NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Savisaar. Blogi. Relvade mahapanemise aeg


Massiline idealism on teadagi ohtlik. Nagu ka liiga suur hunnik dünamiiti. Ometi, nagu dünamiiti, on ka idealismi tarvis, et mägedest välja lõhkuda tulevikku suunduvaid tunneleid.

Ilma idealismita on elu vaid hääbuv vääksumine selle üle, et VAZ 2101 väntvõlli pole saadaval, aga naabril on AMG Mercedes. Ilma idealismita ei lennata kuu peale. Ilma idealismita ei ehitata elektriautot ega võideta olümpiamedaleid.

Jajaa, meie poliitikas on idealismi vähe, kuid suurem probleem on see, et poliitikasse on hakanud imbuma kontingent ühest valdkonnast, kus idealismi on VEELGI vähem kui poliitikas. Sinna on hakanud lekkima inimesed meediast. Tekkimas on uus ajakirjanik-poliitikute klass, nimetagem neid siis näiteks žurniitikuteks.

Ma pöördun... Ma tahaks teada... Ma küsin teilt, kallid žurniitikud, austatud endised valvekoerad, mida head on pakkuda poliitikale inimestel alalt kus idealism on surnuks vägistatud, pussitatud ja klikitatud? Tooge mõni näide? Või seletage, millist uut tõi meile eelmiste valimiste ajal kõikvõimalikel plakatitel apelsini külge kinnitatud kellavärk nimega Anvar Samost? Peale selle muidugi, et usaldus apelsinide vastu kukkus hiljem kumkvaadiga samale tasemele?

Mida annavad poliitikale Kadastiku klastris või Luige konveierilintide peal kümme tuhat korda peaga vastu rulle käinud väntsutatud hinged nagu Kangro, Samost, Muuli ja Hvostov, või noorema kooli tüübid, kes pole isegi ajakirjanduses veel jalga maha saanud, aga juba jooksevad sealt nagu Ladõnskaja või Purga? Mida uut tõid meie poliitikasse Enn “viigin ka teksapükse, et olla esinduslik” Eesmaa või Urmas “Iisrael ja Palestiina peavad lahendama konflikti rahumeelselt” Paet?

Kuuldavasti on Tartu Ülikooli politoloogialaboris elektronmikroskoobiga otsitud lisaväärtust, mida poliitikasse suundunud ajakirjanikud on sinna toonud, kuid avastati hoopis Higgsi boson. Lisaväärtust ennast ei leitud. “Väljavaade puudub,” ohkas laborijuhataja pärast seda kui ta oli kuus tundi Urmas Klaasi skaneerinud.

Endistest ajakirjanikest poliitikute probleem on see, et meedia neid eriti ei kritiseeri. Meedia peab neid veel mõnda aega nii öelda “omadeks”. Neil on alles vanad kontaktid ja kuna nad üldjoontes teavad, kuidas toimetused töötavad, siis teevad nad ka vähem vigu. Nii sünnivad poleeritud isiksused, kes mängivad vanu häid poliitikute mänge kaasa sujuvamalt kui poliitikud ise. Väljaspool vigu. Väljaspool kriitikat. Väljaspool sisulist debatti. Väljaspool idealismi.

Üks žurniitik võrdles ajakirjanikke kanaarilindudega kaevanduses. Mis kasu on aga kanaarilinnust, kes on nii vajalikust kaevanduskeskkonnast poodi toodud ja kes saavad sõna erakonna meediajuhi poolt loodud Twitterikontol? Vidiit.

Teine küsimus on, mis saab meediast endast. Eesti poliitika grand old man Rain Rosimannus ütles hiljuti tabavalt, et “Tegelikult on Eesti poliitikale suur kahju, et vähegi poliitikat mõistvad ajakirjanikud lahkuvad nõudluse poolelt. Ei tõota pakkumisele head.” Kuidas saabki pidevalt kasvav žurniitikute armee pakkumisele midagi head tõotada, kui nii nõudluse kui pakkumise poole peal on nüüd ajakirjanikud?

Ma mõistan, et meedias on rasked ajad. Meedias on alati rasked ajad. Meedias peavadki rasked ajad olema, sest meedia ülesanne on lootusetu. Aga sellepärast meil teda tarvis ongi. Just lootusetutes lahingutes sünnivad sangarid, kuid ülejooksikuid ei mäleta keegi.

 

28. jaanuar 2015