NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ükskõiksusest


„Ma lihtsalt ei jaksa hoolida!“ hüüdis ta üle kabineti. Ma mäletan, ta rõhutas miskipärast iga silpi eraldi. Siis puhkes ta naerma, nagu ikka tehakse, kui emotsioonid lähevad pisut üle salongikõlblikkuse piiri. Ma töötasin tollal ühes teises teatris. Meie ühises kabinetis oli Pätsu-aegne väärikas mööbel, klaasplaatidega lauad ja vist isegi lühter. Ehe emotsioonipuhang mõjus selles keskkonnas peaaegu kohatuna. Ma ei mäleta enam, mille kohta see sümpaatne kolleeg nii hüüdis, aga see ei ole tagantjärgi ka enam üldse oluline. Mõtles ta seda ise üldistusena või mitte, aga küllap oli talle selleks hetkeks lihtsalt kõike saanud liiga palju.

Värsked uudised toovad hommikulauale teated hutude ja tutside eilsetest tapatalgutest või han-hiinlaste tänastest kavatsustest hävitada homme tiibetlaste peamine tempel. Tänapäeva kommunikatsioonivahendite võimekus seab meid alatasa olukorda, kus me teame oluliselt rohkem, kui suudame emotsionaalselt läbi seedida ja rohkem, kui meil saakski olla võimekust reageerida. Kas teadmine teeb kaasvastutavaks? Kas on võimalik olla kaasvastutav kogu maailmas toimuva eest ja mida see vastutus sel juhul siis ikkagi konkreetselt tähendaks? Ei osta enam Hiinas toodetud Mac'i, vaid ostan USAs toodetu? Kas kohane vastus sellele olukorrale oleks vähem teada või vähem vastutada? Nii tundub mulle tänapäeva üks olulisim küsimus – kus on hoolimise legitiimne piir? Mis hetkel võid sa südamerahus jätkata oma hommikupudruga ja õigustatult tunda, et see või teine olukord ei ole sinu asi. Et sul on õigus nii otsustada, et see ei ole seda. Asi läheb aga keeruliseks oma riigi puhul, eriti kui see on ainus ja igavene rahvusriik.

Vist oli see Ahto Lobjakas, kes juhtis kunagi tähelepanu tendentsile, et ühiskonnas, milles määrav poliitiline mandaat on liberaalne  – igaüks enda eest ja turg kõigi vastu – ja on seda pikalt, võib kodanik mingil hetkel loogilise järeldusena otsustada, et ka tema suhe riiki võib olla sama õhuke kui riigi suhe temasse. See võib väljenduda lahkumises, vastuhääles või hambad risti lojaalsuses, aga eelkõige väljendub see teatud passiivses ükskõiksuses. Laissez faire. Las teevad.

Eesti on väike ja kõik siin toimuv on paratamatult emotsionaalselt lähedal. Sirbi-skandaali  reaktsioonid „kultuuriinimeste“ hulgas tundusid mulle jagunevat kaheks. Ühelt poolt tung ja tajutav kohustus nüüd kohe midagi ette võtta, sellest sõltub kogu ühiskonna tulevik. Isamaa on hädaohus! Meid suretatakse välja! Teisalt mitte just minnalaskmine, aga teatud selline meeleseisund, mis võis olla Heraklesele Augeiase talle puhastades või tollel mehel Vargamäelt, kui ta küsis: „Miks pean mina oma elu siia sohu jätma?“. Ükskõiksus, häbiga patsi põimitud ükskõiksus. Need kaks reaktsiooni võisid olla ka ühel ja samal inimesel.

Kuid kui kujutleda ükskõiksust, mis on vabastav. Ei tea, kas eestikeelne sõna „ükskõiksus“ väljendabki päris täpselt seda kartmatust tagajärgede suhtes. „Mul ei ole eelistust, kes valitseb meie riiki –  minu eelistus on inimesed“, nagu ütleb otsusekindel Rea Lest „Pedagoogilise poeemi“ alguses. See oleks ükskõiksus, mis on vabastav liigsest hoolimisest kui halvavast koormast. Just sellepärast, et alustasandil on kõik igal juhul okei, et ükskõik mis suunda olukord keerab – igal juhul ei saa kuidagi ees oodata katastroof. Minu arvates on paradoksaalselt just selline loov ükskõikne kartmatus – teatud sunduse puudumine – see, mis võimaldab olukorrale adekvaatselt reageerida, olgu tegu Sirbi-saaga või millegi muuga. Tänu ükskõiksusele on aega ja emotsioonimahtu reageerida sellele, millele sa tõeliselt reageerida tahad. Ükskõiksus kui teadmine, et see ei ole su viimane padrun, seemnevili, toimib tagalana ja vähendab reaktsioonides hüsteeriat ning paradoksaalselt vähendab ka eelpoolkirjeldatud apaatiat. Strateegiline tagala on teatavasti see, mis on Eestis pigem kitsas – kas või majanduslikult, nagu näitas Swedbanki hiljutine uuring elanike haavatavusest juhul, kui majanduslik olukord peaks ootamatult halvenema. Nii on vabastav ükskõiksus Eesti ühiskonnas paraku valitute privileeg.

Millestki sarnasest kirjutas (erialases kontekstis, aga paralleelid on ilmselgelt ka ühiskondlikud) viimases numbris Itaalia arhitektuuriajakiri San Rocco.

„Ükskõiksus on ignoreerimise kunst, unustamise kunst, energia säästmise kunst. Ükskõiksus on karu vastus talvele: mine magama ja jäta vahele.

Ükskõiksus võib tunduda lihtsa lahenduse või apaatsusena, aga tegelikult nõuab ükskõiksus annet ja täpsust. Sest nagu kõik muugi, ei saa ka ükskõiksus olla üleüldine, nii et ta peab olema valikuline. Ükskõiksus on viis, kuidas eristada see, millel on tähtsust, sellest millel ei ole. /.../ Õigupoolest ei tähenda arhitektuuris ega ka üheski muus valdkonnas hea teos sugugi mitte hoolimist kõigest (nagu algkooliõpetajad ja konkursitingimused meid meeleldi uskuma paneksid). Ükskõiksus on strateegiline otsus. Ükskõiksus on samm kvaliteedi poole: mida vähemast me hoolime, seda lihtsam on lahendus; seega mida rohkem ükskõiksust, seda vähem vigu. /.../ Ükskõiksus loob distantsi ja ta loob võimaliku ruumi tegutsemiseks. /.../ Ükskõiksus kustutab, puhastab, puhastab lõpuni. Ükskõiksus loob tingimused, milles saab alustada tööga. Vabastades meid vajadusest olla hea, loob ükskõiksus ruumi mõistmisele. Vabastades meid vajadusest pooli valida, loob ükskõiksus võimaluse pöörata tähelepanu. Loobudes otsekohe vastamast, loob ükskõiksus viimaks võimaluse kuulata. Vabastades meid vajadusest leida siin-ja-praegu lahendus siin-ja-praegu vajadusele, aktiviseerib ükskõiksus vormi, mis ei ole kitsi ja loob ruume, mis arenevad pikas perspektiivis nende loojate kavatsustest kaugemale. /.../

Ükskõiksus tähendab vabadust mitte olla kohustatud panna oma talenti väljanäitusele nagu mõõganeelaja tsirkuses. Ükskõiksus on kuidagi alandlik. See on kontrolli vähenemine (mis on võimalik sellepärast, et olulised asjad on juba varem ära määratletud ja muu pole nii tähtis). Selles mõttes pole vähem mitte rohkem: vähem ongi piisavalt. Ükskõiksus ei järgi modernismi manihheistlikku alternatiivi: meie (head) sinu (kurja) vastu. Ükskõiksus on reaktsioon maailmale, mis on ilmselgelt keskpärane ja ka jääb selliseks ning mis ei seisa järjepanu silmitsi alternatiividega, milleks on vaid häving või lunastus. /.../“

Vähem tagalat – hüsteerilisemad reaktsioonid. Kindlasti on Eesti ühiskonna tsüklilist emotsionaalset üldmobilisatsiooni simuleeriva seisundi loomisel oma roll mängida ka ajakirjandusel, selle klikiloogikast sündivatel pealkirjadel ja seda juhtivatel kasumi-algoritmidel. Pidevad juba klišeeks saanud retoorilised sõnastused, et me peame oma riiki väga hoidma või muidu läheb nagu eelmine kord. Jah, eks peabki hoidma. Aga see retoorika on nii levinud, et isamaa-on-hädaohus-sõnavara võib vahel käepäraselt kasutada ka keegi, kes ajab hoopis selgesti oma erahuvi.

Aga refleksid toimivad karjatust kuuldes ikka. Vahel mul on kahtlus, et nad toimivad just sellepärast, et paljud ei ole selle ühiskonna olemuslikus stabiilsuses endiselt veel päris veendunud, milleks muidu vajadus seda pidevalt üle korrutada. Skandinaavia puhul, millega end tihti meeleldi võrdleme, ei tundu mulle imetlusväärne mitte niivõrd paljutki võimaldav elatustase, vaid graniitne rahu, suveräänne ükskõiksus.

Et mis see ükskõiksus teatrisse puutub? Puutub vägagi, ükskõiksus on mõneti isegi teatri tuum, isegi ja võib-olla eriti angažeeritud teatri puhul. Proovisaal on püha, oleme teatris tihti rääkinud. Proovisaali uks jääb kinni, kuni ta seespoolt avatakse, olgu väljas või tuumasõda. See on emotsionaalne hügieen. Nii sündiv proovisaali rahu on peamine, mis loob võimaluse tõeliselt elusa kunstiteose sünniks. Kunstiteose, mis ei karda.

Laur Kaunissaare
jaanuar 2014