NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kuningas Ubut lihtsalt peab nägema!


Ma juba kuulen etteheiteid, et Keil jälle haibib NO99sat. Nagu ka von Krahli. Aga mida saab kriitik parata, et teatrisündmused sünnivad kohtades, kus nad parajasti sünnivad? Vastus – mitte midagi.
On enam kui tõenäoline, et aastakümnete pärast räägitakse teatrikontekstis käesolevast aastast kui aastast, mil Ojasoo/Semper Haapsalu sõjaväelennuväljal «Kuningas Ubut» tegi. See pauk on lähiaegadest vast ainult «Eesti ballaadidega» võrreldav. Mitte sisult või vormilt, ent kaalukuselt. Kaheldamatult.
See on koht, kus kriitiku käsutuses olevad tööriistad liig nõrkadeks, koguni mõttetuteks muutuvad. Vähemasti päevalehe-formaadis.

Sest missa siin ikka hosiannat laulad, kui kõik, kel silmad, niigi näevad. Näevad, et teater võib tõepoolest olla midagi, mis on sutsukese suurem kui elu. Ja et näitleja võimuses on tõusta kõrgemale, kui piiriks olev taevas.

 

Vaba teadvus

 

Kui lavastust kuidagimoodi kirjeldada püüda, siis üks ja ainumas märksõna on totaalne. Totaalne teater totaalses mõttes. Inimesed väljuvad angaarist äraseletatud ilmega. Tuleb tunnistada, et selliste hetkede tunnistajaks olla on isegi pisukesel määral puhastav.

See on sedasorti teater, kus lavastaja, kunstniku, helilooja, näitlejate peamiseks töövahendiks on ettemarkeeritud raamistikku paigutuv vaba teadvuse vool. Kus vaataja tunneb siirast rõõmu sellest, et meie seas on inimesi, kes oskavad, suudavad, ja mis peatähtis – tahavad mõelda. Et lausung «mõtelda on mõnus» pole mitte tühi sõnakõlks, millega ennast huvitavamaks ja väärtuslikumaks puššida, vaid vahel võib see ka elu normiks olla. Ja siis, nõndaviisi, on hea olla.

 

Kõigile

 

Kusjuures, kõigil. Ma ei julge küll kuidagi määrata, kes võiks olla «Ubu» sihtgrupp – stiilis, et mis sorti inimesed. Mis elualadelt ja mis taustaga. Ei vähem, kui me kõik, kes me isekeskis siin maal oma elurajakesel tatsume. Ja mitte ainult siin maal – üle ilma igal pool. See on lavastus, mis üleeuroopalise reklaamikampaania puhul võiks me maale aastaid tšarterreise tuua, kui nüüd natuke liialdada. Aga eks ole igas liialduses tõetera – lavastuse mastaap ja kunstiline haare oleks selleks igal juhul valmis. Ja need on kiidusõnad, mida meel alguses veidi kartis ajalehte kirjutada – et ega see nüüd ilmselge üle piiri minek ei ole.

Pärast veidikest järelemõtlemist – ei, ei ole. Ja on väga hea meel, et kord paari aasta jooksul midagi nii pöörast sünnib. See annab jõudu elada ja olla. Annab usku ja lootust.

Vahel, regulaarsetel teatriesikatel käies, olen näitlejate peale mõelnud ja kurvalt omaette pääd vangutanud. Et vaesekesed – täiskasvanud inimesed ja milliseid totrusi sunnitakse neid tegema, et oma leivapaluke ja Näpi vorst kätte saada.

Aga – nagu üks vana teatriütlemine sõnab – laval võib klaasi ka süüa, kui see (kunstiliselt) põhjendatud on. Siin teevad täiskasvanud inimesed laval kõike seda, mis tänavanurgal jätaks mulje hullumaja kinnise osakonna näiteringi väljasõidust kesklinna. Kõike seda, mida terve mõistusega täiskasvanud inimene ka raskes joobes ette ei võtaks. Ja see kõik kokku on terviklik, põhjendatud, vägagi realistliku ja tegelikult olemasoleva maailma loome. Taasesitus.

«Ubu» tekitab tahtmise üle küsida, mis asi siis ikkagi on teater. Ja mis on näitlemine.

Eks teater ole vist ikka uks maailma, millest sisse astumine aitab avardada isiklikke tajupiire.

Teater on analüüs ja reproduktsioon. Hea teater näitab meile – tahtmata suureline olla – mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Või võiksid olla.

Teater on sõnum, mis on rüütatud teistsugusesse, haaravasse vormi. Hea teater on kaval sõnum. Ja üha enam hakkab mulle tunduma, et groteskil ei ole teatris kohta.

Teater ise, oma põhiolemuselt, on nii groteskne süsteem, nii avarate mänguvahenditega maa, et hirmul üle piiri minna, ei maksa üldse lasta pead tõsta. Sest – kui see, mida tahetakse saavutada ja vahendid selle tee läbimiseks on adekvaatselt valitud, võib teatris tõepoolest kõike teha. «Kuningas Ubu» on kuldne näide.

 

Minge teatrisse

 

Ja näitleja on meedium, on instrument ise. Ainuke raskus on sellel pillil, iseendal mängima õppida. See pole muidugi niisama lihtne, kui tänavanurgal trummi taguda. See eeldab vabadust, iseteadvust ja samas analüütilist, ehk isegi küünilist kõrvalpilku iseendale.

Aga minge vaadake, mida teeb laval Tõnis Mägi. Kui liikuv, mänguline, peen, täpne ja vaba ta on. Kuidas ta moduleerib. Ja kuidas ta modelleerib. Iseennast. Vapustav.

Kuigi – ainult Mäksist rääkida on siinkohal ebaaus – nad kõik.

Head lugejad, ma tõepoolest siiralt palun teid – minge teatrisse. Kas või ainult seegi kord. Nii teie, kes te viimati viis aastat tagasi käisite, kui ka teie, kes te korra kuus satute. Uskuge, teil on endil pärast parem tunne. Nii nagu ihu perioodiliselt puhastamist vajab, vajab seda ka vaim. Päriselt ka.

 

Andres Keil
Ilmunud ajalehes Postimees 8. juulil 2006.