NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Savisaar. Blogi. Kunstikool: poliitfotode eri. Vol 1.


Pilt. Valijat huvitab pilt, aga mitte tekst. Pilt on see, mille järgi teeb valija oma otsuse. Emotsionaalne kaader määrab sada korda rohkem kui A4 mingit Mikseri joga töökaitsest. Enamgi veel: kaader ei pea isegi olema eriti seksikas (eks proovige teha Siim-Valmar Kiislerist seksikat pilti), piisab ka passipildist. Isegi see on parem kui arvamusartikkel, kus lisaks tähtedele on ka veel need kuradi kirjavahemärgid. Ka erakonnad teavad seda. Nad teavad, et pildid on need, mille järgi me mäletame ajalugu, inimesi, sündmuseid ja isegi Helir-Valdor Seederit. Ja mitte ainult ei mäleta. Erakonnad teavad, et nende poliitilises tulevikus on fotodel võtmeline roll.

Valimisplakatid on üle kogu maailma sarnased. On mingi suvaline taust. Ja siis on nägu. Näo juures on vahel ka mingi osa kehast ning Juhan Partsile on kleebitud 85. aasta "Burdast" väljalõigatud idaeuroopa naeratus. Näod jagunevad tõsisteks, otsusekindlateks ning Eesti eripäradena muhedateks. Eesti poliitiku foto signaliseerib tema vaatajale muhedust: isegi Pomerants suudab suunurka tekitada midagi elu sarnast. See on inimlik touch, human behaviour, oma jope mängimine - muheduse vikerkaarde mahub palju pooltoone. Erakonnad teavad, et pehmed väärtused on sel kevadhooajal moes ning seetõttu on varasemad kondoomi-, luua- ja natsikampaaniad asendunud kohvikute asutamise, apelsinipiltide ja muhelevate näoilmetega. Aga midagi teevad need näod veel. Nad valetavad.

Nägu on hinge peegel - nii öeldakse. Ja paljastades oma näo valijatele, täidavad poliitikud nõuet, mis on kootud demokraatia struktuuri - nad on avalikud, mis siis, et Keit Pentus on kaotanud tänu tuntud valimisprogrammile Photoshop kümme aastat ja Paet kakskümmend kilo puhtalt põskedest. See kihk avalikustamise järele on muutunud viimasel ajal demonstratiivseks. Valijatele topitakse pihku mitte ainult oma näopilte, vaid ka meiliaadresse, mobiilinumbreid ja Facebooki sõbrakutseid. Ajakirjades ei ilmu enam mitte lihtsalt lood sarjast "Heimar Lengile meeldivad mahukad naised", vaid pihtimused. Poliitikud kõnelevad avalikult oma lastest ja vanematest, surmast ja hirmudest, abielust ja seksist pärast inimkonda. Nad löövad kõik letti, rebivad hinge üleni paljaks, muudavad kõik isikliku avalikuks, demonstreerivad oma hinge voodrit kõigile - mitte ainult uudishimulikele. Isiklikkus on moes. Uussiirus on moes. Ja tekst on vaid üks viis seda valijatele signaliseerida. Fotod on hoopis teine tera.

Enne valimisi on poliitikud fotode nimel kõigeks valmis. Üle tüki aja kallistatakse luksuskamina taustal oma prouat. Majas avatakse kõik uksed ning lubatakse pugeda seksikambritesse. Ken-Marti hüpitab, Sven Sester poputab ja Kristen Michal tillitab beebit. Kõik on avalik! Ja see ongi nüüdisaegse demokraatia paradoks. Kui poliitik muudab kogu oma privaatsfääri avalikuks, legitimiseerivad nad seeläbi säärase suhtumise kogu ühiskonnas. Privaatsfäär kaotab säärases ühiskonnas oma privaatsuse. Kõigile hakkab tunduma normaalne, et eraasjad kuuluvad avalikule arutelule ning ühiskondlik moraal võib end rakendada mitte ainult Kalle Klandorfile, kes musitab kaamera ees oma küünilise dobermanniga, vaid kõigile. Kõigi elud on avalikud - ja järelikult on kõigi elud ka riigi asi. See, kes hoiab privaatsfääri endale, kes ei osale poliitikas või kogukondlikus kiigevärvimises, on subject to follow. Kui poliitikud muudavad fotode kaudu ka kõige intiimsemad hetked inimese elust avaliku kauplemise platsdarmiks, kus beebipiltide ja peldikufotodega püütakse osta endale hääli - siis ei kehtestata mitte demokraatlikku printsiipi avalikkusest, vaid totalitaarset valmisolekut jälgida kõigi inimeste eraelu. See pole ausus, mida Klandorfi ilastav dobermann kehastab. See on verejanu.

Võimu ei huvita kunagi avalikkus. Avalikkus on võimu suurim vaenlane. Poliitikute fotod elustiiliajakirjades ei ole valed mitte ainult seetõttu, et nad koristavad enne pildistamist oma toast ära kõik Kalev Lillo sinimustvalgega läbitorgatud kondoomid ja Lauri Luige vanad jooksutossud, mille mõlema kanna sees õnnetoovad kuldmündid. Poliitikute fotod on valed ka seetõttu, et nad ei käitu demokraatlikult, vaid antidemokraatlikult. Nad ei austa privaatsust. Aga kes ei austa privaatsust, ei saa austada ka avalikkust.

 

29. jaanuar 2015