NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Tsoonist tagasi


Kohe, kui hämarasse saali sisenesin ja avanes võredega liigendatud ruum, sai selgeks, et nende abil läheb maruliseks kolistamiseks. Kava sirvides sain teada mõistest “hellitusruum” ja kohe ähvardati, et seda ei tule. Mõistagi ekraanid - ilma videota ei saa teatris enam kohe mitte kuidagi hakkama. Lavastaja on pärit ekspressionismi kodumaalt, mõistsin, et ka kõik muu saab olema plahvatusliku tunneteavalduse ja heli atakk. Nii oligi. Respekt siinkohal artistide ohvrimeelsusele ja sitkusele töötamaks tund ja nelikümmend minutit turborežiimil.

Kuna olin suhtunud eelseisvasse etendusse täie tõsidusega, siis sai lasteraamatukogust (annavad koju kaasa!) võetud Strugatskite „Väljasõit rohelisse“ – ulmejutt, mille alusel on tehtud film. Kohe sai selgeks, et see oli liigne pingutus: lavastuse aluseks on ainult Tarkovski stsenaariumi esimene variant. Kolmkümmend aastat tagasi olime käinud koos autoriga tema film jaoks võttekohti otsimas. Alul Kütte-Jõu karjääris, hiljem Haapsalu kandis ja Nõval, need ei sobinud ükski. Filmiti väikesed sutsud praeguses Rottermanni kvartalis ja Maardu raudteeharul, enamus Jägala jõel Linnamäe hüdroelektrijaama varemetes. Mitte Keila-Joal, nagu seisab ekslikult kavalehel.

Strugatskitest on leipziglane Hartmann eemale kõndinud veelgi otsustavamalt, kui Tarkovski, aga ta on teinud seda samal vektoril. Luust ja lihast inimeste asemel on meie ees märgid. Puljongikuubikud. Nii stalker, kirjanik kui füüsik – kõik sedapuhku ühes kuubikus koos. Algmaterjalis olid vendadel literatuursete füüsiku ja kirjaniku asemel kõikvõimalike nõrkuste, pahede ja idealismiga kaunistatud elevad karakterid. Tsoon oli oma salapärale ja ohtlikkusele vaatamata tema kõrval parasiteerivale linnale selgeks õnnistuseks, kõik nuumasid endid selle riisumisest. No nagu leedu-poola piiriäärne küla. Või väikeriik lootusega olla sillaks plussi ja miinuse vahel.

Etenduses on tõepoolest mindud Tarkovski kontseptsiooni järgides edasi – kui juba, siis juba! Algmaterjali motoks on R.P. Warreni sõnad „Sa pead tegema head kurjast, sest ei ole midagi muud, millest seda teha.“ Väga kaunis. Nii filmil, kui lavastusel pole selle ideega kõige vähematki pistmist. Seda asendavad irooniliselt lausutud halvaendelised sõnad „Mene mene tekel ufarsin“. Aga kuna olukord on sel hetkel juba niikuinii väljapääsmatu, siis mingit tähendust neil enam nagu ei olegi. Lihtsalt niisama, ilusad sõnad... Alkeemikud üritasid nende lausumisega mateeriat alamalt vormilt kõrgemale inspireerida, tinast kulda, kividest sealiha teha.

Tagasi spektaakli juurde. On selge, et nõutud intensiivsuse juures ei pea üks luust ja lihast inimene lihtsalt etenduse lõpuni vastu, seepärast on see kolmainsus kloonitud neljaks dublikaadiks. Kontseptuaalselt jääb pärast seda veel vaid üks samm: ühendada sellesse kooslusse ka tsoon ise. Ilmselt ongi seda võimalust kobatud, kui etenduse teises osas leiab aset brechtilik verfremdung (võõrandus), näitlejad pöörduvad otse publiku poole ja omavahelise lõõpimise teema viib väljapoole lugu ennast. Tunnistan, et alul oli minu jaoks niisugune pretensioonikas ja paljutähenduslik laad justkui kuuekümnendate lõpu Tartust. Ma lihtsalt ei tahtnud uskuda seda kisamist. Aga näe, sündis ime ja sellest on hea meel.

Eelarvamuse, kriginal paigalt nihkuvate tribüünide, jahuga hullamise, iga lause viis korda ülekarjumise ja lõppematu kanistri pildumise kiuste, hakkas tõsiekspressionistlik pingutus mind vähehaaval oma usku pöörama. Ruum, mis oli väga leidlikult liigendatud andmaks võimalused pika ja ohtuderikka rännaku kujutamiseks, hakkas lõpuks vett (täitsa külma, ei auranud!) näitlejaile kaela soristama. Selles oli mõistagi austusavaldust maestrole, kussa saad ilma laest tilkuva veeta. Aga minu norivus oli selleks ajaks juba hajunud. Tõepoolest, kas saab vaielda selle vastu, et naise asi on olla alalhoidlik ja armastada oma meest (mehi). Meeste asi jätta armastav naine ja kulgeda kahtlustest piinatuna maailma tunnetamise kõveral.

Veel mõni sõna näitlejatest. Nende tarkovskilikkus, või ehk õigemini kaidanovskilikkus, ei olnud võrdsed ja määratletud mitte niivõrd artistlike võimetega kui inimtüübiga. Huvitav, kas saaks mõõta, millise osa ajast vaataja pilk on ekraanil, millise elaval näitlejal. Muusikaline kujundus oli väga kinematograafiline, s.t. aitas takka või asendas vajalikku emotsionaalsust.

Väljudes saalist pärast kärarikast etendust ei tundnud tülpimust. Surmtõsisele pingutusele vaatamata vabanes publik kinnipidamiskohast üsna helges meeleolus ja kippus nalja viskama. Kas oli see katarsis? No tore.

 

Parimate soovidega, Peeter Simm

Ilmunud Teatriaasta kodulehel 13.04.2006