sellest tekib, kui kokku saavad sidrunhein, tomat ja tsitrus. Maitse tuleb selline hapu, nii et ma pean kindlasti lisama mingi erksama asja, näiteks tšilli. Ja niimoodi kõik need maitsed sulanduvad omavahel ja moodustavad mõnusa komba. Kogu mu perekond küsib tihtilugu, et kuidas sa tuled selle peale. Ma ei tea ega täpselt ei teagi, see on lihtsalt alateadvus. Võib-olla unes näen. Ma olen töötanud ka inimestega, kes reaalselt varastavad kuskilt retsepte. Võtavad mingi välismaise restorani lehekülje lahti ja vaatavad, et oh, teeks ka sellise asja, sest selles lahedas kohas ju tehakse. Ja teevadki. Aga mina ei leia, et see on õige. Mina tahan teha ise.

Ma mõtlen ka konkreetsete laialt tuntud toitude puhul pigem välja oma versiooni. Kõigepealt ma võtan tooraine, peakomponendi – kas siis liha või kala – ja hakkan siis sellele juurde tuletama. Äkki võiks sellega ideaalselt sobida selliselt tehtud kartul või et mis kreem või kaste võiks siia sobida. Ja siis maitsed ja vaatad, kas on hästi või ei ole. Tihtilugu võid üht toitu teha neli korda ümber teha või ka kümme korda. Kõik on katsetamise tulemus.

Aga on sul kokkade hulgas rahvusvaheliselt eeskujusid ja mis sulle nende juures ja nende retseptide juures meeldib?

Üks on Gordon Ramsay. Tema meeldib mulle oma temperamendi pärast. Ta on lihtsalt nii konkreetne inimene! Temaga oleks hea ühel päeval istuda ja lihtsalt näost näkku kohtuda. Ta on äge, ta on lahe! See, kuidas ta oma asju teeb – lihtsalt läheb ja konkreetselt lööb rusika lauale ja ütleb, et see on jama, mida sa siin teed. See on omamoodi! Ja tema toit ka, see on ka omamoodi.

Ja muidugi kõige tuntum ja üks mu enda lemmikuid on Jamie Oliver. Osad inimesed teevad teda nagu maha ja ei näe tema asjadel mõtet. Nad ütlevad, et kõik toidud, mida ta seal teles teeb, on sellised, et sa ei saaks neid elu sees kodus järgi teha. Aga tegelikult, kui sul on hea tooraine, siis sa saad neid kõiki kodus ka teha ja need käivad tegelikult väga lihtsalt. Puhtad toorained, puhtad maitsed ja need põhimõtted, mida ta järgib – see on üks mu eeskujusid. Ma kasutan võimalikult vähe mingisuguseid valmis segatud maitseaineid. Neid ma à la carte'i toidus kindlasti ei kasuta. Šnitsel, mis on paksult üle pandud lihamaitseainega – see on jama. Ma kasutan naturaalseid tooraineid – küüslaugud, sibulad, tšillid, koriandrid, oreganod, rosmaniinid. Hästi palju münti!

Kas vahel juhtub ka selliseid olukordi, et inspiratsioon mõneks uueks roaks tuleb mitte toidumaailmast, vaid hoopis mõnest muust valdkonnast, muusikast, mõnest lavastusest või majast või filmist?

Pigem tulevad mõtted ikkagi toorainest. Kui mõni tarnija ütleb, et oh!, ma sain nii ägeda lihatüki, kas sa tahad katsetada, siis selle peale hakkavad mõtted keerlema, et mis sellega võiks kokku sobida. Muidugi võib mõte tulla ka mõnest filmist, kus keegi sööb mõnda lahedat toitu ja siis tekib mõte, et võiks proovida, mis see tegelikult on ja hakkadki uurima. Ja siis mis mind mõjutavad, on muidugi reisid ja nii kogunevad aastatega mingid toidukogemused, mis sul reisidel on olnud. Mis millega kokku sobib või et kuskil olid väga ägedad toorained. Mulle on toidu poolest meelde jäänud Kreeka ja Viin. Ja Barcelona. Ja muidugi Hispaania lõunarannik, sest sealkandis ma olen ka ise restoranis töötanud ja elanud. Jah, Hispaania köök on minu jaoks väga oluline.

Mida sa arvad põhimõtteliselt ainult kohaliku tooraine kasutamisest, ökoloogilisusest, fair-trade'ist ja kõigest sellest?

Ma töötasin kunagi poolteist aastat restoranis Aed. See on täiesti ökoloogiliselt puhta toidu koht: juurikad, liha, kõik. Kogu tooraine tuli Lõuna-Eestist ja osa asju tuli ka Saaremaalt.

Ja see on niimoodi praegu ka NO99 restoranis. Juurviljad tulevad Kopra-Karjamõisast, põdrahakkliha tuleb Linnamäe lihatööstusest. Ja meie kala tuleb Eestist, KalaKalast.

Samas on minu soov lihtsalt see, et tooraine oleks võimalikult puhas. Oluline ons see, et su tarnijad on tegelenud probleemiga, et see liha ei oleks käinud läbi sadat vaheastet, enne kui ta on nendeni ja siis sinuni jõudnud. Oluline on tarnijaid usaldada ja teada, mis toorainega nad tegelevad. Ma olen seda tööd nüüd kümme aastat teinud ja ma tunnen neid inimesi, kes ka meile siia NO99 restorani kaupa toovad, päris pikki aastaid. Ja sellepärast ma ei näe nagu seda probleemi, et ma peaksin äkki võtma seisukoha, et ma kasutan nüüd ainult eestimaist toorainet. See ei pruugi olla nii kvaliteetne, kui see, mis tuleb võib-olla kusagilt mujalt. Ma ütleks, et ma ei näe selles nii suurt probleemi.

Suhe tarnijatega tundub nagu väga isiklik suhe, kus töötatakse aastaid koos ja antakse üksteisele salavihjeid ja mis kõik. Kuidas see välja näeb?

Päris salavihjeid ei anta, aga targem on nendega hästi läbi saada. Me helistame üksteisele juba hommikuti vara, vahel veel enne, kui ma olen töölegi jõudnud. Nii ma saangi olla kindel, et igal hommikul jõuab minuni salat, mis on tõeliselt ilus. See on tegelikult ülitähtis. Nendega, kes meile praegu liha tarnivad, olen ma töötanud praegu juba seitse aastat. Kui sa nendega hästi läbi saad, siis nad hoiavad sind ka ja toovad sulle head toorainet.

Mida sa endale kodus süüa teed? Teed sa üldse kodus süüa?

Ma teen hästi palju erinevaid püreesuppe. Või võtan näiteks madalal temperatuuril küpsetatud lõhe ja panen selle supi sisse. Lastele muidugi maitsevad pitsad ja nii. Mu poisi lemmikud on kotletid ja kartulipudrud. Aga vahel teeb hoopis mees süüa ja ta võtab päris palju minu nüansse üle. Kui ma mõne retseptiga lagedale tulen, siis ta ütleb, et seda võiks kodus ka teha ja tavaliselt teeb ta seda siis ise, mitte mina.

Vahel mu sõbrad küsivad, et mida sina kodus süüa teed, et neil on juba ideed otsas, aga jälle peab täna poodi minema. Ma siis ütlen, et kui laps sööb, siis tee lapsele frikadellisuppi vahel. Lastega ju on nii, et osad ei söö kõike ja siis peadki sellega arvestama. Ei saa nii, et teed endale hullu gurmeed ja siis pärast lapsele eraldi mingit muud toitu.

Vist ainuke poolfabrikaat, mida meie peres kasutatakse, on kalapulgad. Aga see on ka ainukene. Poeg mul muidu kala ei söö. Sa võid teha imelist ahjulõhet või praadida väga head valget kala ja ta lihtsalt kirtsutab nina ja ütleb, et kuule, lõpeta ära, ma ei söö seda. Praegu on ta neli ja pool. Väiksemana ta sõi tihti kala, aga nüüd on meie vestlused sellised, et kui ma ütlen talle, et näe, sa kalapulki ju sööd, seal on ju ka kala sees, siis ta ütleb, et aga seal ei ole see kala niimoodi ja jutul lõpp.

Küsis Laur Kaunissaare

Reede, 9. jaanuar

Mitte ka iga kord, aga iga mõne aja tagant, kui me mängime „Tõde, mida ma olen igatsenud“, tuleb Vladislavs Nastavševs uuesti Tallinna. See ei ole lavastajate puhul ju ebatavaline ja teatud aja möödudes on taastusproovid kõigi lavastuste puhul kohustuslikudki. Ta räägib näitlejatega enne etendust paar sõna. Või ka ei räägi, lihtsalt vaikivad ja teevad koos mõne sigareti. Oluline, et koos. Vahel juhtub see absurdselt viimasel hetkel, nii et kui ma ükskord vaid minuteid etenduse algust lava tagant näitlejate otsingul oleva Vladislavsi leidsin ja talle ütlesin, et las nüüd olla, kohe algab etendus, naeratas ta mulle, öeldes: „Kutsu siis politsei“ ning sukeldus lavatagusesse pimedusse. Lätist temaga tookord Tallinnasse kaasa tulnud Riia Uue Teatri näitleja Guna Zariņa mu kõrval muigas olukorra peale kavalalt ja teadvalt. Nii ongi põhjust rääkida, mida lavastuse uuesti vaatamine lavastajale tähendab ja kuidas ta seejuures töötab.

Mida su jaoks tähendab käia oma mängitavaid lavastusi vaatamas?

Vladislavs Nastavševs: Ma tunnen, et ma olen nende eest vastutav ja ma tahan neid veelgi paremaks teha. Ma tahan lasta näitlejatel areneda, ma tahan, et nende rollid muutuksid detailirohkemaks. Vahel see juhtub, vahel ei juhtu. Minu töö on vaadata ja vajadusel kommenteerida.

Kas sa teed nii kõigi oma lavastustega?

Jah.

On lavastajaid, kel on põhimõte, et nad vaatavad oma kõikide lavastuste kõiki etendusi. Võib-olla nad alati ei ütlegi näitlejatele midagi. Näitlejad mängivad lavastust õhtust õhtusse ja lavastaja on justkui solidaarsusest kohal.

Jah, seda juhtub. See on teatud kohustus. Midagi sellist on mul lavastusega „Tumedad alleed“ [Riia Uues Teatris], mille esietendusest on nüüd juba kolm aastat möödas. Kõik muutub. Näitlejad muutuvad. Vaatajad muutuvad. Võrreldes publikuga, kes käis vaatamas aasta eest, on tegu täiesti teiste inimestega. Nad võivad olla näiteks konservatiivsemad või nende tähelepanu võib olla keerulisem hoida. Algul on saalis sõbrad, teatrigurmaanid, inimesed nö „kultuurimiljööst“. Nad on nõudlikumad, aga nad on ehk ka mõistvamad. Nad tabavad nüansse. Nüüd on saalis näiteks rohkem tavapublik. See tähendab, et stseenide tempod peavad olema kiiremad. Võib-olla mõnda stseeni pole tegelikult üldse vaja. Või võib-olla peab see stseen olema hoopis teistsugune. Noh, ega seda kõike ei saa ka päriselt lõpuni analüüsida. Ma lihtsalt tunnen, et nüüd peaks see lavastus olema teistsugune.

Kas sulle meeldib oma lavastusi pärast esietendusi vaadates igale näitlejale eraldi mõne koha või fraasi kohta midagi öelda või kõigile korraga ja teha nii mingit laadi teambuilding'ut?

Mul ei ole tavaliselt võimalust lavastust vaatama tulles uuesti proovi teha. Sellest on pisut kahju, aga see pole õigupoolest ka mingi näitaja. „Tumedate alleede“ puhul me tegime tavaliselt enne iga etendust umbes tunnise proovi.

Laval?

Jah. Või kaks tundi, kui tuleb teha midagi tõeliselt olulist.

Ja te vahel ka muudate lavastust?

Jah, vahel muudame. Vahel teeme terve mõne stseeni täiesti ümber. Ja siis pärast etendust saame korra kokku, arutame kuidas läks, kuidas see muutus toimis. Sest miski ei saagi olla alatiseks ideaalne.

Kas sa tunned, et „Tõde, mida ma olen igatsenud“ on sinu jaoks etenduste käigus kuidagi muutunud?

Iga kord on erinev. Energia on erinev, energia voolamine on erinev. Ma ütleksin, et näitlejad on otsimas viise, kuidas korrata. Näitleja kordab ja kordamiseks on tal vaja arusaama sellest, kuidas see, mida ta kordab, töötab. Kuidas see kõik kokku toimib. Näitleja tahab olla kindel selles, mida ta teeb. Mis on ühtaegu nii halb kui hea. Sest peab suutma aina korrata ja korrata, aga peab ka tundma end materjalis ja sellises lavalolekus hubaselt. Samas – ja võib-olla kehtib see eriti selle lavastuse puhul -  ei ole enese hubaselt tundmine sugugi alati hea. See lavastus on väga palju sellest, mis juhtub siin ja praegu. Paljugi selles lavastuses ei toimi päris teadlikul tasandil. Mingi ime läbi püsib see kõik koos. Eelmisel korral ma nägin, kuidas näitlejad otsisid lavastuse sees oma radasid. See oli päris huvitav, sest varem olin ma näinud ainult kogu pilti, ma ei olnud näinud kõiki neid eraldi radasid. Aga eile ma nägin neid. „Tõde ...“ keskendub väga tugevasti näitlejatele. Ühtselt jälgitavat lugu ju ei ole ja see teeb ka asja keeruliseks.

Kas „Tõde, mida ma olen igatsenud“ juures on midagi, mida sa – ehkki sa oled selle lavastaja, ehkki sa oled seda korduvalt ja korduvalt näinud – senini lõpuni ei mõista, mis jääb mingis mõttes sulle endalegi saladuseks? Miski, mis küll toimib, aga sa ei tea isegi miks?

Eks mida rohkem vaatad, seda rohkem mõistad. Aga ma enda osa üle lavastuses küll spetsiaalselt juurelda ei oska. Minu jaoks tulevad üllatused ikka sellest, kui ma vaatan näitlejaid. Ja mitte alati ei suuda ma aru saada, kuidas nad seda teevad. Viimasel korral näiteks Gert. Mulle väga meeldis, kuidas ta mängis, aga ma ei saa tegelikult lõpuni aru, kuidas ta seda teeb. Ja ma naudin väga seda, et ta on iga kord erinev, väga-väga erinev. Ja sellepärast ma olen ka väga ettevaatlik selle osas, mida näitlejatele öelda, et mis suunda soovitada. Sest ka olenemata sellest, mida ma ütlen või ei ütle, ikka on iga kord erinev. Mulle kuidagi meeldib see voolavus näitlejates selles lavastuses. See on üsna imeline. Ja see lavastus sõltub ka väga tugevalt publikust. Vägagi. Ja see on hea.

On sul mõni stseen, mis on su eriline lemmik?

Seda ma nüüd küll ei kommenteeri. Mulle lihtsalt meeldib see lavastus. Aga mis mind üllatab, mis on mulle senini mõistatuseks, on see, et selle lavastusega võid sa minna väga erinevatele trip'idele, rännakutele. See trip võib olla nii hea kui õudne. Ta võib olla väga positiivne või ta võib panna asjade üle sügavalt järele mõtlema. See lavastus on väga avatud erinevatele tõlgendustele. Ja ka mul endal tekivad iga kord väga erinevad seosed.

Ma mäletan, et päris alguses, kui me alles alustasime arutelu su tulevasest lavastusest, siis sa vastasid veel enne, kui jutt käis ühestki konkreetsest materjalist, küsimusele, mis tunne peaks selle tulevase lavastuse vaatajal olema saalist lahkudes: „nad võiksid olla uhked, et nad on inimesed“. On sul tunne, et sama võiks käia ka su teiste lavastuste kohta?

Noh, see on ilus lause muidugi. Aga ma ei pea üldiselt inimesi kellekski eriliseks või inimeseks olemist milleksi, mille üle uhke olla nagu Gorki. Aga kuidagi ... Ma ei mäleta, miks ma seda ütlesin. Mulle muidugi meeldib see lause, aga samas... Küllap ma siis mõtlesin midagi, mida ma enam päriselt ei mäleta. Ma üritan meelde tuletada ... aga ma ei suuda. Võib-olla mul tuleb meelde, küll ma siis helistan.

Küsis Laur Kaunissaare

Teisipäev, 17. detsember

Teatriuudiseid naaberföderatsioonist. Ajalehes kirjutati, et sealsest kultuurministeeriumist on tehtud ettepanek, et teatrikülastajad võiksid saada järgmisest aastast anda lavastustele hindeid, viiepallisüsteemis. Interneti vahendusel ning vastavate ankeetide täitmisel ka teatrites kohapeal. Nüanss on muidugi selles, et kui teatrikülastajate hinnang juhtub olema väherahuldav, eriti lavastuste puhul, mille valmimiseks on kulunud arvestatavad summad, võiks vastavatel asutustel selle ettepaneku kohaselt olla õigus rakendada direktorite ja kunstiliste juhtide suhtes vajadusel kohaseid distsiplinaarmeetmeid. Vaat selline ettepanek. Nüüd siis diskuteeritakse, mõistagi tormiliselt. Üks teatrijuht ütleb, et vabandust, kuidas, palun?! Teine, et bring it on, mul alati saalid täis. Kolmas, et küllap ma ikka ise aru saan, kui mul on aeg lahkuda. Neljas, et selliseid küsitlusi peaks ju siis tegema ikka sotsioloogia metoodikate järgi ja et selliste läbiviimine riigi 800-s teatris ühe aastagi jooksul maksaks iseenesest paraja summa. Neljas meenutab, et enamus lugejaid peaksid ka Tolstoi "Sõda ja rahu" üsna igavaks raamatuks. Ja üks korüfeest teatriteadlane tuletas meelde, et mõningi kord on juhtunud, et lavastusest, mis esietendusel haledalt läbi kukub, selgub hiljem, et see on olnud murranguline saavutus kogu teatriajaloo jaoks. Vaat sellised uudise

L.K.

Reisipäevik: 3. päev, 9. november

Soe päike. Äärelinn. Inimliku korruste arvuga kortermajad. Alguses on pikk paus. Siis tullakse. Nad tulevad üksi või salguti piki taraga ääristatud tänavat. Vahel on grupikeste vahel mõnikümmend sekundit pausi, tühjust, siis tuleb jälle keegi, siis äkki tosinkond meest korraga, kõigil käes kõlkumas väike kilekott. Või spordikott. Või lihtsalt palvevaip, ilma kotita. Siis tuleb kaks naist. Mõned kiirustavad, mõned kõnnivad rahulikult, nagu iga sammu üle järele mõeldes. Nad on Senegalist, Alžeeriast, Bosniast, Tuneesiast, Pakistanist, aga täna on nad Prantsusmaalt. Väravasse jõudes kohtavad nad tuttavaid, sõpru, sugulasi. Võiks korra kokku saada. Meile toodi mett. Tädi on endiselt haige. Võib-olla kolmapäeval, inšallah.  Siis keeravad nad endise tööstuskompleksi raudväravast sisse. Pariisis on ka mošeesid, aga neid ei jätku, nagu Euroopas enamasti. Helkurvestides korraldajad jälgivad olukorda, taamal ristmikul korraldavad midagi liikluspolitseinikud. Angaaride vahelisele ajale mahub mõni tuhat inimest ja nad on kõik kohal, viimased sööstavad hingeldades ja kilekotid nende käes teevad joostes uskumatuid arabeske. Aga nad siiski jõuavad. Palvekord ise ei kesta kaua ja juba saavadki viimased hilinejad olla esimesed kiirustavad lahkujad, et jõuda taas 21. sajandi Pariisis ajama oma 21. sajandi Pariisi asju.

Ehkki see oli üks reedene pärastlõuna äärelinnas, võiks see olla kahe tuhande näitlejaga stseen mõnest Romeo Castellucci lavastusest. Kujutava kunsti taustaga Itaalia lavastaja Castellucci teeb lavastusi, kus peaaegu ei räägita. Lavastusi, kus kõnelevad pildid. Grupp galantseid inimesi kõnnivad veerand tundi hämaras valguses ühest lava äärest teise, muud midagi ei juhtu, mingi ambient taustaks ja sa võid jäädagi seda vaatama. Või aegluubis stseen varje täis koopast ja selles kükitavatest kiviaegsetest tüüpidest. Või põlev klaver Arvo Pärdi 'Alinale' taustal. Või tänapäevane Jokebet sünnitamas tulevast meid päästvat Moosest kuskil uberikus tualettruumis, põrand üleni verine. Need stseenid on pikad, nad ei ole tehtud esimese oh!-effekti peale ja see on tõesti teater, mis on vaba kirjanduse lõa otsast, nagu juba sadakond aastat on unistatud.

Muidugi on hea saada aru, mida näitlejad laval prantsuse, itaalia, korea, saksa või vene keeles räägivad. Muidugi, on ka subtiitrid, sünkroontõlge. Aga keel on teatri puhul endiselt üsna ülehinnatud. Ma arvan, et Saksamaa 90ndate teatril, eelkõige Frank Castorfi loomingul, on olnud tohutu mõju sellele, millist teatrit 21. sajandi Euroopas tehakse ja seda olenemata sellest, et enamus neist, keda Castorf rahvusvaheliselt kunstiliselt mõjutas, ei pruukinud osata saksa keelt tasemel C1 ega isegi A1. Keel pole teatri puhul peamine. Peamine on energia ja kujutlusvõime ja seda juba ei peta.

L.K.

Reisikiri: 2. päev, 7. november

Pariis ja Prantsusmaa on kuidagi Euroopa teatrikaardilt väljas. Vähemalt minu omalt. Õigemini isegi mitte kaardilt väljas, vaid Prantsusmaa tundub nagu eraldi saar,võib-olla isegi eraldi kontinent – mille kohta kehtivad oma seaduspärad. On Saksamaa, on Poola, on Holland, Belgia, lõpuks on kas või London. Aga jah ... Prantsusmaa. Küsisin kord ühelt Šveitsi teatrifestivali kuraatorilt, kas ta oskaks mulle lühidalt selgitada, kuidas toimib Prantsuse teatrisüsteem. Milliseid teatreid jälgida, milliseid näitlejaid, milliseid lavastajaid jälgida. Et nagu naaberriik teil või nii, et siit kaugelt põhjast virmaliste valgelt ei paista see kõik nii selgelt kätte. Aga ta laiutas käsi ja ütles suitsupilve naeratades: "C'est un mystère." Hingasin kergendatult – asi polnud ainult minus.

Tegelikult on Pariisis väga palju teatreid. Nagu igas maailmalinnas, tegeleb valdav enamus nendest pagan teab millega. Küllap on siin ka teatriekvivalente siselinna  kvartalite kunstigaleriidele, kus igavese naeratuse saatel müüakse poleeritud mahagonlaudade tagant teisejärgulisi 18. sajandi gravüüre puhmaste ja lamburneiudega, hiinlaste naeratused aknaklaasidel peegeldumas. Pariis tundub linn, kus nähtuste leidmiseks, mis pole ilmselged, nagu Louvre või ooperimaja, pead sa tundma kedagi, kes sulle neid soovitab. Aga kes soovitaks, kui sa ei tunne kohalikke?

Terve sügise kestab Pariisis Festival d'Automne, sügisfestival. Valik lavastusi üle maailma. Ja mitte ainult lavastusi – festivali programmis on teatriga kõrvuti muusika, kino, muusika, performance'id, kujutav kunst, kõik omavahel läbi põimitud. Just selle festivali programmis – kes õigupoolest ongi ainuke kohalik, keda ma tunnen – olen näinud kõige lahedamaid lavastusi.

Mõne aasta eest rääkis vanakooli mässaja Frank Castorf ühes intervjuus, et teater saab tänapäeva atomiseeritud ühiskonnas täita rolli, mida ei suuda ükski meedia ega televisioonikanal. Ta suudab tuua kokku inimesi, kes üksteist eelnevalt ei tunne ja luua ühise ruumi. Ruumi, kus ollakse koos. Ruumi, mis muutub alternatiivse ühiskonna mudeliks. Püüdlust sinnapoole on näiha mitme Festival d'Automne'i lavastuse puhul.

Näiteks see portugallase Tiago Rodriguese töö, kus ta räägib sellest, kuidas ta vanaema, kes on elu aeg raamatuid lugenud, palub Tiagolt, et pojapoeg soovitaks talle ühe raamatu, mille ta tahaks pähe õppida, enne kui ta lõplikult pimedaks jääb. Ja kuidas Tiago jääb mõtlema, mis raamat võiks see viimane raamat olla. See on lavastus, kus Tiago räägib 1930ndate Nõukogude Liidu kirjanike kongressist, kus seltsimehed ütlesid Pasternakile, et ükskõik kas sa esined praegu kõnega või ei esine, niikuinii pannakse sind kinni. Ja kus ta räägib, kuidas Pasternak läheb pulti ja ütleb ütleb lihtsalt numbri, kolmkümmend ja kõik kirjanikud tõusevad püsti ja retsiteerivad peast Pasternaki Shakespeare'i 30nda soneti tõlget, nad mäletavad seda, seda ei saa neilt võtta, ja Pasternak jääb ellu. Tiago räägib saksa-prantsuse-inglise esseistist George Steinerist, kes ühes telesaates rääkis selle loo Pasternakist ja lisab, et kui Steineri järgi on üks asi, mida 20. sajand on õpetanud, siis seda, et inimeselt saab võtta kõik, kõik peale mälu ja just mälu kadumatusest ongi see Shakespeare'i sonett, mille ta vanaema enne pimedaks jäämist pähe õppis. Ja siis õpivad kõik etendust vaatama tulnud, kõik need üksteisele võõrad inimesed selle soneti pähe. Koos. See on ilus. Nad sukelduvad taas Pariisi tänavakärasse, aga midagi jääb. Isegi Frank Castorf naerataks.

L.K.

 

Reisikiri: 1. päev, 5. november

Jaama lähenedes hakkab rong kriiksuma. Teed on kitsad, ruum manööverdamiseks minimaalne. Akende taga mööduvad müürid, täis jõulist graffitit, nagu sõnumeid tulevikust. Kõrvalistmetel vestlevad keskeas mees ja naine. Tundub, et mees on luuletaja (ükskord ta tsiteeris isegi saksa keeles Novalist) ja naine Belgia väikelinnateatris näitleja. Nad olid teineteisele võõrad, aga jää on juba murdunud, nagu ühe kupee inimestega kõikjal maailmas juhtub.

- Ongi Brüssel... Vahel ma vaatan kõiki neid turiste ja ma mõtlen, et nad ei saa millestki aru. Nad ju ei tea Belgiast midagi. Nad ei kujuta oma reisil ettegi, milline nägi siin välja üks keskaegsete majadega väike linnake 1970ndatel. Räämas, hall, lagunenud sisehoovid. Jah, nüüd, nüüd muidugi. Aga tollal - ei mingit ülesvuntsitust. Hämarad toad, jahedad hämarad toanurgad. Aga ma mäletan seda, seda 1970ndate toanurkade hämarust – see on minu lapsepõlve hämarus, ma olen selles hämaruses üles kasvanud. Vahel ma mõtlen õhtuti sellest jahedusest ja mul hakkab soe. Aga seda Belgiat ei ole enam.

- Jah, me käisime hiljuti ... ee... elukaaslasega Marseille's ja ma mäletan ma ütlesin talle, et vahel mul on tunne, et me oleme nagu surevad elevandid. Me oleme elanud väga kaua ja nüüd me sureme välja. Ma mäletan, kuidas siis, kui ma olin teismeline, kuidas ma olin veendunud, et see maailm – mu geist vend, mu marokolasest naaber, feminism, inimõigused – kuidas see maailm, see uudishimu maailma vastu, ma mäletan, et me olime kõik täiesti kindlad, et see võtab küll aega ja võitlus on pikk ja raske, aga see maailm võidab. Aga nüüd ... õudus ... vahel ma ei suuda lihtsalt. Vahel ma ... Võib-olla ma olen liiga tundlik, ma ei tea. Ma ei suuda.

- Ma mõtlen sellele iga päev.

Su kõrval liikuvate tundmatute vestlusi pealt kuulates võib võõra paiga õhustikust ja aja vaimust ootamatult palju teada saada, aga veel parem on tundlad välja sirutada teatris. Kunagi kirjutas üks prantsuse kirjanik, et linna kohta saab kõige parema pildi, kui käia kirikus ja surnuaial. Küllap nagu sealgi, on ka teatris inimesed kuidagi vahetud. Muidugi, see võtab aega. Aga kui etenduse algusesagin on möödas, kui parfüümipilved on hajunud, sigaretipitsid tühjaks koputatud ja vaateväli eesistuja pea varjust on leitud, võib publikut ja selle reaktsioone jälgides ühiskonna kohta teada saada rohkem, kui mitmeid raamatuid lugedes.

Sel aastal möödub 100 aastat I maailmasõjast ja just Belgias, tollase Läänerinde keskmes mälestatakse seda suurejooneliselt. Belgia koreograaf Sidi Larbi Cherkaoui on lavastanud ooperi „Shell Shock“, sõja pikast varjust, belle epoque'i lõpetanud vägivalla järelmaitsest veel sajandi taha. Käisin seda pühapäeval Brüsseli ooperis vaatamas.

Saja aastaga on palju muutunud. Vahepeal on maroko päritolu Sidi saanud täiesti usutavaks belgia nimeks. Vahepeal on muutunud ka see, et ooperit võib lavastada koreograaf ja see on väga okei. Vahepeal on Euroopa muutunud riikide ühenduseks ja paljudele tundub, et sõda ei ole enam võimalik, et sõda on lihtsalt kuidagi tüütu ja rumal.

„Shell Shock“ algab koloniaalsõduri aariaga ja portaali kohal särav kuldne tähekombinatsioon „S.P.Q.B.“ meenutab Belgia kuninga Leopold II seiklusi kautšuki-otsingutel koloniaal-Kongos. Saja aastaga on Aafrika liikunud Euroopale palju lähemale. Enne ooperit rongijaamas Pariisi piletit ostes ja köhimise peale müüjaga naljatades, et olge rahulikud, see ei ole ebola, muutusid ümbritsenud hetkeks ettevaatlikuks.

Aga kõige huvitavam ei olnud Cherkaoui ja Nick Cave'i ooperis mitte koloniaaltaust. Kõige rohkem energiat oli saalis tunda siis, kui tagaseinal videos lehvisid I maailmasõjas osalenud riikide lipud ja kõlas desertööride kantaat. Äkitselt oli saalis tunda kohmetust ja vahetuid emotsioone. Oli tunda mõtlemise lõhna ning võis tajuda, kuidas tšellopoognate saatel heljus paari tuhande kilomeetri kauguselt idas loožide kohale tontlik post-modernistlike rahvavabariikide vaim.

L.K.

Reede, 24. oktoober

Ühes kunagises intervjuus ütlesite, et esimese Harala eluloo kirjutasite veebruaris 1961. Kas tolle hetkega oli seotud ka midagi muud isiklikult olulist, et Harala elulood just siis alguse said?

Mats Traat: Täpselt õige, jah, just veebruar. Veebruaris 1961 sai kirjutatud esimene Harala elulugu, muud midagi. Tollal oli ülikoolis käsil Lääne-Euroopa kirjanduse ajalugu. Räägiti Saksa romantismist ja ... Esimesena tekkis Vallavanem. Vallavanem Kivi. Neljarealine luuletus. Siis edasi kirjutasin teise ka ja ... (Naerab.) Ikka pauside ja suurte vaheaegadega on saanud neid kirjututatud. Esimesed kirjutasin ära, neid sai esimesse luulekogusse, „Kandilistesse lauludesse“ üks kümme tükki. Siis oli hästi pikk vahe. Siis sai neid rohkem. 1973. aastaks kogus niipalju, et sai välja anda.

Te kirjutate neid tänaseni?

Mats Traat: Nüüd ma enam ei kirjuta, ma olen distantseerunud neist tükk aega juba. Viimane ilmus 2011. aastal, kui ilmus kolmas kogu – „Vastsed Harala elulood“. Kokku peaks olema viissada umbes.

Millist funktsiooni nende kirjutamine Teie jaoks täidab?

Mats Traat: Mis mõttes funktsiooni?

On need pigem näpuharjutus teiste, mastaapsemate teoste kõrval või ....

Mats Traat: Ei-ei, need on epitaafid. See on omaette žanr. Vanas Kreekas harrastati neid. Nad on väga lühikesed, neli rida, vahel kuus. Tänapäeval vaadates on nad kõik väga üldised: siin hingab see ja too, niisugune ja naasugune. Epitaaf on ikkagi mina-vormis. Mina olen siin see ja too, ma olin selline, minuga juhtus see asi. See on väljakujunenud vorm on hiljem välja jõudnud näiteks Ameerika kirjandusse, Lee Masters'i „Spoon Riverisse“, mis on raamatuna ilmunud ja hiljem ka eesti keelde tõlgitud.

Aga näpuharjutus – kuidas võtta. Need on surnud inimesed kõik. Surnud räägivad endast. Mõni räägib kogu elu ära, mõni räägib ainult mõne episoodi. Mõni räägib mingi solvangu, mis keegi talle kurja on teinud, oma perekonnas või kuskil mujal. Ma ei mäleta ka kõike, neid lugusid oli mitmesuguseid, väga mitmesuguseid.

Kas Te olete mõnda elulugu ka edasi arendanud, kasutanud mõnes muus teoses?

Mats Traat: Kuulge, te sattute samasugusesse lõksu nagu paljud arvustajad ja kirjandusloolased. Nad arvavad, et kõik need lood ongi niisugustena juhtunud ja sündinud, et nad on tuimalt elust maha kirjutatud. See on ikkagi kirjanduslik looming! Kuigi ma pean ütlema, et mõned neist – mitte nüüd suur protsent – mõned on tõesti elust maha kirjutatud. Nendele pole midagi lisada. Maha kirjutatud selles mõttes, et ongi inimese elu niisugune olnud. Ja imekombel on need lood kusjuures võib-olla isegi kõige dramaatilisemad. Ma ei hakka neid nüüd nimetama, mul ei ole nad meeles. Kui ma raamatut vaatan, siis tulevad nad meelde. Aga sel pole ka tähtsust. Harala elulood on mingi kompendum, mingi tihendatud tegelikkus. Ja tegelikult, kui ma hakkan neid vaatama – viimases kogus on näiteks palju eestiaegseid lugusid, isegi rohkem kui tänapäeva omi – sellest tuleb ikkagi selline läbi 20. sajandi ulatuv pilt. Selle maakoha elust. Maakoht ise muidugi on välja mõeldud. Ega sellist Haralat ei ole kuskil, aga ta on ka samal ajal kõikjal Eestis.

Aga mõnda Harala elulugu eraldiseisvaks novelliks või romaaniks edasi arendanud Te ei ole?

Mats Traat: Jaa muidugi, neid on võimalik arendada. Osalt on nad anekdoodid, osalt on nad tõesti novellid. Mõned neist kokku panna ja välja arendada ja ongi romaan valmis. Aga misjaoks, see on omaette looming. Kui tahad kirjutada romaani, siis selleks on uued, teised süžeed.

Aga siin on veel üks asi. See tundub natukene iseäralik, aga niimoodi see on. Nimed. Kunagi noorpõlves kõndisin ma kalmistuid pidi ja vaatasin huvitavaid nimesid. Mõnesid nimesid olen ma Harala elulugude puhul kasutanud, aga kõiki ei saa kasutada. Igal nimel on oma ajalugu ja elulugu. Võõraid nimesid ei saa kasutada, see ei sobi. Kuidas ma röövin surnut ja võtan veel ta nime ka ära. Aga mõnesid perekonnanimesid ma olen kasutanud, ehkki eesnimed on teised loomulikult, nii et nad ei kattu sellega, kes kuskil kalmukünkas magab.

Viissada inimest – see on tegelikult terve alev juba. Alevis on ka umbes kuus-seitsesada inimest. Umbes nagu Rõngu või Avinurme. Harala on ka nagu väike alevik. Või nagu üks kolmandik tänapäeva valda. Või isegi pool valda – need vallad on ka väga kõhnaks kõik jäänud ja kokku surutud. Kokku kuivanud ja otsa lõppemas. Nii et, ka nii võib asja vaadata.

„Tõde, mida ma olen igatsenud“ lavastaja Vladislavs Nastavševs ütles, et Te rääkisite temaga sellest, et kadumine on Teie loomingu üks peateemasid.

Mats Traat: Me näeme iga päev, kuidas Eesti rahvas kahaneb, kuivab kokku ja hajub. Ja muidugi aitavad ka meie valitsevad ringkonnad oma otsuste ja tegematajätmistega sellele kaasa, et ta hajuks  ja ära kaoks. Me elame languseperioodis. Kaua see kestab ja kuhu see läheb – seda me ei tea. Demograafiline kokkutõmbumine. Iivet ei ole ka üle kahekümne aasta juba. Ja väljarändamine on ka ikka palju suurem, kui tahetakse endale tunnistada. Ega inimesed nalja pärast välja ei rända – nad lähevad ikka vaesuse ja viletsuse pärast. Siin Haralas seda palju ei ole, siin (muigab) nad surevad iseenesest ära oma kallil isamaal, välismaale minematagi. Kas siis õnnetuste tõttu või haigusest, nii nagu elus ongi ... See on elu, siin pole midagi moderniseeritud ega midagi välja mõeldud ega külge kleebitud. See on elu, harilik Eesti elu. Harilik toores elu. Toores mitte jõhkruse mõttes, vaid värskuse mõttes, nii nagu toores toomepuuoks, hea lõhnaga. Niisugune ongi kõige huvitavam kirjanduse materjal. (Paus.) Harilik elu. Aga tuleb osata niimoodi näha. Kirjanik peab lihtsalt olema niisugune, kes seda näeb. Igaüks seda ei näegi, ei pane tähele ja ega igaüht ei huvitagi oma rahva elu. Niisuguseid inimesi on ka küllalt. Muide, palju te selle lavastuse juures neid lugusid kasutasite?

Umbes neljakümmet.

Mats Traat: Nojah, võrdlemisi vähe. Võib-olla oleks rohkem pidanud vaatama sotsiaalseid vahekordi, niisugust väljasuremist võib-olla rõhutama. Aga see on asi (muigab), et kuidas oleks pidanud olema.

Mitte otseselt väljasuremist, aga lihtsalt ... See on temaatika, mida tänapäeva ühiskond, tarbimisühiskond, hedonistlik ühiskond ju ei salli. Seda ei kujutata, see on vastumeelt, seda üldse ei taheta näha, et inimene üldse saab vanaks ja sureb ära, kas haigusest või vaevast või õnnetusest. Ta ei taha seda tunnistada, hedonist. Tema arvab, et elu on igavene, tarbimine on igavene. Osta aga juurde, lase käia, lase käia, elu on ilus, kurat. „Elu on ilus,“ on igal pool üles pandud. Elu on ilus, peab olema ilus, kui kaupmees seda niimoodi näeb, kui globalist seda niimoodi näeb. Ta peab olema ilus, ta peab olema hea, ta peab olema mõnus, igas mõttes, muud mitte midagi. Rohkem ei ole, teist poolt elus ei ole. Aga tegelikus elus me näeme, et ei ole ju niimoodi. Me näeme hoopis midagi muud, kui me silmad lahti teeme ja vaatame – ausalt – tõelusele näkku. See on midagi muud. Aga seda välditakse. See on tänapäeva vaatenurk. See ei ole ainult vaatenurk, see on ellusuhtumine: miski ei tohi olla vilets, kõik läheb järjest paremaks, kõik läheb järjest ilusamaks, ükskõik kas loeme lehte või kuulame raadiosaateid või kuulame poliitikameeste kõnesid, siis kõik on väga hea ja aina parem. Aga unustatakse ära, et ...

Muidugi, Eesti ajal, esimese vabariigi ajal oli ka iive negatiivne kogu aeg. Kogu aeg. Ja huvitav, et nõukogude ajal oli positiivne. Vaatamata kõigile nendele repressioonidele ja kõiksugu hädadele oli 1989. aasta rahvaloenduse järgi selline olukord, et tuhat eestlast oli juurde tekkinud kümne aasta jooksul. See oli küll väga väike pluss, aga ikkagi pluss. Ja siis läkski juba ära nulli. Midagi pole teha, kahjuks on niimoodi läinud, ja tänapäevani. Nii et see on üks moment, mida võiks Harala juures tähele panna. Ja mitte ainult Harala juures.

Kas alevid ja alevikud, selline elamise mudel, mängib Teie elus mingit olulist rolli? Või kuivõrd Te praegu näiteks külaeluga kokku puutute?

Ei puutu ma suurt midagi. Igal asjal on oma aeg. Ja mudel on muidugi kena moodne tänapäeva sõna. Tol ajal, kui mina noorest põlvest alevites töötasin, siis alevites lihtsalt elati, polnud seal mingit mudelit. Ma ei taha kuidagi ironiseerida, aga see kõlab nii imelikult – mudel. (Naerab.) Ei mingit mudelit, muudkui elati lihtsalt, nii nagu suudeti ja saadi. Tollal oli alevikes töökohti, sest oli ka mingi tootmine või tegevus inimestel. Aga ega need Harala inimesed ei elagi alevis, nad elavad ikka taludes, harali. Ja ma ütleksin, et see elukoht, kus nad elavad, pole tähtis, nad võivad ka suurlinnas elada. Kui inimene on haige ja üksik, siis pole oluline, kus ta elab. Siin üks arvustaja kirjutas, et nad on õnnetud. Kas nad on õnnetud või õnnelikud, ka seda on raske öelda, sest nad on lihtsalt inimesed, kes elavad. Surm teeb kõik ühesuguseks, surma ees on kõik ühevõrdsed: õnnetud ja õnnelikud. Surm võrdsustab kõik ja seal on raske öelda, kas õnnelik või õnnetu. Mõni võib-olla ongi õnnelik, et pääses vaevast lahti. Nii et suhteline. Elus on palju rohkem suhtelisust, kui tahetakse tunnistada.

Aga nad elavad maaoludes, kus on vastav sissetulek ja kõik... Igatahes nad ei ela suurlinnas. Teised olud, teised mõtted, mõisted. Mitte suurlinnas, Eestis neid väga polegi. Aga väikerahva puhul jääb maainimese või alevi või talu või metsainimese mentaliteeti veel küllalt alles. Ka pealinnas. Muidugi, tänapäeval on küll teine olukord, inimesed rändavad välja, noored lähevad ära, paljud jäävadki sinna. Esivanemate elu ja olek ei olegi nii tähtis. Paljusid see ei huvitagi üldse. Ja sellest pole ka midagi. Kas see on nüüd hea või halb, seda ma ei ütlegi, seda ma ei tea. See nagu ei puutu Harala inimestesse. Nende elu on elatud. Nad on surnud kõik. Siin on tegu surnud sündmustega. Sest ka sündmused surevad, nagu inimesedki.

Küsis Laur Kaunissaare

 

Restorani päevik: Teine päev
reede, 19. september


On päev. On soe. Seda on tunda isegi maja taga, kuhu päike tegelikult ei ulata. Istume Rihoga tagatrepi peal. See siin on nurgatagune. Siit kaudu tuuakse sisse kraami, kuid mitte kunagi inimesi. Asfaldil vedelevad mõned konid. Mõlemal pool treppi on prügikastid. On vaikne.

"Kirg," ütleb Riho. Ta on seda sõna juba palju kordi öelnud. Me oleme istunud seal juba peaaegu tund ja ma arvasin, et varem või hiljem mees murdub ning hakkab rääkima, kuidas toidus on tema jaoks olemas vastused või kuidas molekulaarkulinaaria on mõttetu või et toidutegemises on mingi poeetiline mõõde. Ei. Riho ei räägi sellest. Ta räägib kirest. Toit pakkus talle pinget kunagi alguses, ja muidugi pakub see siiani pinget - ta ei väsi õige tooraine otsimisel, tema menüü on loominguline (võib-olla seetõttu, et enamasti mõtleb ta uusi toite välja öösel kolme-nelja paiku, mil raamid maas) -, kuid toit pole enam ainuke, mis teda söögibisnisis hoiab. Nüüd hoiab teda töö ise. Adrenaliin, mille sa saad, kui pead tegema toitu korraga kahekümnele inimesele ja kõik sujub. Laks, mille sa saad, kui õhk on köögis kuumusest paks, aga on kiire, on väga-väga kiire ning eksimisruumi ei ole. Kaif, mis sinusse tungib, kui kõigi teiste jaoks on sinu köögis tipptunnil kaos, anarhia, hullus, ja sina ainukesena näed seal mingit habrast korda, mida hoiavad koos nähtamatud niidid. Kuid siiski mitte päris nähtamatud. Sina näed neid. Sa ise panid nad sinna. Su suu on erutusest kuiv, su näol voolab higi, su käed liiguvad kiirelt ja täpselt, ja kui keegi sind sel hetkel puudutaks, ei paneks sa seda suure tõenäosusega tähele. Sa oled high. Sa oled pilves. Sa oled tööl.

Me räägime rohkem kui tunni. Riho ei räägi söögist. Mitte kordagi. Aga sa saad aru, et toit on see, mis selle mehe hulluks võib ajada. Ja mitte ainult. Ta otsib täiust. Ta otsib soorituse ilu. All köögis ütleb ta, et võib süüa ka makarone ja hakkliha, asi ei ole selles - asi on selles, et need makaronid ja see hakkliha peab olema väga hästi tehtud. Jah. Mitte lihtsalt tehtud. Mitte hästi tehtud. Vaid uskumatult hästi tehtud.
Te lugesite õigesti. Riho ütles seda all köögis. Kui ma läbi pimedate koridoride alla tema juurde jõuan, hakib ta parajasti porgandeid. See pole normaalne. Peakokad nii ei tee. Paljud peakokad tulevad hommikul kööki, jagavad ülesanded kätte ja veedavad ülejäänud päeva oma kontoris arvuti taga. Riho mitte. Ta ei suudaks seda teha. Exceli tabel? Saatke laibaauto kohale. Riho koht on siin - köögis. Nende inimeste keskel. Selle toidu juures. Asi pole selles, et Riho ei usaldaks oma kokkasid. Või et hoiab aega kokku. Asi on selles, et nii hoiab ta kogu seda anarhiat koos. Ta seisab kõrvuti teistega, töötab samamoodi nagu teised, ja lihtsalt hoiab kogu seda asja koos. "Kas sa oled kuulnud Louis XIII kokast?" küsib ta. Ei, ma ei ole kuulnud Louis XIII kokast. "Ta tellis ükskord kala, et kuningale õhtusöök valmistada. Kuid midagi juhtus. Kala ei toodud kohale. Hetkel, mil ta sai aru, et kala ei jõua õigeks ajaks kohale ning tal pole ka võimalust midagi muud valmistada, vajutas ta endale noa kõhtu." Keegi Ida-Saksa nahkjopes kummaline tüüp silmitseb meid raudvõre vahelt. Kell on kaks päeval. Tal pole midagi teha. "Mehel oli kohusetunne. Distsipliin. Au. Mis muud valikut olekski tal saanud olla?"
Ma ei ole kunagi nii peakokkadest mõelnud. Mulle on nad alati tundunud kas taibud, näidisdžentelmenid või osake staarimaailmast, peaosalised mõnes kapitalistlikus kultusseriaalis, kus tutvustatakse keskklassile kohaseid naudinguid. Kuid mitte Riho. Ta on korraga peakokk ja proletaarlane. Rihot draivib peaaegu et loomalik kirg. Emotsioon. Iha täiuslikkuse järele. See pole mingi eriline iseloomuomadus, mida on köögis töötamiseks vaja. "See on isiksusehäire."

Riho kätele on tätoveeritud jaapani vanasõna. Ei näe, ei kuule, ei räägi halba. "Nii pidi kõige kauem elama," ütleb ta, ja saadab hiljem õhtul kusagilt loetud 50 punkti, miks Taanis peakokad noorena surevad. Loetelu on halastamatu. Sul on kätel pidevalt lahtised haavad. Sa ei kohtu kunagi uute inimestega ja sinu sotsiaalne elu on... noh, seda pole olemas. Sul pole perekonda, sõpru, suhtlemisoskust ega huumorimeelt. Sa kas võtad kaalust jõhkralt alla või jõhkralt juurde. Sul tekib mingi sõltuvus. Alkohol. Narkootikumid. Hasartmängud. Su jalad on läbi, su selg on läbi, su käed on läbi. Sa ei maga. Su emotsioonid hüppavad kontrollimatult ringi. Sa teed 18-tunniseid tööpäevi ja kogu selle aja jooksul saad sa istuda viis minutit. Sul tekib ebaterve huvi nugade vastu. (See on tõesti nii, ütleb Riho.) Sul on stress. (Riho teab vähemalt kahte kokka, kes Inglismaal panid end külmkappi kinni.) Sa oled kurnatud. Sa ei jaksa enam. Ja siis on kell 13.
Kujutage ette. Teie elutuppa on astunud pea üheaegselt 40 inimest. Nad ütlevad teile üle köögiukse, mida nad süüa sooviksid. Nende soovid on erinevad. Nad istuvad teie elutuppa ja ootavad. Teil on aega maksimum kümme minutit, et igaüks neist saaks toidu, mida nad soovisid. Te vaatate köögis ringi. Teil pole midagi. Vaid käed, oskused ja kaaslased. Te tunnete, kuidas adrenaliin teie silmadesse voolab. Kõrvus kohiseb. Te teate seda tunnet. Te kogete seda iga päev. Te otsite seda. Kaif algab.

"Ma ei pannud tähelegi, aga ta seisis minu kõrval ja soojendas gaasipliidil leegi kohal lusikat. Niipea kui ma võtsin poti tulelt, vajutas ta lusikaga mulle kuklale. See oli põrgulikult valus. Põhjust ei olnud. Ta tegi seda profülaktika mõttes." Riho ei naera, kui ta seda meenutab. Aga ta pole ka eriliselt kurb. Töötades maailma parimate restoranide hulka valitud Fat Duckis Londonis sai ta palju enamat kui peakoka tuline lusikas kuklal. See oli tavaline. Normaalne. Reeglid olid karmid, kuid mõeldud mitte karistamiseks, vaid tähelepanu hoidmiseks. Telefoniga ei tohtinud köögis rääkida. Telefoni ei tohtinud kööki isegi kaasa võtta. Kui käterätt kukkus, võtsid kohe uue. Üle õla ei tohtinud seda visata. Habe pidi olema aetud. Mitte eelmisel õhtul, vaid sama päeva hommikul. Kui te mõtlete, miks Gordon Ramsay ja need teised nii sileda lõuaga on, siis nüüd te teate. See on distsipliin. Suhtumine. Fokusseeritus. Ja selle kõige taga omakorda - kirg. Kirg teha just seda tööd. Nende inimestega. Siin köögis. Kirg teha oma tööd hästi. Eksimatult. Raev? Jah, siin köögis on ka raev. Igas heas köögis on. "Raevus on kirg sees," ütleb Riho. Kusagil kukub midagi.

Tegelikult pidime me rääkima mustikanapsust. Riho teeb erinevaid napsusid sageli. Rabarberiga. Limoncello. Pihlakatega. Varsti arooniatega. Kuid täna mustikatega. See on lihtne. Sul on vaja mustikaid. Puhast Moe viina. Veidi suhkrusiirupit. 3-4 päeva lasta tõmmata. Ja valmis. See ei ole maailma kõige keerulisem retsept. Kuid selle väljamõtlemine ja tegemine teeb Rihole rõõmu. Paljud asjad teevad. Seisame leti ääres ja vaatame tema restorani. Kõik töötab. Inimesed ootavad süüa ja nad saavad seda. Ettekandjad tulevad alt keldrist, taldrikud käes. "Kevadel olime peaaegu ideaalsed," ütleb Riho. "Praegu paar asja logisevad. See ajab mind närvi. See ajab mind väga-väga närvi."
Ta räägib, kuidas tahaks hakata ise kasvatama toorainet. Esialgu ürte. Võib-olla ka peeti, kartulit, muud säärast. Siis aga loomad. Veised. Linnud. Eriti part. Pardid Rihole meeldivad. Mitte ornitoloogilises, vaid kulinaarses mõttes. See on idülliline unistus. Aga Riho ei tahaks neid ise kasvatada. Ta tahab, et ta teaks, mida talle kasvatatakse. Ta tahab seda tunnet, seda erilist tunnet, kui sa tead, kuidas kaalikas või veis, millest sa toitu hakkad tegema, kasvavad. Jah. Ta otsib seda tunnet. Kuid ta ei ole põllumees. Ta ei ole kontorikokk. Tema koht on köögis. Kitsukeses ruumis kusagil keldris, porgandeid lõigates või juustu riivides nagu kunagi poisikesena Palace'i hotelli köögis ema kõrval, või liha tehes või parti küpsetades. Kuumuse, kiiruse ja kaose sees. 40 inimest ootavad ülal oma toitu. Riho teab seda. See ei aja teda närvi. Ta ootab seda. Adrenaliin tõuseb nagu tagurpidi Niagara kosk tema ajju. Tema liigutused muutuvad täpseks ja kiireks. Ta võtab terava noa. (Ja vaatab seda veidi kauem, kui oleks normaalne.) Ja hakkab tööle.

E. E.

 

Neljapäev, 18. september

- Kas sa oskad kirjeldada seda tunnet, mis proovisaalis sul kõige sagedamini oli?

Nagu foto ilmutumine pimikus. Ettevaatlikult, tihti vaid intuitsiooni järgides pimesi tegutsedes ilmub pikapeale paberile kujutis, mida lavastaja on igatsenud. Või nagu kuskil põõsa vahel tonnide viisi kruusa läbi sõeludes, et leida säravaid kullateri. Aeg voolas väga aeglaselt.

- Sina nägid Vladsi lavastusi meie seast esimesena. Miks need sulle silma jäid?

See oli Bunini novell "Mitja armastus", mille ta lavastas Moskvas Gogoli keskuses. Mind paelus pretensioon koondada kogu lavastus ühte ja pidevalt arenevasse kujundisse. "Mitjas", mis on kahe teismelise vääramatu täiskasvamise ja otsustamise poole liikuv armastuslugu, oli kogu tegevus tõstetud 90° nurga: kogu lavastuse tegevus toimus seina peal mingitel tugipulkadel turnides. Neid toetavaid pulki jäi aina vähemaks. Oli ilmselge, et viimaks tuleb astuda põrandale. Tüdruk tegi seda esimesena. Selles ühtses hõlmavas kujundis oli midagi lihtsat ja isiklikult poeetilist. Pärast selgus, et niisamuti on ka teiste lavastustega. Kõige selle peale tundus muidugi ka loogiline, et ta on ise oma lavastuste kunstnik, tihti ka helilooja. Intuitiivne gesamtkunstwerk.

- Mida Vlads sinu arvates kõige rohkem otsis/otsib?
Ootamatut, veidrat ja samas materjaliga tihedalt seonduvat kujundit, mis kogu olukorra kokku võtab. Tundus, et ta otsis midagi, mis oleks üheaegselt irooniline ja traagiline. Tabamuse märgiks võis olla Vladsi hüsteeriline ja ma mõtlen hüsteeriline naer. Paar korda ta kukkus näiteks naerdes toolilt maha, samas - mulle tundus - peaaegu nuttes. Ei tea. Ühel kohtumisel Vladsiga ammu enne provide algust sai küsitud, mis tunne võiks inimesel olla tulevase lavastuse etenduselt lahkudes. Ta vaatas matstraadilikult aknast välja, tänaval tilkus tatist vihma, ta kohendas prille ja ütles: "they should feel proud to be a human being".

- Missugusesse ühiskondlikku konteksti asetuvad sinu arvates praegu Traadi "Harala elulood"?

Igaviku ees on kõik võrdsed. Kõik elud. Kõik. See rahulik pilk väga väga erinevatele inimestele, see peaaegu koguduslik sallivus, millest muidugi ei puudu rahulik muie, ei näi olevat väga levinud, ehkki võiks olla. "Harala elulugudes" on praeguses hingeldavas ühiskondlikus kontekstis minu arvates keskne mingi pikk hingamine.

- Mõni soovitus vaatajale?
Vaadake seda lavastust nagu sümfooniat.

Küsis Eero Epner
Vastas lavastuse "Tõde, mida ma olen igatsenud" dramaturg Laur Kaunissaare

 

Restorani päevik: Esimene päev
kolmapäev, 3. september


"Ahvena näkkamine on alati otsustav ja õige. Ta võtab ussi, sääsevastset, kärbsetõuku, kirptirku, maimu ja ka lanti. Sööta haarab ta ahnelt, energiliselt ja kiirelt, tabades saaki kümnesse, õngekork jonksatab ja kaob seejärel välkkiirelt põhja poole." Nii õpetab kalaportaal ahvenat püüdma. Nende kirjeldused tuginevad faktidele, põimides seda looduspoeesiaga. Näiteks lõik: "Mõnikord libiseb kork mõnda aega mööda vett ning läheb siis põigiti vee alla. Nagu kiiskki, neelab ahven söödaga konksu kiiresti alla ja kui jääda hiljaks õigel ajal kala veest välja­tõmbamisega, siis pole seda konksu enam võimalik ilusti kätte saada.
Suvel võtab ahven hommikust õhtuni. Aeg-ajalt näkkamine lakkab. See on seletatav atmosfääri õhurõhu lan­gustega. Kui õhu temperatuur ja tuule suund ei muutu, võib ahven rabada s&