NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki


19. veebruaril esietendub teatris NO99 (Sakala 3) avalavastus, Mishima/Semperi/Ojasoo “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki”. Mishima tekstid on tõlkinud Rein Raud. Lavastajad Tiit Ojasoo (pildil) ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper.

Lugesin mõni kuu tagasi Jaak Rähesoo muljeid teatrielust Ameerika Ühendriikides. Ta kirjutab, et manifestide aeg on tänaseks otsa saanud. Neid on, aga vähe ja pigem näivad need pärinevat kusagilt mujalt kui kaasajast. Kuigi mulle endale manifestid ega loosungid ei meeldi, kuigi ma püüan teadlikult plakatlikkusest hoiduda, hakkas mul Rähesood lugedes millegipärast väga kurb. Kas ei peaks ikkagi olema nii, et iga lavastus vähemalt püüdleks selle poole, et olla manifest? Ma mõtlen: kas ei peaks olema nii, et iga lavastus (ja iga etendus) püüdleks selle poole, et julgeb kanda mingeid ideaale? Kas panete tähele – tänapäeval on asjade seis selline, et eelmine lause mõjub väga ja väga plakatlikult? Ometi. Stanislavski ütles, et eesmärgipäratu tegevusetus on kõige hullem, mis teatris juhtuda võib. Minu arvates on eesmärgipärane tegevusetus palju hullem veel.

Viimastel nädalatel on minu ja Ene-Liisi käest korduvalt küsitud, milline teater 99 ikkagi on? Mida ta öelda tahab? Milliseks ta saab? Sellele küsimusele vastamine on umbes sama hea kui pendliga lapse soo määramine: kui ka vastus antakse, võib see üheksa kuu pärast vale või lihtsalt tühipaljas hooplemine olla. Loomulikult on plaane tehtud ja isu kasvatatud, aga teatris koorub kõik ikkagi alles tegemise käigus välja. See sai mulle eriti teravalt selgeks “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” proove tehes. Me alustasime Ene-Liisiga ilma tekstita, erinevaid improvisatsioonilisi harjutusi välja pakkudes ning läbi proovides. Mitmed neist langesid välja, mitmed jäid rohkem või vähem muudetud kujul sisse, kuigi nende muutumine jätkub ka iga üksiku etendusega. Mingil hetkel tundus mulle, et just nii ongi õige, et just nii ma olengi kogu aeg tahtnud proove teha. Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.

 

Võib-olla see olekski meie avalavastuse manifest? Alustada sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.