NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Mõte: Tiit Ojasoo


Üks Hasso Krulli luuletus algab reaga “Ärgata nagu valgus, heatujuline ja näljane”.

Oh, kui palju kordi oleme Ene-Liisiga Vanalinnastuudiole mõeldes tundnud: hakkaks see ometi juba pihta! Suurim vaev kriisis teatri saneerimise ehk eelkäijate võlgadest väljatulemise ja uue loomingulise kursi mahamärkimise juures ei ole mitte pingelised inimsuhted või tasumata arvete hunnikud, vaid ootamine. Ootamine, millal algavad proovid ja sealt edasi etendused ja jälle proovid. Nüüd on see aeg käes. Ükskõik, mis jaburaid, erakorralisi, tüütuid või väljakutsuvaid olukordi teater kui organisatsioon ei esitaks, kell 11.00 algab proov ja reaalsus on jälle ande, õnne ja tööga muudetav.

Märgatavalt parem on käia mööda teatri koridori, kui ma tean, et lavapoisid ei pea järjekordseks firmapeoks catering’i laudu vedama, kui õmblejad ei pea mõnele järjekordsele kommertsprojektile kümneid ühetaolisi kostüüme õmblema, kui puutöömees ei pea istuma oma kolm aastat tagasi katki läinud tööpingi ees ja vanadest dekoratsioonidest naelu välja sikutama, kui majas liikuvad inimesed tegelevad sellega, milleks nad tööle tulid – valmistavad ette lavastust. Teevad teatrit ja mitte ülekantud tähenduses.

Tõsi, kuni meil oli võimatu oma ideid praktikasse rakendada, kavandasime tuleva hooaja plaane, käisime läbi materjale ja inimesi, kellega koostööd teha. Aga teater on tegemine, mitte tegemisest rääkimine.

Püüdes uuele läheneda, ei tundu mul­le eriti lubavad erinevad sõnad, kuna nad kipuvad teatri puhul väljendama liialt vähe või siis pahatahtlikult liiga palju.

Võib proovida teisiti, proovida teatri uue nime kaudu. Selleks saab teater NO99, kus peituv number hakkab peagi ühekaupa vähenema. Oluline pole niivõrd nime lõppemine (mis peaks juhtuma umbes 15 aasta pärast), pigem on nii, et püüame teha iga lavastust, nagu see oleks viimane, nagu oleks teatri nimi juba jõudnud pärale. Tahaks teha nii, et meie teatris oleks alati otsiv vajadus lavastada, mitte ülesanne näidendeid lavale tuua. Meid huvitab teater, mis on alati aus, kuid mitte küüniline. Meid ei huvita literatuursus, sümbolism, “koodilugemine”, ridade vahele kirjutamine. Me ei taha olla tegelikkuse illustratsioon ega karikatuur, me tahamegi olla elus asi ise. Kõlab pateetiliselt? Aga kes ei tahaks? Siis lihtsalt nii: ärgata iga päev nagu valgus, heatujuliselt ja näljaselt. Väga näljaselt.

Ilmunud ajalehes Sirp 28. jaanuaril 2005.