NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kuningas Ubu. Blog.


Laupäev, 22. juuli

Homme on viimane etendus. Senine publikurekord: 360 inimest. Seda saalides, kuhu arvati mahtuvat 300 inimest ja 320 inimest jeeli-jeeli. Ilmselt on teatrihuvilised enamasti kõhnad.

Neljapäev, 13. juuli

Mõned üllatavad teadaanded.

Palume:
mitte hilineda, sest etendused algavad tõepoolest 19.00. ning soojendusbändi pole
mitte võtta saali kaasa õlletopse, veiniklaase, poolelijäänud sigarette
mitte arvata, et keset lennuvälja on kaardimakseaparaat
mitte arvata, et "Kuningas Ubu" suudab püsivalt hoida 4-aastaste tähelepanu. Kui eelmisel aastal oli "Seitsmest samuraist" nii täiskasvanute kui laste variant, siis sel aastal oleme sihtgrupi kokku tõmmanud ning end selgelt positsioneerinud täisealise klientuuriga.
kui teid ei lasta napsisena kell 19.43 saali, siis palume mitte karjuda ja teatritöötajaid p...se saata. Ka mujale ei maksa saata ning üleüldse: milleks karjuda? Te olete ju teatris, siin karjuvad näitlejad teie eest.

Kolmapäev, 12. juuli

Täpsustav kiri hobuasjanduses:

Tere,
Kogu minu professionaalse kretinismi juures - on raske märkamata jätta faktivigu, mis on kahjuks sisse lipsanud!
Ja, cateringiga sundimatult vesteldes oli minul, allakirjutanul, peas HOBUSEMASK, isegi KOLM HOBUST JÄRJEST! Sest vaevasin samal hetkel meeletult pead teatud insernertehniliste probleemidega (need hobud ei püsinud peas, ehk märkasite seda proovides isegi?...) ja konstrueerisin iseseisvalt, kellegi abita, võiks isegi öelda, rasketes oludes (ärgem unustagem cateringi!) kõigile hobustele KUKLAPIDURID ja ühele isegi LAUBAPIDURI!!!
Ma ei hakka siinkohal isegi mainima kroonilist materjalipuudust - kogu töö sai tehtud nii-öelda juba käigus olevast poroloonist, s.o. pidurid konstrueerusid samades hobudes juba olevast materjalist!!!
Veenan Teid, kõnelen sulatõtt ja mu jutu kontrollimiseks puudub vähimgi vajadus.

Lugupidamisega,
Ene-Liis S.

Kolmapäev, 5. juuli

Kaks õhtut järjest on kostüümiala juhataja Moonika kell kolm öösel teistele head ööd soovinud ja edasi töötanud. Pealavameister Eero on juba harjunud õmblusmasina surina saatel magama jääma. Ent mille peale ärgata? Eile hommikul näiteks arutati tema ukse taga, kuidas hobuse pead parandada. "Ma panen tokid sisse," ütles Eero ja tuli toast välja. "Siis pea enam ei keerle otsas." Ja hommik võis alata.

Mõned tunnid hiljem peeti asjalik koosolek kohvikuga: kui pikad letid teha, kuhu miski paigutada. Hiljem tuli välja, et pealäbirääkijal Ene-Liisil oli kogu koosoleku vältel hobusekostüüm peas, et kindlaks teha, kas see on paremaks läinud. Loomulikult oli koosolek NO99le edukas.

Eile esimesed märgid pingsast prooviperioodist. Paljud ei pidanud enam vastu ja olid Saksamaa jalgpallikoondise poolt. Õnneks kriis lahenes.

Nädala lause: "Marika, kas kana on sinu käes?"

Täna esietendus. Lava on valmis, näitlejad soojad, lavastajad küpsed. Haapsalu raamatukogust avastati, et keegi on toonud koguhoidjatele salaja kompvekke. Hiljem selgus, et kommid olid kõvaks läinud. Tõotab tulla kena päev.

Teisipäev, 27. juuni

Täna pikem workshop teemal “Kuidas eesti näitleja teisele jalaga perse peab lööma”. Kollektiivne arutelu jõudis järgmisele kahele järeldusele: jalg peab labast olema sirutatud (vähendab hõõrdejõudu) ning sihtima peab sabaluu kõrvale. Kohe järgnes ka temaatiline sessioon.

Eile pikem lauluproov. Soliste saadab ansambel: süntesaatoril Tõnis Mägi, trummidel Rasmus Kaljujärv, kitarridel Andres Mähar ja Kristjan Sarv, lisaks Jaak Prints nimetul instrumendil.

Tehniliste töötajate arv on kasvanud juba Saksa väikelinna väiketeatri tasemele!
Valminud on esimesed fotod, mida näeb siit.

Esmaspäev, 26. juuni

Jaanipäeva ajaks tehtud paus on läbi, täna jätkatakse proovidega. Esimesse angaari on ehitatud toad, teise angaari ette on tõmmatud eesriie, kolmandasse angaari on põrandale maalitud ohurada. Kohale on toodud kaks autot, mille vanus on suurem kui trupil. A-Rühm ehitas Datsunist ja Nissan Micrast kängururaudadega maanteehundid, lõbusalt peksti ühe katus mõlki ning teisel löödi tuled sisse. Võib aimata, et kunst on lähedal.

Teisipäev, 20. juuni

Teine proov. Nüüdsest nii hommikul kui õhtul proovid. Oodatakse nukke ja plokke.

Esmaspäev, 19. juuni

Esimene proov angaarides. Seintel on veel venekeelsed kirjad, laes pääsupesad. Kuigi väljas on 30 kraadi, peab sees istudes jopi selga panema. Otsus, et kavalehele peaks tulema kapitalismi kriitika. Ent mis peamine: puhvetiks mõeldud angaar on peaaegu valmis!

Pühapäev, 18. juuni

Saabumine võtteplatsile. Kohe räägiti meile innustav lugu Leedu majorist, kes keeldus katapulteerumast ning tõi hävitaja ühes tükis alla. "Oh, neid linnukesi on siin hulgem alla pudenenud," ütles meile kohalik valvurgiid. Hiljem hakkasid levima lood kitsedest, rebastest, jänestest ja mustavalgekirju kullidest, kes lennuvälja angaarides elavat.
Pärastlõunal jalgpall Haapsalu linnavalitsusega. Mängiti traditsioonilist NO99 mänguskeemi, mis oodatult tõi edu. Jaak Printsi nurgalöögi suunas peaga väravasse Tambet Tuisk. Hiljem püüti vältida vigastusi ning saavutada mängu ilu. Mõlemad katsed luhtusid.

Kolmapäev, 14. juuni

Väike rõõmunurk statistikutele: valgustehnik Ants võtab kaasa 818 meetrit kaableid ning 78 prozhektorit.

Täienenud on vigastatute read: lavatehnik Antonil on varbad tagurpidi (jalgpall), peaosatäitjal jalg lõhki (vaiba terav äär).

Telefonikõne brigadir Kairile lennuvälja angaaride juurde:
"Kuidas teil läheb? Kuidas lava valmib?"
"Ütleme nii, et ilmad on ilusad."

Esietenduseni veel 21 päeva.

Teisipäev, 13. juuni

Kaose insenerid on siirdunud juba Haapsallu ning ehitavad lava. Nädala pärast lähevad sinna ka näitlejad. Pühapäeval, 18. juunil kell 16.00 kohtuvad nad linnastaadionil jalgpallimatshis Haapsalu linnavalitsusega.
Eile kukkus lavastusala juhataja jalgrattaga. Parem käsi käib nüüd ette, aga mitte taha.
Esietenduseni on jäänud 22 päeva.

Reede, 9. juuni

Poolal ei lähe hästi. Äsja kaotati jalgpallis Ecuadorile 0:2. Mängiti täpselt nii, nagu Ubu oleks soovitanud: paremad mehed jäeti koju, väljakul puudus igasugune loomingulisus, spontaansus ning head juhioskused. Tagatipuks ei olnud poolakatel ka lihtsalt õnne, kaks korda posti, libisemised, valesöödud ...
Järgmine kord minnakse juba Saksamaa vastu.

Neljapäev, 8. juuni

Ent kes oli siis Alfred Jarry? Hinnangud hulbivad ühest äärest teise, kord peetakse teda veidrikust ühe-teose-autoriks, kes saavutas tuntuse vaid tänu 11. detsembri esietenduse skandaalile, kord väidetakse, et tegemist oli fin de siecle’i ning 20. sajandi avangardi ühe omanäolisema kirjanikuga.

Täisnimega Alfred-Henri Jarry sündis 8. septembril 1873 linnakeses, mis oli tuntud oma kangekaelsete ning alkoholilembeste kodanike poolest. Jarry isa oli visalt töötades jõudnud villavabriku juhataja ametipostini, kuid tõsised majanduslikud tagasilöögid sundisid teda ametit vahetama ning müügimehena mööda Prantsusmaad reisima. See ei rahuldanud tema abikaasat, nooblist suguvõsast pärit Caroline’i. (Muide, nii tema ema kui ka vend kannatasid hullumeelsuse all.) Jarry ema oli haritud ning teatud kunstiliste annetega, kuid vastiku iseloomuga, koheldes oma tütart teenijana ning liialdades poja hellitamisega, millele Alfred vastas samasuguse sõgeda kiindumusega. Peatselt lahkus pere isa juurest ning nii vahetati iga paari aasta järel elukohta. 12-aastane Jarry alustas juba siis kirjanduslike katsetustega, mida iseloomustatakse kui “kohalike elanike ning koolikaaslaste halastamatuid vaatlusi”. Ta õppis kolm aastat Rennes’i lütseumis, kus valmisid esimesed ja ka üpris lõplikud visandid “Kuningas Ubust”. Üks tema kaasõpilasi, Henri Hertz on meenutanud;

Lütseumis ning linnaelanike seas oli Jarryl säärane kuulsus, mis perekondades ning professorite seas põhjustas äkilisi vaikimisi ning piinlikkust. Ta oli hiilgav õpilane ning kõige hullem murelaps. Ta oli õpingutes edukas, kuid seda ilma pingutamata. Tema veidrustest rääkides madaldasid vanemad oma hääli ja lapsed langetasid oma silmad. Ta tundis rõõmu meie kombekust rünnates. Talle meeldis häbi ja kadedus meie põskedel. Ta oli meist küpsem ning oli raske leida midagi, mis meid oleks ühendanud, sest kõigel oli tema jaoks teine tähendus.

Tõepoolest, oma olulisimad teosed kirjutas Jarry väga noorelt, enne 25. eluaastat. Sealhulgas ka “Kuningas Ubu”, mille tekkele andis tõuke Rennes’i lütseumi häbelik, saamatu ning õpilaste mõnituste all kannatav füüsikaõpetaja professor Hébert. Üleannetud poisid tõid tema klassi konni ja rohutirtse, lärmasid tunnis ning viskasid asju vastu tahvlit, millele professor parajasti valemeid kirjutas. Tema kohta oli lugematul arvul nalju ning väljamõeldisi, milles tegi muutuse läbi ka tema nimi: Hébert’ist sai Heb ja Hébé ning seejärel juba Père Heb.


Jarry viis rünnaku uuele tasemele. Esmalt viis ta õpetaja kimbatusse kõikvõimalike trikk-küsimustega, et seejärel koos kahe Morini-vennakesega asuda arvukate õpetajat mõnitavate näidendite ning proosapalade juurde. Peategelase põhiolemuse määras ära tema väljanägemine: suur kõht, kolm hammast (kivist, rauast ja puust), üks kõrv ning niivõrd lodev ja vormitu keha, et tal ei õnnestunud kuidagi üles tõusta, kui ta pikali kukkus. Peatselt otsustas Jarry astuda järgmise sammu ning tuua näidendid ka lavale. 1888. aastal esietendus Les Polonais, kus Jarry oli mh lavakujundaja ning peaosatäitja ja kus lõid kaasa mitmed tema kaasõpilased, sh õde. Jarry kasutas siin marionette – vanu lemmikuid, mida ta ka hiljem ikka ja jälle teatris kasutada püüdis.

Ka eraelus jätkas Jarry provotseeriva ja kummalise käitumisega, tuisates aeg-ajalt mungaks riietatult läbi Rennes’i tänavate, korraldades keemiliste ainetega ohtlikke eksperimente, veheldes ning poksides ja bordellides käies. Ta oli kiindunud jalgrattasõitja – tema jaoks ei olnud vaev läbida mägisel maastikul ning algelise rattaga päevas kuni seitsekümmend kilomeetrit. Sama kiindunult luges ja kirjutas Jarry ööd läbi oma väikeses korteris keset sõnastikke, topiseid ja muusikapille, nii et lütseumi lõpetamiseks oli ta erakordselt rikkalike teadmistega. Suurema vaevata suutis ta kõneleda kreeka, ladina ja saksa keeles ning oli silmapaistvalt hea joonistaja. (Siin päevikus allpoolgi on näiteks üks tema joonistus kuningas Ubust.) Lütseum lõpetatud, otsustas ta minna Pariisi ning edasi õppida. 1891. aastal saabuski 17-aastane Jarry Pariisi. Nagu hiljem märgitakse – jalgrattaga.

 

Pariisis Henry IV lütseumis õppides ei muutnud Jarry kuidagi oma käitumisviise. Ometi oli ta samas endiselt edukas õpilane, kelle puhul on mh meenutatud huvi Aristophanese roppustest kubiseva näitekirjanduse, Rabelais’ ning Shakespeare’i, heraldika ja kabala vastu. (Muide, heraldikat kasutab Jarry Kuningas Ubus juhmardiinide nimedes.) “See oli periood,” kirjutab Jarry aastaid hiljem, “mil ma sain ilmutuse. Taevas oleks justkui avanenud.” Kaasõpilased suhtusid temasse pelglikult või olid hoopis ärritatud Jarry nukulikest žestidest, veidrast häälest, kummalisest kõnemaneerist. “Tundus, et tema asemel rääkis hoopis masin või deemon,” on üks õpilastest meenutanud.

 

Ent peatselt otsustas Jarry, et kool pole siiski tema jaoks ning targem on üritada läbilööki kirjanduses. Nii sõbruneski ta Pariisi kirjandusringkondadega, sh L’Echo de Paris’ kirjanduslisa toimetaja Marcel Schwobiga (kellele on Kuningas Ubu pühendatud, kuna “tema teoseid olen ma imetlenud enim”), veel ühe kirjandustoimetaja Alfred Vallette’i ning tema abikaasa kirjanik Madame Rachilde’iga. Kahest viimasest said tema eluaegsed sõbrad, kes toetasid tema kirjanduslikke püüdlusi ning hoolitsesid Jarry eest tema viimastel eluaastatel. Kirjandusringkondades oli Jarry hoobilt tuntud ja populaarne, seda vähemalt osaliselt kindlasti ka tänu ebatavalistele käitumismaneeridele ja kummalisele rõivastusele. Kuid peatselt tõestas Jarry end ka kirjanikuna: tema esimene avaldatud proosatekst (kus laiema avalikkuse ette astus esimest korda Père Ubu) võitis kohe noorele autorile mõeldud auhinna, sama juhtus ka tema esimese tõsisema luulekatsetusega. Jarry oli viljakas ning tema sulest ilmusid regulaarselt ajakirjades artiklid, kroonikad, proosapalad, draamateosed ning peatselt ka esimene raamat, proosa- ja luulevalik koos Jarry puulõigetega.

Hoolimata menust elas Jarry eraklikult imeväikestes korterites. Vist kõik tema eluasemeid on siin-seal kirjeldatud, kuna nad paistsid silma äärmiselt veidra “sisekujundusega”: verised käejäljed, krutsifiksid läbisegi öökullitopistega jms. 1893. aastal surid nädalase vahega Jarry ema ja isa ning noor kirjanik päris väikese päranduse ja maja. See võimaldas Jarryl kolida veidi suuremasse korterisse, kus ta asutas väikese marionett-teatri oma külaliste lõbustamiseks ja asus kohe ka varandust kulutama, asutades mõne aasta jooksul kaks ajakirja.

 

1894. aastal sattus Jarry sinna, kuhu ta kõige vähem sobis – sõjaväkke. Ta oli küll alati viisakas, kuid keeldus oma ülemusi “Monsieuriks” nimetamast ning muutus lõpuks niivõrd väljakannatamatuks ja teisi sõdureid demoraliseerivaks, et tal keelati enamikel paraadidel, õppustel ning treeningutel osalemine. Kõigest mõned kuud hiljem diagnoositi tal “varases staadiumis imbetsilsus” ning Jarry saadeti armeest minema.

 

Taas argipäevas ringi liikudes laskis Jarry juustel kasvada ning liikus ringi kapuutsiga keebis, konkskäepidemega vihmavarjuga ning naistepluusis, sest “meeste pesu on ahistav”. Ometi oli Jarry oma sõprade vastu väga soe ja sõbralik, käies nendega koos kalastamas ja jalgratastega sõitmas. Ühiskondlik moraal ja sümboolne korraldus ei kutsunud teda üles anarhistlikele tegudele (mis sel perioodil ei olnud Pariisis sugugi haruldased), vaid viisid ta lihtsalt teistsuguse, klassifitseerimatu käitumiseni. Ta oli väga tundlik, seda nii heale kui halvale, reageerides kord pidurdamatute kiindumusavaldustega, kord ägeda kriitikaga, käitudes kord õilsalt, kord kriminaalselt.

 

Jarry jätkas kirjutamist ning avaldas raamatuid, kus käsitles mh armastust ning maailma tajumise illusoorsust ning hallutsioonilisust, segades piire magamise ja ärkveloleku, teadvuse ja mitteteadvuse vahel. Neil aastatel hakkas Jarry tõsisemalt jooma, peamiselt absinti, elu lõpuaastail ka eetrit. “Mittealkohoolikud on õnnetud, kelle on oma haardesse saanud vesi – hirmus mürk, mis on mõeldud pesemiseks ning küürimiseks ja mille ainus tilk rikub säärase puhta vedeliku nagu absint,” kirjutas ta. “Me oleme ju juba ammu selgeks teinud, et alkoholi tarvitamine, eriti aga kuritarvitamine on see, mis eraldab inimest elajast.” Joomahood süvenesid ning aegapidi hakkas Jarryl kaduma selge enesearusaam, tema – Alfred Jarry asemel – võttis üha sagedamini koha sisse hoopis Ubu.

 

1896. aastaks oli avaldatud juba kuus erinevat Ubu kohta käivat teksti, mis kõik põhinesid omaaegsetel koolipoisitekstidel. Sama aasta kevadel avaldati ka esimene täispikk Ubu-näidend, mis leidis positiivset vastukaja. Peatselt kutsus Lugné-Poe, noor radikaalse Théâtre de l'Œuvre’i lavastaja, ta oma teatrisse sekretäriks. Terve suve töötas Jarry üksinda teatris, kuna pealavastaja (kes muide avalikult luiskas, et on Edgar Allan Poe sugulane) maal puhkas. Ta täitis talle pandud töökohuseid, kuid lisas omaalgatuslikult sügisrepertuaari kaks lemmikmaterjali: Ibseni Peer Gynti ja … Kuningas Ubu. Kiiresti valmisid plakatid, artiklid ning tagasipöördunud Lugné-Poel ei jäänud muud üle, kui muudatustega leppida. Peer Gynt oli võrdlemisi edutu, kuigi peaossa oli kutsutud Jane Avril (muide, üks Toulouse-Lautreci lemmikmodelle), Edvard Munch tegi lavakujunduse ja kavalehe ning ühes osas astus üles ka Jarry ise. Nii süvenesid Lugné-Poe kahtlused Kuningas Ubu lavastamise osas veelgi, kuid pärast kirja madame Rachilde’ilt ning Jarry soovitust lavastada näidend slapstickina ta siiski leebus. Peatselt tuli Jarrylt ka kiri, mis tutvustas tema soovitusi Kuningas Ubu lavastamiseks:

Hea härra


ma usun, et oleks piisavalt veider (ja odav), kui käesolev näidend lavastada järgmiselt:

(1) Ubul oleks mask, mille ma võin – kui vajalik – ka ise teha. Aga te vist olete maskidega ka ise päris hästi kursis.
(2) papist oleks välja lõigatud hobuse pea, mida ta kannaks mõlemas ratsastseenis oma kaela ümber nagu vanas inglise teatris. Mõlemad soovitused on kooskõlas näidendiga, sest ma tahtsin kirjutada “Guignoli”, nukunäidendi.

(3) vaid üks lavakujundus, mis väldiks eesriide tõstmise ja langetamise. Sobivalt riietatud inimene tuleks – nii nagu nukuteatris – sisse ja paneks üles sildid, mis tutvustaksid stseene. (Kas teate, ma olen kindel, et kirjutatud märgid on palju “sisendavamad” kui lavakujundused. Ükski lavakujundus ei suuda kujutada Poola armeed läbi Ukraina marssimas.)

(4) laval ei oleks masse, sest see on halb ja tal pole arusaadavat efekti. Seega, vaid üks sõdur, kui Ubu ütleb: "Milline hord inimesi!"

(5) peategelane peaks rääkima aktsendi või veelgi parem, erilise häälega.

(6) kostüümides peaks olema võimalikult vähe värve ning ajaloolist paikapidavust (et võimalikult hästi edasi anda igavikulist); soovitatavalt võiksid nad olla moodsad, sest satiir on moodne; ja räpased, sest see muudab lavastuse nurjatumaks ning vastikumaks.

 

Ka hiljem tegi Jarry mitmeid ettepanekuid, soovitades lavakujundusest üldse loobuda, kasutada võimalikult palju maske (“sest neis on tegelase igavikulisust”), eelistada “universaalseid žeste” pantomiimile, kuna viimane vajab enda kõrval ka sõna, panna 14-aastase Tobulski rolli tõepoolest 14-aastane poiss (ennekuulmatu 1896. aastal) jne. Peaosadesse leiti kuulsused ning 11. detsembril kogunes kogu Pariisi kirjanduseliit teatrisse. Enne eesriide tõusmist toodi välja robustne laud, kaeti kotitükiga ning lavale ilmus kahvatu Jarry, kes rüüpas vett ning tänas kümne minuti jooksul abilisi, kõneles nukuteatri traditsioonidest, tutvustas maske ja selgitas, et esimesed kolm vaatust mängitakse ilma vaheajata. “Tegevus,” ütles Jarry, “toimub Poolas ja seega eikusagil.”

 

Jarry lahkus, eesriie tõusis ning vaatajatele avanes lavakujundus: naivistlikult maalitud dekoratsioonid, mis kujutasid korraga kuuma ja arktilist kliimat, õitsvaid õunapuid, kaminat, aga ka raagus puud ja lumesadu. Peagi ilmus ka mees siltidega ning Ubu osatäitja, kellel oli soovitatud imiteerida Jarry enda häält ja veidraid žeste.

Esimene sõna.


Merdre. (Muide, “merde” tuli laiemasse kasutusse siis, kui üks Napoleoni kindralitest kuulis Waterloo lahingus sõdurite ümberpiiramisest ning uudisele “merde!” vastas.)

Skandaal.

Pärast tormilist esietendust oli Jarry populaarne, kuigi arvustused olid vastukäivad. Ent muutuse tegi läbi ka Jarry ise, kes üha enam hakkas end pidama Ubuks. Mh hakkas ta oma jalgratast kutsuma “kuningas Ubu kuninglikuks sõiduvahendiks”. Ta oli kolinud taas pisemasse korterisse ning nii Jarry elutingimused kui tervis halvenesid pidevalt. Tänaval käis ta relvadega, ähvardades aeg-ajalt vastutulijaid. Üha enam Ubuna esinedes ei kaotanud Jarry ometi kirjanduslikku talenti ning avaldas enne 1900. aastat äärmiselt palju, sh tema parimateks hinnatud proosapalu. 30-aastaselt oli ta võitnud piisava tuntuse, et koguda enda ümber juba noori austajaid, sh Apollinaire ja Picasso. Kuid pidevalt eetrit juues ning ühe talve peaaegu söömata mööda saatnuna saabus ta 1905. aastal õe juurde, kes tema eest edaspidi hoolitses. Juba päris lõpu eel saatis ta madame Rachilde’ile kirja, kus nimetas end juba avalikult Ubuks.

“Kallis madame R.,

seekord ei ole Ubu palavikus,” algab kiri. Ta ennustab oma surma “täna õhtul kell viis”, kuid peab ometi veel terve aasta vastu. 1907. aasta sügisel ei kuuldud temast enam ühtegi uudist ning küllasõitnud murelikud sõbrad leidsid ta toast abitult lebamas. Ta viidi haiglasse, kuid elulootust enam ei antud. Vahetult enne surma palus ta endale tuua hambaorgi, rõõmustas selle üle nagu laps ning tegi siis viimase hingetõmbe.
Oli 1. november 1907.

 

Kolmapäev, 7. juuni

Nüüd on võimalik lugeda ka näidendit ennast, kui klikata siia.

Teisipäev, 6. juuni

Siin aga ehk tuntuim kunstiteos isand Ubust. Autoriks sürrealist Max Ernst, töö aastast 1923:



Laupäev, 3. juuni

Tänases Eesti Päevalehes on vestlus Tõnis Mägiga. Ja seal säärane lõik:

Võib-olla räägiks siis lähemat NO99 uuest lavastusest, pearollist kuningas Ubuna? Mis siin seletada, kehitab ta õlgu, proovid on alles algfaasis. Mõtleb siis, lubab natuke rääkida ja jutustab proovide käigu asemel hoopis näidendi ajaloost. Proovin teistpidi – küsin lavastuse muusika kohta, mida nad koos Jarek Kasari ehk Chalice’iga kirjutavad. Ikka sama – pole vaja enne kaagutada, kui muna munetud.
Ega ometi ärasõnumist ei karda?
Muidugi kardan ärasõnumist! Nii tavaline ju, et inimene kannab roostes naela taskus – on ju selline legend, et Pavarotti pidavat roostes naela taskus kandma. Las ta tuleb välja. Praegu on kõik alles nii valmimisjärgus.
Ma ei pea ennast mingiks näitlejaks. Mul ei ole sellist baasi, mul pole haridust. Millegipärast on mind aeg-ajalt kasutatud. Küllap siis midagi on, ma ei ole süvenenud. On olnud häid rolle, Sõda ja rahu näiteks või Tšehhovi Kolm õde, Enigma variatsioonid, kus Mikk Mikiveriga kahekesi mängisime. Mõned rollid on täkke läinud, kindlasti on olnud ka ebaõnnestumisi. Kuningas Ubu on nüüd vist 11. roll 1996. aastast saadik.

Reede, 2. juuni

Täna öösel lindistas meie supersalajane mikrofon proovisaali suletud uste tagant mõned kummalised helid. Kliki siia, siia ja siia. Kummaline, tõepoolest.

Neljapäev, 1. juuni

Rahvusvaheline lastekaitsepäev.

Veel mõned sõnad Peter Brooki lavastuse kohta. Ühes artiklis kirjutatakse, kuidas omaaegne skandaalne näidend saab Brooki käes “ootamatult apoliitilise tõlgenduse”. Autor (Edward Trostle Jones) väidab, et “rõhk oli pandud isule ja ahnusele, mis omakorda tähendas näidendi poliitilise peateema – võimu olemuse – kahandatud rolli”. Isand Ubu on endiselt väikekodanluse täisõginud kehastus, kuid üllatuslikult demonstreeritakse tema suurt kõhtu vaid lavastuse keskosas. Brook toob kohe alguses sisse ka viited Ubu kastratsioonile – mõte, mida näidend Trostle Jonesi arvates ei toeta. Lavastuse lõpus ründab Ubu aga hoopis oma naist seksuaalselt, mida taas ei ole võimalik tekstiliselt toetada. Lavakujundus koosnes suurest ja väikesest kaablirullist, mida kasutati troonina. Autor oletab, et võib-olla kasutas tuntud Shakespeare’i-lavastaja Brook Ubud omaenda loomingu “koomilise katarsisena” (kuna Kuningas Ubud on loetud Macbethi kaveriks). Igatahes oli lavastuses tajuda koomikat, mis eristab Brooki lavastust Artaud’ nägemusest, kes nägi Kuningas Ubus eelkõige julmust. Ning Trostle Jones lõpetab: “Brooki käsitlus klassikalisest avangardtekstist oli lihtne, toores, naljakas”.

Kolmapäev, 31. mai

Eile saates OP!
Tiit Ojasoo: See lavastus on heas kooskõlas mõttega, millega me teatri omal ajal tegime: teater peab olema totaalne. Mingi nurga alt tuleb see lavastus ka totaalne.
Ene-Liis Semper: Olen lubanud endale seekord säärast vabadust, et tegelased saavad olema ilma peata, kahe peaga, ühe peaga, nelja jalaga, kahe jalaga, ühe jalaga. Kui viimasel ajal on NO99 kujundused olnud minimalistlikud, siis seekord tuleb erinev.
Ojasoo: Mis mind näidendi juures võlub? See on kirjutatud vaba assotsiatsiooni meetodil. Chalice kirjutab originaalmuusika. On tunda, et ta töötab teatris esimest korda – ja see on väga mõnus ja tervitatav, muusika on täiesti teistsuguse nurga alt, kui minu kogemused ütlevad.
Ma olen õnnelik, et hästitehtud muusikalide ajastul on “Ubu” küllastunud irooniast. Ja fantaasiast.

Teisipäev, 30. mai

Näitlejatel proov Chalice'iga.

Pühapäev, 28. mai

Mati Unt 1972. aastal:

"Me (Evald Hermaküla ja Mati Unt - toim.) fantaseerisime, targutasime, tegime plaane. Mina, ehkki pooldasin täiesti kirjanduse taandamist üheks teistega võrdväärseks teatrikomponendiks, ei jätnud samas peale surumata oma soovitusi väärtrepertuaari suhtes. Iga õhtu kordusid minu jutus mu lemmiknäidendid: Büchneri "Woyzeck", Marlowe' "Edward II", Wedekindi "Maavaim", Jarry "Kuningas Ubu" ja teised. Ükski nendest lavale ei jõudnud."

Laupäev, 27. mai

Siin üks Joan Miro "Kuningas Ubu" teemaline töö. 1966. aastal tegi ta 13 litograafiatehnikas illustratsiooni "Kuningas Ubu" luksusväljaandele. All on üks illustratsioonidest:



Reede, 26. mai

Proovides väike vaheaeg. Tegeletakse muusikaga, tehtud on esimesed tekstikärped. Lava puhul otsustati, et ilmselt kasutatakse koguni kolme erinevat angaari. Lahendused on lakoonilised, aga suurejoonelised. Õmblejad teevad juba esimesi kostüüme. Ühtlasi otsitakse 64st elektrigeneraatorit, mõeldakse, kuidas paigutada tribüünid sinna, kuhu nad pealtnäha ei mahu, mitu turvameest palgata, kust saada 16 televiisorit. Teatrielu 2006.

Seni tuleb tsiteerida, mis teiste lavastuste kohta on kirjutatud. Peter Brook, üks 20. sajandi olulisemaid lavastajaid:

"Ma olen näinud kaht Jarry "Kuningas Ubu" lavastust, mis illustreerisid ilmekalt erinevust rämeda ja artistliku traditsiooni vahel. Prantsuse televisioonis esitati "Ubu" lavastus, mis oli elektrooniliste vahendite abil saavutatud suur virtuooslikkuse vägitükk. Lavastajal oli õnnestunud elusate näitlejatega hiilgavalt tabada muljet must-valgetest marionettidest; ekraan oli kitsasteks ribadeks jagatud, nii et see nägi välja nagu pildisari. Härra ja proua Ubu olid Jarry elluäratatud joonistused - nad oli täpipealt Ubud. Aga mitte elusad; vaatajad ei tajunud selle loo toorest reaalsust: nad nägid piruette tegevaid nukke, hämmeldusid, tüdinesid ja lülitasid varsti televiisori välja. Mürgisest protestinäidendist oli saanud kõrgelaubaline jeu d'esprit. Umbes samal ajal esitati saksa televisioonis tšehhide "Ubu" lavastus. See versioon ei hoolinud ühestki Jarry pildist ega märkusest, siin oli leitud omaenda ajakohane pop-kunsti stiil, mis kasutas prügikaste, prahti ja vanu raudvoodeid: härra Ubu ei olnud mingi maskeeritud paksuke, vaid libe ja läbinähtav päevavaras; proua Ubu oli veidi kulunud, aga külgetõmbav libu; sotsiaalne kontekst oli selge. Juba esimese etteastega, kui aluspükstes härra Ubu voodist välja ukerdas ja noriv hääl patjade vahelt küsis, miks ta ei ole Poola kuningas, oli publiku usaldus võidetud ja ta võis jälgida loo sürrealistlikku arengut, sest ta võttis primitiivse situatsiooni ja tegelased vastu sellistena, nagu nad olid.
See kõik puudutab rämeduse väliskuju, aga mida see teater taotleb? Kõigepealt tahab ta häbi tundmata lõbustada ja naerutada /---/."

1977. aastal lavastas Brook ka ise Kuningas Ubu. Muide, lavakujunduseks vaid kaks kaablirulli.

Neljapäev, 25. mai

Vahepeal olid näitlejad ning lavastajad Berliinis. Miks? Ehk meenutada Stalkerit.
"Mida teie siit tsoonist otsite?“
"Inspiratsiooni, professor, inspiratsiooni!“



RoseLee Goldberg, üks tunnustatumaid performance-kunsti uurijaid, on oma mitmetes tegevuskunsti ajalugudes ikka ja jälle kirjeldanud Kuningas Ubu esietendust Pariisis 1896. aastal. Tema krestomaatiline ning korduvates uusväljaannetes ilmunud Performance Art: From Futurism to the Present jõuab juba esimese peatüki teises lõigus Jarry näidendi esietenduseni. Kuigi futurismi manifesti avaldamiseni on veel 13 aastat, kirjeldab Goldberg veenvalt, kuidas Kuningas Ubu avaldas mõju mitte ainult 20. sajandi teatriloole, vaid ka kunstiajaloole.
1893. aastal saabus Pariisi 17-aastane itaalia nooruk Filippo Tommaso Marinetti, poeet ning tulevane futurismi manifesti autor. Liikudes kohvikutes, salongides, kirjanduslikel bankettidel leidis Marinetti kiiresti tee ringkonda (sh Jarry), mis oli koondunud ajakirja La Plume ümber. 1896. aastal, kõigest loetud päevad enne Marinetti lahkumist Pariisist, esietenduski Kuningas Ubu, mille autoriks 23-aastane "rattasõidufanaatik ning poeet“ Jarry. Goldberg kirjeldab lühidalt ka näidendi saamislugu – seda, kuidas kirjutamine algas juba Jarry kooliajal ning kuidas isand Ubu prototüübiks oli ebameeldiv füüsikaõpetaja (sealt ka isand Ubu pseudoteadus "patafüüsika“). Juba kaheksa aastat varem oli Jarry oma kodus üles astunud nukuteatriga, mille ta oli nimetanud "Phynantside teatriks“.
Ühes oma kirjas nõudis Jarry, et kuningas Ubu kannaks papist hobusepead oma kaela ümber, "täpselt nii, kuidas vanas heas inglise teatris“. Lavakujundus püsigu muutmatuna (mis vabastab eesriide pidevast ette- ja lahtitõmbamisest) ning kogu etenduse ajal olgu laval härrasmees, kes siltidega juhatab sisse stseeni.
Esietendusele oli kogunenud Pariisi kirjanduselu koorekiht. Valge näoga Jarry astus enne etendus publiku ette, rüüpas aeg-ajalt klaasist ning valmistas kümne minuti jooksul publikut ette selleks, mis peatselt oli juhtumas. "Tegevus toimub Poolas,“ ütles autor, "see tähendab – eikusagil“. Eesriie kerkis ning vaatajatele avanes dekoratsioon, mille autoriteks olid Jarry kõrval Bonnard, Vuillard ja Toulouse-Lautrec ja Serusier. Pärast peaosatäitja esimest sõna puhkes skandaal, milles on veidi juttu ka allpool. Kokku anti vaid kaks etendust, kuid jälg on kustumatu.
Ent milline oli ikkagi seos futurismiga? 13 aastat pärast Kuningas Ubu esietendust ning kaks kuud pärast futurismi manifesti avaldamist lavastas Marinetti samas Theatre de L’Oeuvre’is oma näidendi Bombance’i kuningas, mille peategelaseks oli keegi l’Idiot …

Ent kui vaadelda Kuningas Ubu jälge 20. sajandi kunstiloos, ei saa lisaks futurismile mööda ka dadaismist (näiteks loeti Kuningas Ubud ette dadaistide Cabaret Voltaire’is) ning sürrealismist. Paljud olid ilmselt ning eeskätt võlutud Jarry omaaegsest provokatsioonist, mis tegi konkreetsest tekstist ja lavastusest olulisemakski esietenduse skandaali. 1903. aastal tutvus sürrealismi üks olulisemaid arhitekte Guillaume Apollinaire Jarryga ning kohtumisest mõjutatuna kirjutas näidendi, mille esietendus toimus 1917. aastal ning mille puhul oli kasutatud mitmeid Jarry ideid, näiteks kehastas kogu Zanzibari rahvast vaid üks näitleja. Just selle esietenduse kavalehel kirjutas Apollinaire, kuidas ta on leiutanud uue adjektiivi "sürrealist". "Sürrealism", ütles ta, "protesteerib realismi vastu teatris".
Siin-seal on Jarry jälgi veelgi näha, Jean Cocteau varastes näidendites või ka Cocteau, Picasso, Eric Satie ja Leonide Massine’i skandaalses balletis Parade. 1921. aastal pööras sürrealistide kirjandusajakiri Litterature silmatorkavalt palju ruumi Kuningas Ubu esietenduse 25. aastapäevale. 1927. aastal asutasid sürrealistide seast välja kasvanud Antonin Artaud ning Roger Vitrac Theatre Alfred Jarry, mis oli pühendatud isand Ubu loojale ning mille eesmärgiks oli "pöörduda tagasi teatri juurde, kus on samasugune täielik vabadus nagu muusikas, luules või maalikunstis ning millest ta kuni tänaseni on imelikul kombel ilma jäetud". Ent see on juba teatriajalugu.



Veel üks kommentaar Vaitkuse omaaegsele Kuningas Ubu etendusele Tallinnas. Jaak Rähesoo 1998. aastal:

"Samas ei saa ka omaaegseid tinglikkusi lihtsalt kopeerida, eriti kui nendega taotleti kunagi šokki, sest vanad mehhanismid ei tööta enam. Peter Brook on kirjutanud Tühjas ruumis, kui elutult mõjuvad praegu ühe “klassikalise” šokinäidendi, Alfred Jarry Kuningas Ubu autoripoolseid ettekirjutusi järgivad lavastused. Ma ise kogesin seda umbes tosina aasta eest ühe Leedu teatri Ubu-gastrollil Tallinnas."

Teisipäev, 9. mai

Kavandite vastuvõtt. Kokku on väljakul neli angaari, neist on lavastusse kaasatud ilmselt kolm. Juba ka esimesed Ene-Liisi kostüümikavandid, mida tutvustades ütles ta, et "kuna näidend pole psühholoogiline, sest seal ei joonistu välja selged põhjused, miks üks või teine tegelane just nii käitub, siis on ka kostüümid võrdlemisi sõgedad". Nii tõepoolest oligi.

Esmaspäev, 8. mai

Tõnis Mägi kirjutab ja tsiteerib oma raamatus Müümata naer:

Ise sattusin näitlema juba 1986. aastal telefilmi Sensatsioon, mis tehti Karel Čapeki jutu põhjal. /…/ Teatrisse kutsus mind 1990ndatel mängima Mikk Mikiver. Nüüd võin oma rollide hulgas näha Bezuhhovit, Tusenbachi …
/…/
Mingis mõttes on näitlemine ja laulmine väga sarnased. Kui ma teen laulu, ka siis ma vaatan, et välted oleksid paigas. Pausid. Et ma jõuaksin oma mõtlemisega inimesteni. Et ei oleks pelgalt sõnad. Ja paradoksaalsel kombel ei tohi ma hakata mängima. Kui mängima hakkan, läheb roll käest.
Mikk ise on Teatrielus’99 öelnud, mida ta minus kui näitlejas näeb. Lilian Vellerand küsis temalt: “Kas ei kõla paradoksina, et just Tõnis Mägi, see uustulnuk draamalaval, on hakanud meenutama neid kogult ja sisult tuumakaid mehi, keda mängisid oma lavastustes manalameestest Mandri ja Aren? Hakanud neid meenutama kui väga elus inimene. Mis on Tõnis Mägi saladus? Mäe edu saladus?”
Ja Mikk vastas:

“Temaga peab rahulikult, pikkamööda. Ta ei hakka enne olema, kui tal on sees kõik selge, kui ta teab, ja kindlalt teab, miks ta midagi ütleb või ütlemata jätab. /…/ Tema jaoks on probleem selles, kuidas tulla ja aina üht ja sama teha. Ma ei tea, milliste sisemiste varudega või tehniliste nõksudega ta 20 aastat tagasi Venemaal ringi sõites päevast päeva esines, aga ma tean, et ta ei ole see mees, kes teeskleks, paneks fono käima ja liigutaks suud. Ta peab ise laulma ja annab siis ka maksimumi. Mõningatele näitlejatehnilistele võtetele tuleb aeg-ajalt tähelepanu juhtida. Kui Mägi oma esimest rolli teeks, poleks midagi katki, kui Mägi nagu Mägi ise laval oleks. Aga kui ta juba teist ja kolmandat osa teeb, peab ta lahti saama mägilikest harjumustest, astumistest, kätest jne. Sellega tuli tegelda. Tuli õpetada ka seda, kuidas terve etenduse peale jõudu jagada. Ta on isik, kellel on mahtu. Eelkõige on ta individuaalsus, kes on mahukam kui paljud näitlejad. Nimetasid Mandrit, Arenit, Järvetit, nendega võib Tõnist võrrelda kõigepealt sellestsamast individuaalsusest lähtudes: igaühel neist oli maailmaga oma suhe, igaüks võttis maailma vastu isemoodi, kõike seda, mis ümberringi, mahtus neisse palju, piltlikult öeldes olid neil juhtmeotsad kõiges, mis meie ümber ringleb. Näitleja võib olla tehniliselt hiilgav ja tema valmisolek teha – laitmatu, aga sellest on veel vähe, kui ta ise on kahemõõtmeline nagu paberileht. Individuaalsuse annab kolmas ja neljas mõõde. /…/ “

Laval pead olema 100 % kohal – kohe, kui mingi muu mõte tuleb, on läbi: publik saab aru. Diktsioon võib olla hea, aga aru ei saa. Sa võid olla nii suur näitleja-laulja kui tahes, aga kui sul pole armastust, pühendumist, oled sa nagu kõlisev vask.

Laupäev, 6. mai

Alfred Jarry joonistus kuningast:



Reede, 5. mai

Õnnestus leida, millisest Leedu lavastusest Volkonski rääkis. Tuleb välja, et see on üks legende leedu teatris – 1977. aasta lavastus Kaunase draamateatris, lavastajaks Jonas Vaitkus. Viimane on üks nimekamaid leedu autoreid, kes just sel perioodil tõi Kaunases välja veel terve rea märgilisi lavastusi. “Üks pikemaid ja muljetavaldamaid perioode Kaunase draamateatris on seotud Vaitkuse nimega,” kirjutatakse ühes ülevaateartiklis. “Ta tõi välja tööd, mis on kindlalt leedu teatriajaloos: Ubu Roi, Ehitusmeister Solness, Richard III, Caligula jt.” Kuningas Ubud lavastama asudes oli Vaitkus 33-aastane. Tema käsitles näidendit farsina, lisades mh kaks uut – arvustuste kohaselt “lüürilist” – karakterit: Isa-Lind ja Laps-Lind. Need tegelased alustasid ning lõpetasid iga etenduse, lauldes “luulet säärasel moel, et vaatajatele jäi mulje, et nad palvetavad”.

Volkonski nägi Kuningas Ubud 1979. aasta novembris (kaks ja pool aastat pärast esietendust) Tallinna gastrollil. Samas oli kohal ka Mati Unt, kes avaldas pikema arvustuse pealkirja all “Selles hulluses võiks olla meetodit?”. Viimane tasuks vist uuesti avaldamist.

Mati Unt:
Siiamaani arvatakse, et 10. detsembril toimunud Pariisi teatriskandaal (Kuningas Ubu esietenduse kuupäev – toim.) oli suurim, mis üldse teatris olnud. Nii kui öeldi kuulus esimene sõna (merde), läks kohe mölluks lahti. Kes nüüd enam täpselt teab, kui suur see skandaal tegelikult oli, aga ju oli sajandivahetuse atmosfäär niisuguseks skandaaliks küps. Nüüd, novembris (jälle päris sajandilõpu läheduses) näitas Kaunase teater jälle sedasama skandaalset näidendit Kuningas Ubu. Mõned näitlejad vedelesid enne etenduse algust saali põrandal. Avatud laval oli neid samuti. Kujundus oli lausa klassikaline, väga autorilähedane oma taotluselt. Anarhisti näidendi kujundus peab üldlevinud arvamuse järgi olema anarhistlik, antiesteedi tekst tuleb esitada antiesteetiliselt. Silmas on peetud ka Jarry mõtet, et tegevus toimub “Poolas või ei kuskil”: mängis muusikakollaaž eri stiilides ja eri keeltes. Kostüümid olid ekstra eklektilised, üks hullem kui teine. Rekvisiidid olid valitud absurdsed. Siis läks mäng lahti. Filoloog ütleb kavalehel, et Jarry soovitas kasutada maske ja rahvuslikku farssi. Kasutataksegi. Tehakse “rämedat” teatrit, kui Brooki terminit pruukida. Püütakse olla võimalikult ebameeldivad. Ühesõnaga, Jarry mis Jarry. Lõpuks reageerivad aplausile ainult Ubu’d, nemadki irooniliselt, teised vaatavad kurjalt ja ülbelt saali. Täismäng, kõike oli, välja arvatud skandaal. Keegi ei solvunud, keegi ei tõusnud püsti, keegi ei läinud ära, keegi ei vandunud ega sülitanud.
Võime nüüd küsida, kas saab skandaal üldse olla teatri eesmärk. Möödunud sajandil läks Belgias revolutsioon lahti teatrisaalis ja kandus sealt tänavale (1830, Brüssel). Selle kohta mainib Tairov kahetsevalt, et “koguduslik pulss, mis hakkas teatris tuksuma, süütas revolutsioonileegi, kuid kustutas teatritegevuse …” Etendus jäi ju pooleli. Nojah, aga Vaitkuse lavastus taotleb vormilt justkui skandaalsust. Ta pole mõeldud rahulikuks kenaks retrospektiiviks. Tal on vist anarhistlik tagamõte. Kavalehelgi ütleb lavastaja: “… ”Ubu” on mõnevõrra ebatavaline leedu teatripraktikas, samuti tänapäeva vaatajatele …” Ma ei tunne leedu vaatajat küllalt hästi. Mulle isiklikult näis lavastus isegi akadeemilisena, liigagi autoritruuna. Võib-olla ma snoobitsen, kuid mulle tundus, et ka teised ei olnud epateeritud. Noor (Jaan) Tooming tegi hullemaid asju. Muide, ka siis olid üpris vähesed vihased. Šokiteater ei saanud meil omal ajal jalgu alla, sest eestlast on peaaegu võimatu šokeerida. Ta niikuinii ei usu. (Vrd. Semper, Prantsuse vaim.)
Kuid jätame nüüd selle tüütu arutluse skandaalist. Iseenesest on tore, et see näidend Nõukogude Liidus lavale toodi. Kes muu pidigi seda esimesena tegema kui mitte leedulased? (Revalist on küll ka kord juttu.) Näitlejad olid tublid, muidugi Ubu paar, samuti mitmed pisiosalised, keda kavalehe kaudu on raske nimeliselt kindlaks teha. Meeldib, et kogu aeg ollakse intensiivsed, kogu aeg tegevuses. Muidugi, selles hulluses võiks olla rohkem meetodit. Taotluslikule anarhismile ja antiesteetikale vaatamata võiks aeg-ajalt tekkida kindlamaid süsteeme ja jõujooni, kas või ajutiseks. Praegu on kõike liiga palju. Kõik on iseenesest vaimukas, aga seda ei jõua jälgida. Väga tihti tahaks teada, kes on kes ja mis ta tegelikult teeb. Arusaadavus pole kurjast. Puhtamad stseenid olid ikka paremad, tee mis tahad (näit. Ubu ja tsaari kohtumine). Vahel saad küll aru, et tehakse absurdi, aga teisalt antakse mõista, et asjal on ka tagamõte. Kui dada, siis dada. Kui poliitika, siis poliitika. Happening’i ajul ei aidanud suurt, kui alasti mees basseinis tooreid mune juues hüüdis: “Kennedy!” Kavalehel lubatakse aimata Pinocheti või Salazari (diktaatorid, Augusto Pinochet Tšiilis, Antonio de Oliveira Salazari Portugalis – toim.). Mina neid laval ei märganud ja parem ehk oligi. Jarry mäss oli ikka esteetikaline. Muidugi, 1968. aasta Grossmanni tšehhi lavastuse pildid lasevad oletada midagi tõsist ja ohtlikku. Ju siis mängiti ausalt ja puhtalt selle poole peale. Ei tea, pole näinud.
Niisiis: vastuvõtt oli soe, Ubu meeldiv. Mis minagi rohkem virisen?



Muide, mingites Mati Undi märkmetes on mainitud, et 1970ndatel sooviti Ubu ka Vanemuise teatris lavale tuua.
Mis puutub veel Vaitkusesse, siis hiljem oli ta teatrikooli õppejõud ning tõi 1997. aastal tudengitega Kuningas Ubu ka teist korda lavale.

Neljapäev, 4. mai

Jaotati rollid. Isand ja emand Ubu rollis Tõnis Mägi ning Marika Vaarik. Siis kapten Porde - Tambet Tuisk. (Porde kui tapeedi äärisriba, väikekodanluse väike sümbol.) Kuningas Venceslas (ka Wenceslas) on Gert Raudsep, kuninganna Rosemonde rollis Inga Salurand. Nende pojad, Boleslas, Ladislas ning Tobulski on vastavalt Sergo Vares, Andres Mähar ja Risto Kübar. Edasi: kindral Lascy on Kristjan Sarv, Stanislas Leczinski Jaak Prints, Nikolai Rensky (!) Inga Salurand, tsaar Aleksei Gert Raudsep. Siis kolm juhmardiini või kahvanägu, Nurk-Muhk-Triip või ka Rüpp-Tala-Triip: Kristjan Sarv, Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv. Siis veel hunnik pisirolle, teiste seas phynantshobune (Vares ja Mähar).

On vist tehtud kummalist statistikat, kuidas maailma dramaturgias on keskmiselt üks naistegelane iga kuue meestegelase kohta.

Kolmapäev, 3. mai

Chalice'il on valmis Kuningas Ubu esimene lugu. Kuulata saab .mp3 faili siis, kui klikata siia.

Teisipäev, 2. mai

Täna esimene proov, rolle ei olnud veel jaotatud, loeti. Tekstiraamat sai lõplikult valmis alles eile õhtul. Näidend on keeleliselt niivõrd omanäoline, paralleelvasteid pakkuv ja raskesti eesti keelele alluv, et seda on toimetatud, võrreldud teiste tõlgetega, kohendatud oma äranägemise järele. David Ball, kes on Kuningas Ubu tõlkinud inglise keelde, on kirjutanud, et kuigi näidendi tegelased ning peateema näivad olevat võetud Shakespeare’ilt (täpsemalt on viidatud Kuningas Ubule kui Macbethi parafraasile), siis keeleliselt on tekkinud täiesti omaette seisev “Jarry dialekt”. Kui Alfred Jarry alustas näidendiga, mis esmalt oli tema füüsikaõpetaja vastu suunatud pila, kuid mis kasvas üheks 20. sajandi mõjukamaks teatritekstiks, siis oli selge, et ka keel peab siin uuenema. See on päris klaar juba alates esimesest lausest, veelgi enam – esimesest sõnast. Kaasaegsed on meenutanud möllu, mis puhkes väikeses Theatre de l’Oeuvre’is 1896. aasta detsembris, kui lavale astus isand Ubu kehastav näitleja ning ütles: Merdre! Isegi toona nii vabameelses Pariisis oli see skandaalne, olevat puhkenud paarikümneminutiline kära ning jätkata sai alles pärast rahunemist. Kuni näitleja ütles taas: Merdre!
Muidugi ei olnud see keeleuuendus, filoloogiline šokk, mis publikut tabas. Lisades “r” sõnale merde, ühele tuntumale prantsuse sõimusõnale, oli Jarry toonud lavale otsese roppuse. (Tõsi, kosmeetilise “r”-dekooriga.) Kära, mis puhkes, oli muidugi paljuski silmakirjalik. Argivestlustes oli merde kahtlemata sageli esinev, rääkimata kombelõtvuse arvukatest esindushoonetest, kabareedest ning bordellidest, kus jõlkus näiteks Kuningas Ubu dekoratsioonikunstnik Henri Toulouse-Lautrec. Ent nüüd oli roppus toodud avalikku ruumi, tabu oli ühtäkki teatris. Merdre!
Hiljem on merdre saanud mingiks omaette piirikiviks, tähiseks 20. sajandi provokatiivses kultuuriloos, sõnaks, mis siin-seal isegi varjutab ülejäänud näidendi või koguni Jarry ülejäänud loomingu. Ühes sürrealismi ajaloos kirjutatakse, et oleks viimane aeg märgata sõlme, mis seob Alfred Jarry tegelast, kes “ütleb kodanlikule kultuurile rahulikult merdre” ning Albert Camus’ vahel, üks teine uurija näeb sidet merdre’i ja anarhismi vahel, rääkimata seosest dadaismiga, mida korratakse ikka ja jälle. Marcel Duchamp, kunstnik, kes 20. sajandi kunstilugu mõjutanud ehk sama palju kui Jarry teatrit, oli tuntud sellega, et kasutas sageli liigset “r”-tähte (nt oma naiselikus pseudonüümis Rroosi Selavy). Ühes põhjenduses nimetab ta just Jarry eeskuju.
Kunstiloost on kõigi muude seoste kõrval hästi teada itaalia kunstniku Piero Manzoni aktsioon Merda d’artista (1961), mis koosnes 90 purgist kunstniku väljaheitest, mille puhul oli välja arvestatud nende hind sel hetkel kehtinud kulla väärtuses. Ühe aktsiooni eelkäijana nimetatakse just Jarry Kuningas Ubu. (Muide, kolm aastakümmet hiljem tegi Jaan Toomik aktsioonist oma kuulsa kaveri.)
Loomulikult pole oluline pelgalt sõna, vaid see, mida ta tähendas. Avalikult teatriruumis öelduna oli see tabude rikkumine, kunsti poolt astutud samm väikekodanluse ja silmakirjalikkuse vastu, teadlik provokatsioon ning opositsiooni manifesteerimine. Merdre oli suurem kui sõnamäng.
Eri keeltesse on merdre’i tõlgitud erinevalt. Sakslased ütlevad tihti lihtsalt Schreisse, samas kui inglased on kirjutanud shee-yit, shite, pschitt. Ball pakub välja shitsky!, põhjendades seda vajadusega pakkuda mitte täpset filoloogilist vastet, vaid olla võrdväärne partner Jarry autoripoeesiale. Eesti keelde oli see ühes tõlkes tõlgitud kui perske, teises kui prask. Toimetaja ütles omakorda, et merde otsetähendus on “sitt”. Peeter Volkonski meenutas ühe Leedu teatri omaaegsest Kuningas Ubu etendust (mis on muidugi tähelepanuväärne, sest säärase teksti lavastamine pidi NSVLs olema kindlasti raskendatud), kus samamoodi oli merdre tõlgitud leedukeelse roppusena, kuhu lisatud boonustäht. Ent Ott Ojamaa, hinnatud filoloog ja tõlkija, olevat pärast etendust öelnud, et täpseim vaste on lihtne ja silmadevaheline perse! Lõpuks jätsime siiski parsk. Tundus kuidagi kohane ja täpne.

Sellised küsimused siis tänapäeva eesti teatris.