NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Mõnikord on hinges kummaline rahutus


Mõnikord on hinges kummaline rahutus ja tahaks nagu midagi öelda aga ei tea kuidas ja kas üldse peaks ja kas peaks palju või vähe või kellele üldse. Mõnikord on raske, mõnikord ütled midagi ja see, kes kuulab, vaatab mööda või ei kuula üldse või kuuleb mööda. Mõnikord on tunne, et keegi ei saa aru aga sa tahaks, et kõik oleks täpselt nii klaar ja täpselt nii nagu sa ise oled mõelnud. Ja mõnikord ei tea sa isegi täpselt, mida sa mõtled. Siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Igal juhul.

Uus teater on sündinud, NO teater, millel numbrid nimes vähemuse poole kahanema hakkavad. NO99 oli esimene, kuid seda ei lastud veel päriselt teatrietenduseks nimetada, tegijad rõhutasid, et see on manifest ning tõid lavale kaootilise mosaiigi lavaproovist, teatriloengust, videoperformance-st ja jaapani filosoofiast. Publik jagunes joonelt kaheks – osa vaimustus (vähe vähem) osa laiutas käsi (vähe rohkem). Need, kes teatrit ootasid, ei osanud midagi arvata, kes manifesti mõtestama läksid, jäid rahule.

Manifest, mis esmapilgul tundub eklektilise plahvatusena jääb vaikselt mõttesoppidesse kajama. Plahvatuse kakofoonia hakkab tagantjärele harmoonilisemaid toone võtma. Teatritoolis läbielatud piin vaibub ja teatrisünnitajate valu igav pealetükkivus kustub. Meelde jääb see kõik nagu uni, mis rahutult mõttesoppides kummitab. Kogu türannia, alandlikkuse, kirvega tahumise, surmakire ja elujanu tiraad hakkab mõjuma meditatiivsel tasandil. Roomamine ja võitlemine; jänkud rohelisel murul; toolid seina küljes; midagi, mis toimub teises toas; keegi, kes läheb ära aga kontrollib; veri, mis vabastab, kuid kammitseb; süda, mis peab lööma mitu korda kiiremini, selleks et elada ja selleks, et surra… Oo jaa, siia annab leveleid pookida mõnuga!

Manifesti ajal mõjus laval toimuv kohati kohmaka kooliteatrina, kuid eks see alanudki kohmetu kobamisega, otsides teed kulminatsioonini – dramaatilise enesehävituseni. NO99 on nagu ekshibitsionistist noor sõber, kelle laialilaotatud maailmavalu on kohati piinlik vaadata, kuid sa saad aru, et see on tema loomuses ja teisiti ei ole võimalik. Näitlejad annavad oma parima, tekst on teatraalselt läbimõeldud ja mustriks paigutatud, lõhub ja loob samaaegselt – mida paremat veel tahta! Kui Ojasoo teater ei hakka edaspidi manifestide taha pugema, siis teravat teatraalsust ja eksperimenteerimist võib sellelt lavalt edaspidi oodata rohkem kui mujalt. Ei, see ei ole millegi vana ja olemasoleva uus versioon, see ongi nüüd uus ja omanäoline ning manifest on selle teatri võti. Kellel on plaanis edaspidi sinna teatrisse minna, siis on NO99 kohustuslik tükk. Ei aita see, kui sõber räägib või leht kirjutab, see on isevaatamise ja isemõtlemise etendus. See on pühendunute ja pühendatute teater. Midagi radikaalset igal juhul.

Fagira D. Morti