NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Ja suvi sai sürri täis…


Absurdimaigune sürrealism “müüb” sel suvel hästi. Riho Undi nukufilm “Vennad karusüdamed”, mis pakub “alternatiivset kunstiajalugu”, läheb publikule peale üle maailma ja toob aga auhindu koju. Ja sarnase skeemiga, n-ö huumori pliiatsiga ümberkirjutatud kultuurilugu pakub ka Andrus Kivirähk oma “Syrrealistides”. Miski pole püha ja see suhtumine pakub ajutist vabanemist.

 

Aga alustame algusest. Kõigepealt äratati teatris NO99 ellu Alfred Jarry “Kuningas Ubu”, allegooriline (ja seega alati ja igal ajal uute tähendusväljadega laetav) lugu matsist diktaatorist, kes võimule tõustes ning emand Ubu nõuandeid kuulates talitab loosungi järgi: pärast mind tulgu või veeuputus. Tõnis Mägi vapustavas kehastuses jahmerdab see rabelaislikult groteskne tünder Haapsalus, endistes sõjaväelennubaasi angaarides – sümboolsemat keskkonda oleks raske leida.

 

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Kuningas Ubu” (1896) tegutseb eikusagil ehk pimedalegi tajutavalt Eestis, siin ja praegu, paralleelid ühe matsirahva eluvallaga on ilmselged. Võim ja raha, marionetid ja nähtamatud niiditõmbajad. Nukuteater. Muusikali võtmes. Imege näppu või sööge s…a. Pedaal on põhjas, ja lugemisraskusi ei tohiks kellelgi olla – USA tallalakkumine, üle laipade liikumine, individualism ja pohhuism. Tänane maailm par exellance. Nooremad teatrikülastajad oigavad rõõmust “kuradi lahe, iga teine sõna oli ropp!” Nii et kõik on rahul. Jalaga p…e saavad nii näitlejad (otseses mõttes) kui vaataja (kaudselt, aga põhimõtteliselt) ja kõik ütlevad viisakalt “aitäh”.

 

Alfred Jarry, kes võttis väga tõsiselt mittetõsiseltvõetavuse kunsti, oli muide, sürrealismi eestkõneleja André Bretoni sugulane, emapoolset liini pidi. Roppuse teatrilavale eskortinud Jarry suri 1907, pariislaste kollektiivsesse mällu jäid kustumatud pildid jalgrattal ukerdavast absindiuimas kultuskirjanikust, kes armastas kohvikutes püstolitega vehkida ja kelle viimaseks sooviks surivoodil oli... hambatikk. Dadaism ja sürrealism võlgnesid talle palju. Bretoni kurikuulus mõte, et kõige lihtsam sürrealistlik tegu on “minna püstol käes tänavale ja lasta huupi rahvahulga pihta”, ei ole Jarry filosoofiast just väga pikk samm edasi.

 

Viinistu katlamajja, Draamateatri “Syrrealiste” vaatama minnes leiame eest mõnikümmend aastat hiljem õitsele löönud sürrealismi oma hiilguses ja viletsuses. Peategelased on küll justkui eesti mehed Paul (Mait Malmsten), Oskar (Jan Uuspõld), Aleksander (Tiit Sukk) ja Georg (Hendrik Toompere jr) ja eesti naised Kiki (Mari-Liis Lill), Lena (Merle Palmiste) ja proua ning kanarbiku”tuttide” maalija (Kaie Mihkelson), lisaks veel multipersoonid (Anti Reinthal ja Margus Prangel), kuid käimatõmbavaks jõuks on ikkagi sürrealismi sünnitajad Dali, Breton, Aragon, Bunuel, Tzara, Duchamp jpt. Miksitud ja loksutatud, vabade assotsioatsioonide vaimus ühte köidetud.

 

Meie ees rullub lahti ühe protestiva mõtteviisi sünd, mis vaba loogikapainest, hea maitse, moraali ja esteetikanormidest; sõna ja tegu, mida juhib mitteteadvus, müstika, unenägu. Kivirähkile omaselt võtab see idealistlik “enesetsensuurist vabanemise püüdlus” groteskseid ja koomilisi mõõtmeid, samas on tal neist kurbadest kangelastest imetlusega segatult kahju ka. Et nad vähemalt üritasid…

 

Toompere lavastajatööd vaadates meenub küll “Põrgu Wärk”, ainult et nüüd on lavastuslikke üllatusi, geniaalset ruumikasutust, absurdseid misanstseene ja hoogu veelgi enam. Kui, siis võib vaid kurvastada, et ootamatult turvaline on lõpptulemus. Esiteks pole näitemäng sürrealismist teps mitte ebaloogiline (see on mõistagi Kivirähki vastutus). Kõik liigub oma loogilise otsa suunas. Kui üks surnud mees välja arvata, kes pärast enesetappu teistega edasi hängima jääb ja seltsimeeste naisi magatab. Aga see ei loksuta kruvisid paigast. Isegi stseenis, kus publiku ehk täissöönud sigade, haledate väikekodanlaste poole pöördutakse, ei tihka Toompere täispangale välja minna, vaid kasutab irriteeritavatena Kaie Mihkelsoni ja Margus Pranglit, kes mängivad publikut teatris. Ja kogu see kamp mängib neile sürrealiste.

 

Hetkeks tekkis juba hirm, et ka täiesti kohatud naerulagistajad publikus on sisse lavastatud, ja hilisemad kibekähku püstihüpanud aplodeerijad samuti.

 

Jarry “Ubu” skandaalsest esietendusest on möödas enam kui sada aastat, ja mitte midagi pole muutunud. Inimene ei muutu. Mass vajab juhti, väärib oma juhti, ja ka kõige revolutsioonilisemad ideed sumbuvad inimesele ihulähedamasse mugavusse ja väikekodanlikku idülli ihalusse. Kui reegliks on, et reegleid ei ole, siis hakkab inimloomus tõrkuma. Midagi muidugi on muutunud, sitt ja kusi ei šokeeri, šoki mõistegi on devalveerunud. Peaasi, et pulli saab. Ja ma ei tea, kas selle pärast nüüd kurvastada või rõõmu tunda. Paratamatus vist.

 

Margit Tõnson
Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress 20. juulil 2006.