NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Mart Koldits pakub loo asemel hämarat asja


Noore lavastaja Mart Kolditsa hiljuti esietendunud “Proffet” on teatrikuluaarides hõigatud suve üheks oodatuimaks lavastuseks. Ise ta aga muretseb dualistliku maailmapildi, vale-prohvetluse ja meedia kui uue jumala pärast, avastas Tiiu Laks.

Suve ühe oodatuima teatritüki lavastaja Mart Koldits on just saabunud metsast, kus ta on elanud pea terve kuu, räägib tsivilisatsiooni naasnuna pidevalt telefoniga ning nendib, et kuna kontroll-

etendus läks väga hästi, siis esietendus oli natuke nõrgem – nagu ikka. Tema, lavastaja ja näitleja, parima kõrvalosatäitja kolleegipreemia pälvinud andekas, sõnaosav ja enesekindel mees väidab, et tal on lava-

kramp ja ta läheb rahva ees närvi.

“Mul on teile öelda k o l m asja,” ütleb ta provokatiivse sisuga “Proffeti” esietenduse alguses lavalt publikule, tõstes kolm näppu. “Esiteks lülitage välja mobiiltelefonid. Teiseks nautige etendust.”

— Juuli lõpus Albus Kukenoosi viljakuivatis esietendunud “Proffetis” küsite muu hulgas, kas ja kellele on vaja narratiivi elus ja teatris. Millisele järeldusele jõuate?

— Millegipärast arvatakse, et ma eitan narratiivi täielikult. Tegelikult ma lihtsalt arvan, et osa narratiividesse tuleks suhtuda kriitiliselt, mitte narratiivist kui sellisest üleüldse loobuda. Mõnes mõttes on lugu see, mis integreerib inimese maailmapilti, aga tavaliselt teeb ta seda väga jõhkralt ja välistuste hinnaga. Mingid nähtused justkui eemaldatakse maailmapildist, kärbitakse välja. Aga nii on ju asi tõest või selle poole püüdlemisest väga kaugel.

See on dualistlik maailmapilt, millel põhineb ka kogu lääne mõtlemine. Ning see on see, mida meie “Proffetiga” üritame kahtluse alla seada ja mida ma üldse oma töödega kahtluse alla üritan seada. Aga kuna see, mida me pakume “Proffetis” säärase mõtlemise ja maailmanägemise viisi asemele, on väga hämar, siis ei pruugi paljud… hingekosutust saada.

— Too mõni näide dualistliku maailmapildi narratiivist, mille võiks kahtluse alla seada.

— Näiteks miks peab absoluutselt kõikides teatritükkides olema armastuse liin? Miks peab olema 98 protsenti poplaule armastusest? Kusjuures sellisest armastusest, mis põhineb indiviidi kontseptsioonil – on üks indiviid, kes näeb ja armastab terve elu ainult ühte teist indiviidi, selle asemel et armastada kogu maailma inimesi.

See oleks küll üleinimlik nõue, kuid see-eest eetiliselt palju õigem. Sellise armastuse kaudu ei räägita tegelikult mitte armastusest, vaid kultiveeritakse alateadlikult või teadmatult läbinisti individualistlikku maailmapilti – on isiksus ja on reaalsus ning see isiksus on sõjas välise reaalsusega. Üks isik annab end teisele isikule ja too kingib end omakorda vastutasuks esimesele. Armastus kui kaubandussuhe, mis toimib ego stimulaatorina. Keegi on täienisti minu oma! Lahe tunne!

— Mitte et mul oleks midagi armastuse vastu, aga nende süzˇeedega genereeritakse ebateadlikult sellist suhtumist maailma.

— Keegi ütles (vist Toomas Paul), et tänapäeva peremudel on nagu sõjaüksus ühiskonna vastu. Mina ja m i n u pere, mina ja m i n u liisingkorter, mina ja m i n u lapsed. Humanistlik suhtumine ulatub vaid minu pereni. Toon näite sellisest suhtumisest: peaasi, et m i n u lapsed eliitkooli pääsevad. Aga teised lapsed, kelle vanematel ei ole raha eraõpetajaid palgata, või lapsed, kelle vanemad on hooletusse jätnud, kas me nendele siis ei anna võrdseid võimalusi, vaid puksime nad välja kuskile ma-ei-tea-mis koolidesse?

— Aga kui selgelt on “Proffetis” näha aprillirahutuste teemat?

— Seda ei ole otseselt näha, aga selline teema on sees. See on hea näide kahest, täiesti erinevat lugu uskuvast kogukonnast. Mõlemad lood on ilmselt liialdatud ja illusoorsed, kuid neid võetakse tõe pähe. Mõlemad väidavad, et teine valetab, ja sellest tekib tohutu jama.

Loo ja tõe segiajamine ongi selles, et tõde on tegelikult üsna tabamatu asi. Sellepärast ei ole ka täielikult südametunnistuse järgi käituva inimese võimuses teiste inimeste kohta otsuseid vastu võtta. Aga selle loogikaga ei saa ka liiale minna.

Tsiteerides üht mu lavastust: midagi peab ju tegema, et midagi tehtaks. Mul üks sõber ütles, et kui nüüd mõtlema hakata, siis on võimatu poest leiba osta, sest kõik see on seotud niivõrd komplekssete probleemidega. Kui sa tahad lõpuni aus olla, siis tuleb lõpp väga ruttu. Ka tähendustes ja eetikas. Kui sa üritaksid olla teadlikult eetiline, siis lõpuni aus olles ei tohiks sa hommikul ka üles tõusta. See näitab eelkõige inimmõtlemise piiratust.

Seetõttu jäävadki ideaalid ja nende poole pürgimine ilmselt ainult hea tahte avalduseks. Reaalsus on tegelikult väga ebasidus ja killustatud asi.

Samal ajal jutt, et postmodernistlike inimeste maailmapilt on tohutult killustunud, on minu meelest kahtlane. Just vastupidi, praegu tungib sidusam maailmapilt veelgi jõhkramalt, varjatumalt ja monotoonsemalt peale. Kogukondade erinevus ja maailmapildi mitmekesisus on näiline. Tegelikult alluvad kõik sügaval aluskihtides samadele struktuuridele, lihtsalt keeled on erinevad.

Üks ülilihtsustatud näide: kui mina ütlen, et sina oled loll, ja kui sina ütled, et mina olen loll, siis me näiliselt vaidleme, aga tegelikult kehtestame alateadlikult ühte ja sama loogikat ja suhtumist maailma. Kuigi me esindaks justkui erinevat maailmapilti. Sama on muide ka vaidlusega, kas narratiiv või antinarratiiv jne...

Ma väga kahtlen selles, et postmodernismis on vaja ühtset siduvat lugu, sest tegelikult on maailm niigi muutumas palju monoteistlikumaks. See Lugu toimib juba ammu. Globaliseerumine ei olekski muudmoodi võimalik. Võib-olla oleks mingit alternatiivset lugu vaja? Killustatud maailm on näiline, üksnes meediaefekt, mis tekib sellest, et sul on teleris sada kanalit. Aga tegelikult räägivad need sada kanalit ühte ja sama juttu, kuigi nad näiliselt vaidlevad.

Üldse on mul tunne, et me elame pseudovaidluste ajastul. Seda nii elus kui ka kunstis. Vastanduste loomine on üks väga kahtlane asi.

— Kas sa teadsid juba “Proffetit” alustades, kuhu tahad katsetega välja jõuda, või tulid järeldused töö käigus?

— Mul oli “Proffetit” alustades udune kontseptsioon. Ma teadsin, et tahan prohvetlusest rääkimiseks kaks asja kokku panna. Esiteks oli mul olemas väga tänapäevane ja tabav ettekuulutus Pelevini sulest (Viktor Pelevini “Generatsioon P” on reklaamiagentuuris töötava mehe monoloog, mis käsitleb Mina ja Teise vastandust lääne mentaliteedis – toim).

Teiselt poolt tahtsin ma võtta kõigi prohvetilugude arhetüüpse skeemi, sealhulgas Eduard Vilde “Prohvet Maltsveti”, aga ka Moosese – kõik need väljarännud, parema elu tõotus kuskil sinust väljaspool ning tüüpilised illusioonid, mille järele inimesed jooksevad.

Ka reklaam kordab Moosese-skeemi: viin teid tõotatud maale. Pese hambaid just sellega ja siis sa oled edukas. Seda küll ei öelda välja, aga klipis demonstreeritakse seda väga hästi. See on see tüüpskeem, mida on kasutatud sajandeid. Näiteks kõik ideoloogiad võluvad inimesi tõotusega paremast maast, kus tuleb mett ja mannat.

“Proffetis” võtsingi selle tüüpolukorra ning lahutasin Vilde romaani teemadeks: illusioonidega vehkimine, meelitamine, enesepiinamine, enda eriliseks pidamine tänu mingi uue usu pooldamisele jne. Seejärel tegime nendel teemadel etüüde, millest tekkis uusi elemente ja ideid. Osa etüüde jäi tervenisti sisse, aga põhiliselt tuli etendusse kümnest etüüdist kokku üks.

Kuivõrd Pelevini monoloog on jaotatud osadeks, siis ma üritasin jõuga mitte järgida seda joont – ma proovisin mitte sättida etüüde monoloogi järgi, nii et need muutuks monoloogi illustratsiooniks – ma ei tahtnud seda. Minu soov oli, et tekiks võimalikult erinevad ooperid, mis omakorda tekitaks huvitavaid seoseid vaataja peas. Kui ootamatud asjad omavahel tõukuvad, siis tekivad ootamatud seosed, mida ongi vaja, et tavapärast mõtlemist lõhkuda.

Tallinna proovide lõpuks panin ma kontseptsiooni enam-vähem kirja, kuigi tegelikult oli see pigem kujundite selgroog. Kes tahab, see leiab “Proffetist” narratiivi, seal on ka lugu täiesti olemas. Aga ma ei ehitanud lavastust üles mitte sündmuste, vaid kujundite loogikat pidi. Etüüdide vahel on tähenduslikud sillad, mitte narratiivsed, juhtumuslikud sillad.

Aga see võib olla ka teater, mis äratab fantaasiat ja tekitab isiklikke seoseid. Stoppard ütles hästi: ilmselt minu näidendid meeldivad inimestele, kes naeravad samade asjade üle.

— Aga kuidas jõuavad vaatajate peas sündinud sajad seosed lõpuks sinuni?

— Kahjuks antakse tagasisidet enamasti skaalal “meeldis-ei meeldinud”. Mind huvitaks väga teada saada, kui ma viskan kaks ootamatut elementi lavale, siis mis tähendusi inimesed nendes nägid, mis sisud esile kerkisid, millised assotsiatsioonid tekkisid. Keegi võiks sellise asja küll kokku kirjutada, et lihtsalt pritsiks paberile seoseid, mis talle etenduse ajal pähe tulid.

Aga meil on edetabelimaailm. Analüüsid kipuvad minema promo või vastupromo- artikliteks, mis ütlevad, mis on in ja mis out. Ei ole neutraalset peegeldust, vaid üritatakse oma kontseptsioon peale suruda ja hinnata. Tegijal sellest nii palju kasu ei ole, pigem tekitab see närvivalu.

Aga me olime kuu aega metsas ja tegime päevas üheksa tundi proove, ma olen kümme kilo alla võtnud ja pole kolm nädalat peeglit näinud. See on, nagu tuleks pärast kuuajalist ronimist kuskil Dzˇomolungma otsast tagasi tavaellu, uuesti sisseelamine on ikka nädala-kahe töö. Praegu on suhteliselt “surnud olla”.

Tegijatele tulevad need lavastused kätte väga jõhkra hinnaga ja siis tahaks kuulda natuke rohkem kui ainult hinnangut.

— Kas sul on ka mõni kindel asi, mida sa alati tahad lavastuses kasutada, vaatajatele üllatuseks lavale visata nagu Mati Undi kuulus punane lõngakera näiteks?

— Mul vist on fetisˇ jah – see on tossumasin. See on midagi absurdset, kui näitleja võtab laval tossumasina kätte ja laseb tossu. Minu meelest on see tabav kujund tänapäeva elust, olukorrast ja atmosfäärist. Ma avastasin selle, kui märkasin, et panen ta juba kolmandasse lavastusse.

— Aga seleta mulle, miks tehakse selliseid eksperimentaalseid lavastusi valdavalt teatritudengite või värskelt “lavaka” lõpetanud näitlejatega, miks professionaalsed kogenud näitlejad neist osa ei saa?

— Noored on avatumad. Sellistes projektides tekib üks hea asi kümnest väga piinlikust ja kehvast stseenist. Kogenud näitleja ei taha kümmet läbi mängida, enne kui jõuab pärlini. See on väga vaevanõudev, raske ja riskantne ning on suur oht mark täis teha.

Kindlasti on igas teatris kogenud vanemaid näitlejaid, kes on sellisteks asjadeks valmis. Aga oleneb ka sellest, millist energiat lavastaja tahab lavale luua – vanemate inimestega tekib üks energia, noortega hoopis teine.

Minu trupp polnud sugugi skeptiline, vaid väga toetav ja kõigeks valmis. Ma ei ole ka väga konfliktne inimene, lähen kaklemise olukorras krampi. Mõnele lavastajale jälle sobib laval karjuda.

— Mis saab teksti valikul otsustavaks?

— Teema, mänguvõimalused, seisundid ja kujundid, mis minu jaoks “käravad”. Aga eelkõige peab teema mind parasjagu erutama.

— On see tingimata ka parasjagu ühiskonda kõditav teema?

— Võiks ju olla. Mina olengi ühiskond. Muidugi, eks ma üritan publikuni jõuda. Paradoks on see, et mu esimestest lavastustest saadik jaguneb publik selgelt kaheks: ühed vaatavad kalasilmadega, teistele meeldib väga. Seda on raske taluda, ikka tahaks ju kõigiga kontakti saada, tahaks, et jutt jõuaks kõigini.

— Aga samal ajal oled sa teinud ka väga erinevaid asju, näiteks “Lendas üle käopesa” ja “Metamorfoosi”. On sul lemmikteatrivorm või -stiil?

— Olen huvitunud mitmest stiilist ja proovinud eri asju. Kui sa “lavaka” lõpetad ja sulle kuskilt tööd pakutakse, siis sa lihtsalt võtad selle vastu.

Seda on sulle vaja, sul on vaja käeharjutust. “Käopesa” lavastamise pakkumine tuli küll teatrilt, aga materjal oli ikka väga lahe ka.

— Aga kas selle lavastamine tegi selgeks, et psühholoogilist realismi ei viitsi sa väga teha? Sest pärast seda on suurem osa su lavastusi olnud siiski midagi muud kui “traditsiooniline teater”.

— Küsimus ei ole tegelikult stiilis. Küsimus on, mis teemal ja mis moel selliseid näidendeid kirjutatakse. Näiteks Jasmina Reza “Kunst” kasutab psühholoogilist realismi, aga see viib välja selliste teemadeni, mis on väga lahedad. See ei olene stiilist.

Pealegi on vastandus psühholoogiline realism versus ma-ei-teagi-mis teatris vana ja ilmselt mõttetu. Küsimus on sõnumi ja stiili kooskõlas. On sõnumeid, mida saab ainult teatud stiilis väljendada.

Psühholoogiline realism on ka väga tinglik asi. Esiteks on see täpselt samasugune stiil nagu kõik muud. Tihti räägitakse, et psühholoogiline realism on nagu tõsine teater, mis ei veiderda, mis on justkui ilma stiilita. Teistsugusel teatril on järelikult stiilivõtted. See on absurd.

Teine asi on see, et puhast psühholoogilist realismi on ka ikka pagana vähe. Seda oskavad teha väga vähesed väga vähestes lavastustes, enamasti ei ole see ei liha ega kala. Seetõttu ongi psühholoogiline realism muutunud sõimusõnaks, mida laiendatakse vaat et kõigele.

Teatrikunstis on realism see, mis loob lavale pildikesi ja üritab argielu kopeerida. Kas see on kõige tõhusam meetod? Ma ei usu.

— Aga mis on sulle teatris vaatajana viimasel ajal kõige rohkem meeldinud?

— NO-teatri “Stalker” – väga lahedalt teostatud vinge materjal. Video ja ekraanide kasutus oli niivõrd põhjendatud. Ja näitlejate hoiak – ühest küljest on nad nagu näitlejad ja teisest küljest mitte, see oli hästi lähedal lihtsalt olemisele. Ning seal on vaatajale mõtlemisruumi antud.

Tavaliselt õpetatakse teatrikoolis seda, et stseenid peavad kõik olema hästi kokku pressitud, et kõik oleks tihedalt ühendatud.

Tegelikult on assotsiatiivses teatris vaja õhku, pause. Ma kahtlen siiamaani osas oma lavastuse stseenides, mida tuleks teha kaks korda pikemaks, kuigi osa juba ütleb, et on igav.

— Kuidas suhtud teatris üha enam levivasse video kasutamisse?

— Teater on alati olnud kunstivorm, mis seostab kõiki kunstimaailma võimalusi. See muudabki teatrimaailma mitmekesiseks ja rikkaks. Nüüdseks on video-art täiesti eraldi kunstiliik. See ei ole film, tele, reality ega kino. See ongi täiesti eraldi kunstivorm. Videoga on teatris võimalik luua uusi olukordi ja ruume, võtta mängu rohkem asju, videot on huvitav elava näitlejaga kõrvuti panna.

“Proffeti” kohta on tulnud etteheiteid, et näitlejat ei ole ja osa monolooge kantakse ette video kaudu. No kuulge! Etendus kestab tund ja 45 minutit, videot on kokku 25 minutit. See kramp video vastu on ilmselt väga suur.

“Stalkeri” lavastaja Sebastian Hartmann vastas hästi küsimusele, milleks nii palju videot: video ja ekraan on tänapäeval väga levinud asjad, ekraan laval on tänapäeval sama tavaline kui puulusikas Schilleri ajal.

Mul on viimastes lavastustes olnud sellised teemad, mis käsitlevad virtuaalset reaalsust ja meediat. Ma lihtsalt ei ole saanud teisiti – video kasutamine on olnud sisuliselt vajalik.

— Meedia on viimasel ajal tugev teema nii teatris, kinos kui ka kujutavas kunstis.

— Olgem ausad, inimene elab esimest korda maailma ajaloos nii intensiivse mõjutamise all. Varem elasid külas, käisid kord õhtu jooksul lõkke juures laulmas või kõrtsis. Nüüd vaatab keskmine Eesti inimene telerit kolm ja pool tundi päevas. See on sama hea, kui vanasti oleks keskmine inimene käinud iga päev kolm ja pool tundi kirikus, kuigi tegelikult mindi sinna pühapäeviti poolteiseks tunniks.

See on täielikult teadvustamata asi, millesse suhtutakse kriitikavabalt. Seda, mida säärane meediatarbimine psüühikale teeb, on väga vähe uuritud. Need vahendid on lastud käibele, teadmata, mida need inimestega teevad. Keegi ei hoomagi seda protsessi. Kõik käib nüüd meedia kaudu: luuakse staare, poliitikuid, presidente. Need on tegelikult telesaated, mida ma valin.

— Nii et on tekkinud uus Jumal?

— Jah, see on tegelikult uus Jumal. Sellepärast on internet isegi hea, et annab ka kõigi oma ohtude juures võimaluse levida korporatsioonivälistel asjadel.

Kui internetti ei oleks, siis oleks ka mina sunnitud kuulama (raadio)muusikat, mis on tehtud sama skeemi alusel. Ka teatris on need skeemid levinud – tunnustatud ja menukad on need lavastused, mis saavad auhindu. Samal ajal mõtlen õudusega, kui palju on “Stalkeri”-taolisi häid ja lahedaid asju, mis jäävad kuskile äärealadele.

— Su enda “lavaka” ajal tehtud diplomilavastus “Tshapajev ja Pustota” sai ka suure tunnustuse osaliseks. Ajakirja Teater.Muusika.Kino teatriankeedis hindasid kriitikud selle aasta parimaks lavastuseks.

— Ega see halb ei ole. Eestis on tegelikult olukord isegi hea, sest me oleme väikesel maal. Mina aga pean silmas New Yorgi, Londoni, Berliini produtsentide maailma.

 

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 4. augustil 2007.