NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Suurepärase töö teinud Tõnis Mägi Ubu on näitlejate uus kuningas


Kiltsi lennuväljal etendatava suvelavastuse “Kuningas Ubu” suur võit on Tõnis Mäe mängitav nimiroll. See annab põhjust teatri NO99 lavastus ära vaadata.

Tõnis Mägi esindab tõeliselt suurt teatrit. See on totaalne ümberkehastumine näitemängust välja kasvavaks karakteriks. Kuna lavastuses kasutatakse silma- ja suuaukudega riidest maske, pole näitlejad laval äratuntavad. Seepärast paistis publik uurivat, kus on siis see Tõnis Mägi – nii palju erines Kuningas Ubu eraelus või siis laululaval nähtud Tõnis Mäest.
Tõnis Mägi teeb näitlejana ürgset groteski, võimendades jõuliselt enda mängitava tegelase hirme ja himusid. See on lihtne, tavaline ja oma siseelu poolest naiivne inimene, kes võimumängudesse sattununa algatab suure ajaloo tragikomöödia, verise ja ühtaegu naljaka. Korraks viib Tõnis Mägi Ubu heasüdamlik loomus ja lihtsameelsus mõtted meie praegusele presidendile, kuid muidugi ei räägi lavastus Arnold Rüütlist.

Mägi rollil ja selle teostusel on selline kullaproov, et aasta jooksul tehtud suuri näitlejatöid vaagides jääb ta kindlasti sõelale.
“Ubu” lavastus on huvitav selle poolest, et ühe totaalse karakteri ümber käib totaalselt isikupäratu teater. Vaataja jõuab meelde jätta elava ja apla emand Ubu (Marika Vaarik) ja võib-olla veel Ubu käsilase ja ohvri Kapten Porde (Tambet Tuisk), viimatimainitu tänu teistest eristuvale kostüümile. Lavastuses on ülejäänud rollid tasalülitatud ja taandatud kordeballeti kollektiivsuse tasemele.
Tegemist on ühe laadi, ühe näitlejahelistikuga, nii et ei mingit reljeefsust. Huvitav on, et kavalt võib lugeda Rasmus Kaljujärve nime. Draamateatris oma isikupäraga igas lavastuses esile tükkinud mees on nüüd laval kadunud, võta kinni, millist pisikest luike ta tantsis lavastuse õukondlaste, asjapulkade ja sõdurite tantsurivis ja kas üldse laval oli.
Samas liigutab see isikupäratu ja ühetaoline näitlejate punt lugu kogu selle jubeduses ja ähvardavuses edasi raugematu jõuga. Laval toimuv tegevus on klaar ja selles on omad hinnangulised rõhud. Näitlejad valdavad sõna ja sõna mõtteselgus jõuab publikuni ka siis, kui näitlejad teevad oma tööd kooris. Kooride töö Ojasoo lavastuses äratas minevikust mälestused seitsmekümnendatel nähtud Jonas Vaitkuse sama tüki lavastusest. See projitseerus oma sõnumiga selgelt Nõukogude Liidu nimelise riigi ideelistele mõõtkavadele. Ojasoo ja Semperi loos poliitiline selgus puudub, asi on üldisem, et mitte öelda laialivalguvam. Tõnis Mäe nimirolli kaudu sihib sõnum edu nimel edasi rühkiva Eesti inimeste aplust. Kaude lisandub võimu küsimus. Sest võimu kaudu tulevad raha ja toredad asjad, mida tarbida.

Ojasoo torgib publikut

NO99 “Kuningas Ubu” võtab aega. Tegevusse on monteeritud palju muusikat ja tantsu. Tegelikult mõtestabki kogu seltskond peale Ubu ennast liikumise kaudu. Liigutakse laias stiilide skaalas, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et tantsuline osa on tehtud hindele kolm. Ei veena ka kostüüm, mis jääb nüüd leidliku moedemonstratsiooni tasemele.
Lavakujundus on rikkalik ja põhjalik. Ent valitud mängukoha enda arhitektuur pääseb osalt mõjule alles kolmandas mängukohas.
Üks kummaline asi on lavastaja Alter Egoga, kes on roninud lavale peategelase varjuks või teisikuks ja vahel loeb seletuseks remarke. Tema lavalolek tekitab kummalist pinget. Publikus on tunda soovi, et ta end lavalt koristaks ega segaks Tõnis Mäel Ubu mängimist. Ta ju napsab näitleja eest magusad repliigid ära ja loeb need ette samasuguses hallis näitlejastiilis, mida kasutab muu näiteseltskond. Mis see on? Kas torgib Ojasoo publikut nagu haige taanlane Lars von Trier, kes on pidevalt hirmul, et vaataja võib ta filmidele kaasa elades ennast liiga mõnusasti tunda? Või peitub seal ikkagi lavastamise ja Ubu-mängu seose märk, kus on peidus pisike iroonia mis tahes võimumängude suhtes?
Aga see teema ei puutu ju otseselt Alfred Jarry poolt kirja pandud loosse. Nagu ka finaali leidlik ja päevakajaline loosung, mida pakutakse vaatajale sulaselgeks boonuseks. Selles mõttes on lavastuse lähenemine loov: Ojasoo ja Semperi isikupärastest hajamõtetest sündinud kunstimärke näeb lavastuse jooksul pidevalt ja vahel ei puudu neis ka löövus.
Nüüd on siis modernismi klassika tähttükk tehtud ja märk maas. Alfred Jarry, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi kõrvale on vaja päris kindlasti kirjutada ka Tõnis Mäe nimi. Sest tema teeb näitlejana hiiglama vahva töö.

Andres Laasik
Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 7. juulil 2006.