NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ära käi mu järel, olen isegi eksinud


Mäletamist mööda oli selline kiri kunagi ühe punkari tagi seljal. Stalkeri versioon sellest oleks ilmselt: järgne mulle, olen eksinud, kuid õigel teel.

Andrei Tarkovski «Stalker» on filmikunstis omamoodi mõõdupuu. Kuigi vene filmi külma sõja ajal tunti, kristalliseerusid väga vähesed tööd läänes klassikaks ja muutusid osaks filmikaanonist. Ka «Stalkerit» tuntakse, ent palju vähem paistab olevat Euroopas neid, kes selle tegelikku tähendust taipavad ja jagavad.

Olen kohanud noort briti produtsenti, kes veetis koos oma režissöörist sõbraga pärast filmikooli paar aastat neid töid vaadates, millest koolis ei räägitud. Tema jaoks tundmatust ajaloost oli «Stalker» ilmutuslikumaid.

Vene filmikunsti porine poeesia, halli värvi sajad erinevad toonid ja religioossusega piirnev usk inimese headusse võivad realismi mõõdukalt väetatud pinnasel kasvanud anglosaksi sügavalt vapustada. Vastupidi filmikunsti konventsioonidele räägib «Stalker» sellest, mida ekraanil ei ole, mida ei saa visualiseerida.

Agressiivne kõnetus

Just seetõttu seadsin endale sihiks NO lavastuse puhul võrdlusi filmiga vältida. Ühes saali võredega neljaks jaotatud segmendis istet võttes ja laes videoprojektoreid märgates sain aru, et videomeedium kavatseb etendusse sisse tungida minu kavatsustest hoolimata.

Teatri rituaali võlu ekraanide ajastul peitub vahetuses, monteerimata ja autentses kohalolus. Isegi manipuleeriv ja «teatraalne» teater ei lange madalamale teatud sisemise aususe nivoost.

Tühi sinine ekraan lõikab vaataja momentaanselt ära ruumist, kus ta viibib, lubades teispoolsust, kuhu me ise ei ulatu.

«Stalkeri» lavastus püüab kaht vastandlikku suundumust ühendada. Suurte ekraanide kaudu «laval» toimuvat ruumi tagasi peegeldades luuakse teatrile omast suletud süsteemi. Neis situatsioonides, kus see korda läheb, aimub lavastusest eksperimentaalteatri kompromissitut ja sütitavat jõudu.

Teisal kordab lavastus aga kontseptuaalset mantrat ega liigu pikka aega karvavõrdki lähemale müstilisele Toale, mida antud kontekstis võiks siis ilmselt nimetada kunstielamuseks.

Tekstina väljaspool filmi paistab «Stalker» esmapilgul üsna lootusetu. Seoste loomine tegevuse ja tegelaste vahel takerdub näitlejate ekspressiivsesse lausumisse, millest mõnda aega on võimatu aimu saada, kas ja kuhu me koos nendega teel oleme.

Vaataja häälestatakse seisundile, kus peaks saama võimalikuks koos näitlejatega täie teravusega tõe häält kuulata, oma minast hoolimata. Lavastuse kõnetamisviis on tõesti agressiivne, omadus, mida lavastaja Sebastian Hartmann intervjuus Volksbühnest rääkides hindavat paistab.

See on üks lõikumispunkt, kus film segama hakkab, sest «Stalkeri» näitlejad ja nende kõneviis lähtuvad hoopis teisest traditsioonist.

Agressioon, vallanduv iha on filmis väga täpselt doseeritud ja üllatav. Agressioon, mis jääb laval abstraktseks, hajub ja kaotab suuna.

«Stalker» saabki mõistetavaks pigem kui interpretatsioon oma täienduste ja rõhkudega, mis on suunatud eelkõige teatraalidele.

Operaatorid jälgivad tegevust reaalajas ja aitavad teatriruumi ja terviklikku keha omalt poolt tükeldada. Kui vaataja paisatakse samasugusesse segasesse ootusseisundisse nagu stalkerid, on sellel kahtlemata oma põhjendus loo seisukohalt.

Füüsiliselt nihutatud

Lünklikule esimesele poolele järgneb psühholoogiliselt täpsem ja dialoogilisem pool, kus lavastust ja kujundust viimaks ka tekst toetama asub. Ürgelemendid vallutavad lava, vaheseinad langevad, nii sisemine põlemine kui sisemine lein teisenevad vastavalt tuleks ja veeks.

Lõpp kuulub kategooriasse, mida on põhjust nimetada tarkovskilikuks. Teadlane on toonud tuumamürsu Tuppa, valmis hävitama inimeste unistuste viimase allika. Kaitseministeeriumiga samas majas tegutsev NO teater on tahtmatult võtnud militarismivastase seisukoha, avades sümboolselt võimaluse kogu kupatus õhku lasta.

Näitlejad kannavad – või siis elavad – oma missiooni välja, isegi siis, kui «Stalkeris» tervikuna puudub selline pidevus, mis kahtlemiseks ruumi ei jäta. Peter Schuberti kunstnikutöö ongi terve lavastuse kontseptsioon. See ühtlasi katkestab tavalise lavasuhte ja kehtestab nõudlikult oma reeglid.

Kui mitte emotsionaalselt liigutatud, siis füüsiliselt nihutatud on vaataja etenduse lõpuks kindlasti.

Karlo Funk

Ilmunud ajalehes Postimees 11. aprillil 2006.