NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Orgaaniliselt tabatud absurdistlik süüdimatus


Nägin esietendust, mis oli veel rabedavõitu. Siiski oli üldmulje päris hea. Mängukoht ideaalselt sobiv, atribuutika vaimukas. Absurdistlik süüdimatus orgaaniliselt tabatud. Peategelased (Mägi ja Vaarik) läbivalt kõrgel tasemel: tüübid vajaliku täpsusega paika pandud ja lõpuni välja peetud. Kusjuures Mägi näis oma tegelast kogu tolle tühmakuses rohkem südamesse võtvat, samas kui Vaarik esitas proua Ubut üleolevama kõrvalpilguga.

Üks hämmastav asi: Mägi liikumise, intonatsioonide, häälekasutuse sarnasus Lembit Eelmäe grotesksete rollidega Jaan Toominga ligi neljakümne aasta tagustes lavastustes, mida Tiit Ojasoo ei saa kuidagi näinud olla, ja kas Mägigi. Mingi läbi õhu kandunud järjepidevus? Kuulsin hiljem, et ka mõni teine oli sama täheldanud.

Ajakohastamisnaljadega liialt punnitatud pole. Parimana (mitmekihilisimana) jäi meelde Chalice’i “Minu inimeste” (laul Vabariigi aastapäeva pidulikult kontserdilt) nagu muuseas äraparodeerimine.

Kõik kokku oli minu maitse või vastuvõtuviitsimise jaoks liiga pikk, võibolla tasuks vähevariaablite korduste arvelt kriitiliselt üle käia ja kärpida. Midagi tuleks teha algusega, mis hirmsasti venis, enne kui ükskord käima läks. Läbi võiks mõelda tegelase, kes Ubule aeg-ajalt sõnu suhu paneb või tema selja taga tema eest räägib. Praegu on ta kasutamine kuidagi juhuslik.

Aga nagu öeldud – üldmulje täitsa positiivne.

Paul-Erik Rummo
Ilmunud Teatriaasta kodulehel 18.07.2006