NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Keeleuuendusest sündis diplomilavastus


Eile esietendus NO99-s lavakunstikooli 22. lennu viimane diplomilavastus “Keeleuuenduse lõpmatu kurv”. Lavastaja Anu Lamp räägib, kuidas idee sündis ja kuidas põnev materjal teatrilavale jõudis.

“Keeleuuenduse lõpmatu kurv” on meie sügissemestri töö vili. Teatrikoolis on viimane lavakõneeksam kolmanda kursuse kevadel. Selle eksami hinne läheb lõpudiplomile. Neljandal kursusel on lavakõne küll programmis, aga kohustust publiku ja eksamikomisjoni ees üles astuda ei ole. See annab vabaduse tegelda oma äranägemise järgi oma asjaga.

Sattusin suvel 1966. aasta Keele ja Kirjanduse kahest esimesest numbrist lugema Arnold Kase põhjalikku artiklit Aaviku keeleuuendusest. See oli ilmselt üks esimesi artikleid, kus Aaviku nimi ja panus pärast sõjajärgset mahavaikimist taas ausse tõsteti. Artiklis oli rohkesti viiteid Aaviku töödele. Mõtlesin, et tahan neid lugeda ja selleks on aega vaja. Siis kohtasin Tartus ühel suvelavastusel viimase kursuse üliõpilasi ja üks neist küsis, mida me sügisel lavakõnes tegema hakkame. Küsimus oli natuke enneaegne – väljas oli veel suur suvi. Aga ma vastasin prauhti: “Aaviku keeleuuendusega.”

Sügisel hakkasime lugema. Läksin rahvusraamatukokku, kirjutasin kõigepealt kolm ja pool tundi tellimissedeleid, viisin need kooli ja jaotasin laiali. Alguses paar-kolm kuud lugesime, avastasime, vaimustusime.
Üks materjal viis teiseni, keele, luule ja rahvusküsimuste juurest jõudsime nimede eestistamiseni, Poe tõlgeteni, “Hirmu ja õuduste juttudeni”. Üheks jahmatavamaks elamuseks olid muuseas ajakirjas Eesti Kool avaldatud õpilaste kirjandid. Aavik oli koolide peainspektor humanitaarainete alal. Sellel ametipostil olles analüüsis ta 1935. aasta Eesti Kooli numbris üleriigilise kirjandusvõistluse töid. Kirjandusvõistluse teema oli “Milleks kohustab Eesti riiklik iseseisvus meie noorsugu?”. Ühtlasi avaldas ajakiri kolmes numbris kolm parimat kirjandit. Nende noorte ideaalide puhtus mõjus tänases päevas rabavalt valusalt.

Tuleviku eesti keel

Ühel hetkel sain aru, et oma äranägemise järgi oma asjaga tegeldes on meil kohustus noorema kursuse üliõpilaste ees. Et me oleme nii palju teada saanud, et seda tuleb jagada sellel “tšillimise”, “hängimise” või mis tahes ajastul.

Kõige raskemaks osutus läbiva telje leidmine ja materjali kokkukirjutamine. Olin üliõnnelik, kui üks üliõpilane tuli tundi Aaviku 1911. aastal Noor-Eesti neljandas albumis avaldatud artikliga “Tuleviku eesti keel”, mida ma ise polnud veel lugenud. Selles oli kirge, barrikaadivõitlust ja müügimehe veenmisjõudu. See artikkel sai meie kava aluseks, aga sellele ehitamine võttis aega. Kava teine pool on üliõpilaste omalooming.

Koolis esinesime jaanuari keskel. Meie ülesastumist väisasid kolme teatri peanäitejuhid, kes kõik leidsid, et sellega tuleb kooliseinte vahelt välja minna.

Ja lõpetuseks üks Aaviku lühendus, olgu see siinkohal reklaami eest: “Lyhenduses Ll tuleb mõelda o keskele ja veel yks l lõppu.” (Johannes Aavik “Keeleline käsiraamat”, Tartu 1932)

Anu Lamp


Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 25. märtsil 2006.