NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Savisaar. Blogi: Millal see juhtus?


Käisin eile Selveris. See on turvaline paik. Seal ei juhtu üllatusi. Kuni eilseni. Vaatasin leheriiulit ja nägin uut "Kultuuri ja Elu". Midagi selles mõjus kummaliselt. Vaatasin lähemalt. Tavaliselt on nende esikaanel "Nordi" võitlejad või Urmas Reinsalu. Seekord oli Jürgen Ligi. "Rahvuse mõttes olen konservatiiv," tsiteeris ajakiri teda. Ja ma hakkasin mõtlema. Millal see juhtus?

"Lähtudes nendest ideedest, mida ma olen avaldanud, määran ma end kui mitte kaotajaks, siis väga väikese protsendi häälte saajaks küll. Minu ideed ei saa olla populaarsed ja seetõttu on küsitav, kas on mõtet minna poliitilisse võitlusse, kui kaotus on silmaga näha." Nii kõneles Siim Kallas umbes 20 aastat tagasi. Ta oli veel Eesti Panga president, kuid juba liikusid kuulujutud, et Kallas tahab asutada uue partei. Kallas puikles, kuid ei eitanud. Ta ei uskunud, et tema julged ideed võivad vormuda valitsusparteiks. Kuid hõbekuulid olid sel ajal veel broneeritud lahkuvatele Vene vägedele. Varsti sündis Reformierakond. See oli muutustele suunatud partei. Juba nimi valiti vastav - reformide järgi, mida sooviti teha. Nende esimene valimisloosung oli "Meie muudame!" Hilisematel valimistel lisandus veel avangardseid hüüdlauseid. "Edasi! Vali parem tulevik! Teeme Eesti paremaks! Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!" Neis kõigis oli sees tung teha otsustavaid samme, muuta, liikuda edasi. Ja siis mingil hetkel hakkasid tulema teistsugused sõnumid. "Hoia Eesti edu! Me armastame Eestimaad! Võid kindel olla! Uhke Eesti üle! Kindlalt paremal kursil! Kindlalt edasi!" Koos vanaks jäänud avangardiga paluti nüüd toast lahkuda kõigil reformistidel, kellel olid plaanis mingid reformid. Tüüri juurde astusid uue ajastu mehed, kes ei hakanud kursiga rapsima, vaid hoidsid rooli stabiilselt paigal, silm enam mitte horisondil, vaid uitamas rahulikult üle valijatemere. "Stabiilsusest" sai "reformi" asemel uus erakonda defineeriv sõna. Peagi avaldati ajalehes maineka reformierakondlase tõdemus, et tema arvates on Eesti valmis saanud. Kustutagem tuled ja mingem kodudesse laiali, siin pole enam midagi vaadata, asi on tehtud.

Taavi Rõivase mõne päeva tagune kõne ning Reformierakonna programm ei löönud sellesse stabiilsusmüüri mõra. Nad lisasid tsementi. Sellest annab märku juba Rõivase kõne ülesehitus. Esmalt muidugi jutt sõjast, hirmust ning ohust ehk samad teemad, millest räägiti ka IRLi ja sotside kogunemistel, ainult sõnade järjekord oli veidi teine. Kuid Rõivase sõnum ei olnud välispoliitiline. See oli sisepoliitiline. "Me oleme teinud kõike õigesti ja midagi muuta ei tohi" - selline oleks köögitüdruku kokkuvõte Rõivase kõne esimesest kolmandikust. Rõivasel on õigus. Palju asju on tehtud õigesti ja julgeolek on liiga habras asi, et riske võtta. Probleem on hoopis mujal. Probleem on selles, et Rõivase kõnes oli küll mitu salmi, kuid refrääniks ikka ja jälle seesama "midagi muuta ei tohi". Ükskõik mis teemal. Lauldud Lembitu-aegsel viisil torupilli saatel.
Sel hetkel tulebki taas meelde Jürgen Ligi ning tema esinemine rahvuskonservatiivse militaarajakirja "Kultuur ja Elu" kaanepoisina. See on märkimisväärne ajakiri. Samas numbris Ligiga avaldatakse näiteks artikkel, et eestlased ei ole kaasvastutavad holokausti eest. Enne Ligi olid viie ajakirjanumbri esikaanel Saksa mundris sõdurid ja ohvitserid, aga seal on olnud ka Lauri Vahtre ja kaks korda Urmas Reinsalu (tõsi, üks kord tänu sellele, et ta oli ühe kuulsa modelli spin-off). Mitte juhuslikult. Ajakiri kõnetab seda 4-5% valijaskonnast, keda on harjutud lugema IRLi valijateks. Nad on konservatiivid. Isegi padukonservatiivid. Ja nüüd on nende kaanepoisiks reformierakondlane.
Sest seda uus Reformierakond ongi. Ta on konservatiivne erakond. Mitte ainult rahvuslikult. Ka poliitiliselt. Rõivase kõne teine lõik võtab ette Savisaarele vastandumise. How so 90s. Siis jälle Ukraina. Siis jälle Savisaar. Siis Keskerakond. Siis sõda. Sekka ka väljendid nagu "paesel Eestimaa pinnal elav rahvakild", valimisi võrreldakse aga "poliitilise laulupeoga", ankurdades kunagise liberaalse partei rahvuslike fetišite külge. Ja ongi pool kõnet läbi. Ning siis lause: "Me ei paku niigi tundlikus rahvusvahelises olukorras ohtlikke eksperimente ega roosat revolutsiooni, vaid kindlaid ja läbimõeldud lahendusi, mida toetavad uuringud ning rahvusvahelised eksperdid." Jep. Ei mingeid eksperimente. Ei mingeid riske, reforme või katsetusi. Mitte mingit suurt plaani. Stabiilsus. Stabiilsus. Stabiilsus. Stabiilsus.
Tõsi, kõne viimases lõigus jõuab Rõivas lõpuks ka visioonini - umbes kolmkümmend lõiku pärast Savisaare tümitamist. Visioon on olla uus Soome. Kõik. (Veidi varem tsiteerib ta küll Periklest, kelle sõnul on naabrite kopeerimine mage, aga okei.) Ja siis veel programm. Programmi tutvustades piirdub Rõivas kuue reaga ja ütleb, et pensionid tõusevad. Loogiline. Sest Soomes on ju pensionid suuremad. Kui Rõivas hakkab loetlema Reformierakonna põhiväärtuseid, kõlab esimesena "järjepidevus". Veidi hiljem kasutab ta erakonna taktikast rääkimiseks väljendit "talupojatarkus". Waswas? Talupojatarkus? Really? Reformierakondlase suust?

Mul ole midagi konservatiivsuse vastu. Igale oma. Ma ei ole lihtsalt kindel, kas konservatiivsus on see, mida meil hetkel vaja on. Ja kindlasti ei ole ma kindel, kas partei, mis kunagi nimetas end reformide järgi, peaks end jätkuvalt nimetama liberaalseks parteiks. Ma ei ole Reformierakonda valinud, aga ma olen hinnanud nende julgust. Mind ei häirinud tegelikult isegi nende kõrkus ja elitism, sest nad olid selles ausad. Nad ei püüdnud meeldida taksojuhile või mulle ja see oli okei. Parimatel aegadel tundus, et nad on mehed ja naised, keda reiting väga ei koti, vaid nad teevad seda, mida ise tahavad, ning sageli oli nende tahe kasulik ka riigile. Neis oli ülbust ja visiooni. Nüüd on jäänud vaid ülbus. Ja paigalseis. Rõivase plakatifoto on kõnekas. See on mees, kes justkui kõnnib. Kuid parema foto saamiseks peab ta tegelikult seisma.
Sest "oleme nagu väike Soome" ei ole narratiiv. See ei ole jutustus. See on anekdoot, mille peale keegi ruumis peale anekdoodi rääkija ei naera. Millal see juhtus? Millal sai Reformierakonnast konservatiivne rahvaerakond? Kas Pronksiööl? Või hetkel, kui võimul olek muutus tähtsamaks kui muu? Öeldakse, et ajastu on teine. Meil ei olegi võimalik korrata romantilisi 90ndate alguseid, mil kõik oli muutuses ja reformideta oleksime lihtsalt surnud. Jah, ajastu ongi teine. Kuid vabadusi on endiselt vaja. Liberaalsus ideena ei aegu. Kus on teie kodakondsus-teemalised lubadused, Reformierakond? Ja veel. Suuri reforme on endiselt vaja. Haldusreformi Rõivas isegi ei maini oma kõnes. Selle asemel pühendab ta pika lõigu retoorilisele süljele, rääkides sellest, kuidas Reformierakonna edu taga on olnud... inimesed. Peaminister ise nimetab seda üllatuspommiks. Keegi toas ei naera.
Kuhu on kadunud vanad mehed, kellel oli visioon ja energia teha ebapopulaarseid otsuseid? Kuhu on jäänud noorte meeste julgus elada ja millal on see asendunud konservatiivsusega? Viimased neli aastat pole tehtud ühtegi olulist reformi välja arvatud mõned rahalised sürpriisid. Me oleme seisnud paigal. Ja nüüd tahetakse, et me seisaksime edasi paigal. Sest muidu me pole "nagu Soome". Ja muidu saab võimule Savisaar.

13. jaanuar 2015