NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Savisaar. Blogi. Kohe puhkeb sõda!


Riigikaitse. See on nende valimiste põhiteema. Siit jookseb poliitiline rindejoon. Nii öeldakse meile. Aga meie ütleme: njet! Pange ritta erinevate erakondade riigikaitselubadused ja te näete, et need on sama sarnased nagu Aivar Riisalu enne ja pärast IRLi. Ent kuidas pidada debatti iseendaga? Kui Delfi pakkus oma tavapäraste põhiuudiste nagu "Lugeja küsib: kas peaaegu tundmatu mehega kahekesi reisile minna on
hea mõte?" ja "Facebooki-aktsioon ootab kõiki kobedama kanni väljakutsest osa võtma!" kõrvale ka väikest pärastlõunast julgeolekudebatti, oli see sama huvitav nagu valimisnimekirjad kohtadel 30 kuni 100. Jutt oli kõigil sama, isegi sõnade järjekord oli sama: tank, kasarm, mina, tank, kasarm, mina, mina, NATO, mina.

Selline üksmeel valitses parteide seas viimati siis, kui Res Publica kuttide eestvõttel tõsteti toetusi parlamendierakondadele ja näidati väikese Taavi trääsa kõigile uutele tulijatele. See oli uhke trääs. Uutele tulijatele jäi see meelde - kuni tänaseni. Nüüd on uued tulijad taas ukse taga ja koputavad kop-kop-kop võimuuksele. Ja kui oma koju barrikadeerunud valija arglikult küsib, kes ukse taga on ja mis tal mõttes on, vastab uus tulija: Riigikaitse!, ning näitab selja taga laiuvat tankipataljoni, mis on end sisse seadnud vagura eeslinnaelaniku patsifistlikul murulapikesel.

Riigikaitse on neil valimistel nagu Eesti mehe armastus: juttu on palju, aga põhimure on ikkagi see, kuidas täna õhtul mitte ilma jääda. Kuidas jätta riigikaitses alles see, mis meil juba on. Eriti häbelikud on professionaalsed müürililled sotsid, kes oma valimisprogrammis ei paku riigikaitseks välja mitte midagi uut. Nad ei taha riskida, nad ei taha kõndida üle tantsupõranda, nad ei taha minna isegi diskoteegi uksest sisse. Sotside viiest riigikaitse-alasest lubadusest tõotavad kõik viis teha edasi täpselt nii, nagu seni on tehtud. Säilitame kaitsekulutused. Säilitame ajateenistuse. Säilitame osalemise missioonidel. Säilitame NATO kohalolu. Nemad, sotsid, tõmbavad NATOsse vajadusel traati ja panevad sealsed kärsad paika, kui nad peaksid tahtma välja tõmmata.

See kõik on loogiš. See on õige. Riigikaitses ei minda diskoteeki. Et sotsid kasutavad vana head poliittaktikat "räägime millestki, mis niigi juba on olemas, aga kui sellest räägime, siis tundub, et veel ei ole", on samuti täitsa nii. Tõsi, sama hästi võiksid nad lubada "Paneme Pulleritsu suusatama!". See on loodusseadus ja see on vääramatu. Sotsid ei pinguta riigikaitses üle. Täpsemalt öeldes: nad ei viitsi üldse pingutada. Teised erakonnad on siin tunduvalt erksamad.

Kõige reljeefsemalt keerutab diskoteegi peegelkeradega varustatud peasaalis Reformierakond. Sääraseid alfaisaseid nägi Eesti viimati 1998 Kastani baaris, kui oma eksitusest aru saanud  tüübid igaks juhuks kõigil üle tahi tõmbasid. Ka Reformierakond on aru saanud, et nad on siiani alustanud vale jalaga. Nad on hüsteerias. Aga hüsteerias mitte riigikaitse pärast. Nad on hüsteerias, sest äkki kaotavad nad valimised. Hüsteerias, sest neil pole ideid ega Ansipit. Kuid õnneks nad teavad, mille pärast rahvas mures on. Nad ise ütlesid rahvale, mille pärast muretseda, ja nad teavad, et siit nurgast võib tulla hääli.

Võtkem ette nende riigikaitselubadused. See on sama külluslik nagu esimene Kofkini bistrooputka Tartus, kust alustas oma karjääri Ansip.  Riigikaitsegümnaasium! Kogu ühiskonda hõlmava mobilisatsiooniplaani koostamine! Tasuta kahenädalased riigikaitsekursused! Riigikaitseõpetus kohustuslikuks! Kaks korda rohkem kiirreageerimisvõimega politseinikke! 100 päästeautot! 300 politseiautot! Tasuta tanki-Ants igasse kodusse! Reformierakond pole ainuke. IRL tuleb nende pakkumistega kaasa ja tõstab panuseid lubadustega tõsta liikmete arvu Kaitseliidus (millega liitumine on siiani olnud küll vabatahtlik) ning tegeleda psühholoogilise kaitsega (sest Toompead rünnatakse). See pole enam riigikaitse. See on juba militarism. Ja hoopis siit algab neid valimisi defineeriv joon.

Nende valimiste Suur Narratiiv ei ole Põhjamaa ega Soome saun, vaid Hirm. See on see, millega meid leili aetakse. Aga hüsteerias ei tehta ratsionaalseid otsuseid. Ei küsita küsimusi. Kui riik seisab eksistentsi lävel, on muutused liigsed ja kõige üleliigsemad on tegelikud muutused. Sest iga muudatus võib vallandada sõja. Ja ainult nemad, erakonnad, kaitsevad meid. Kui Ken-Marti poseerib IRLi suurkogul kaks numbrit liiga suures lapilises kostüümis, rahvuslikud Gucci prillid ees, siis on see ka kümnendal korral vaadates sama naljakas nagu Maire Aunaste koht number viis. Aga väga paljud inimesed ei naera. Paljud inimesed on päriselt ka hirmul.

Räägitakse, et mitmed välisinvestorid on hakanud juba otsi välja tõmbama. Milline loll hoiaks oma varasid riigis, mis ise kogu aeg sõjaohtu kuulutab? Neil on militarismist kõrini saanud ja nad lähevad minema. Aga meie peame siia jääma. Siia väiksesse riiki, kus valijaid on nii vähe, et iga hääle nimel tuleb võidelda. Võitlus hulga nimel on emotsionaalne. Võitlus üksiku nimel hüsteeriline. Siinpool hüsteerilist võlli on riigikaitse, liitlassuhted, tegelik valmisolek tegelikeks ohtudeks. Sealpool võlli ootavad meid psühholoogiline kaitse, tanki-Antsu närviliselt võbelev lõug ja Urmas "Venemaa ründab meid Kreeka kaudu" Reinsalu. See on meie saatus. Väikese riigi saatus. Sest see on koht, kus iga hääle pärast võidakse alustada sõda.

27. jaanuar 2015