NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO99 “Hirvekütt”: elu, surm ja sõprus laastukastis


NO99 teatri “Hirvekütt” räägib mitmekihilist ja traagilist lugu inimesest ja sõjast.

 “Hirvekütt” on Vietnami sõjast. Või siis Ameerikast või siis inimestest, sest sõda seal eriti palju ei näidata. Igal juhul on NO99 võtnud vaevaks see Oscaritega pärjatud Michael Cimino 1978. aasta film lavalaudadele tuua.

Kui teatris eelmisel hooajal mängitud Tarkovski filmiklassika “Stalker” lavastus keeras emotsioonid negatiivi ja pihustas narratiivi aatomiteks, siis Tiit Ojasoo lavastatud “Hirvekütt” on NO99le harjumatult jutustuslik. Ojasoo ja Ene-Liis Semperi koostöö tõestab, et jutustada nad oskavad ning leidlikkust selline klassikaline raam ei piira.

“Hirvekütis” algab kõik lavast, milleks on hiiglaslik liivakast ehk mänguplats või -maa, koht, kus Cimino film läbi ja ette mängitakse. Kast on täis hakitud puitu, millest fantaasia teeb kõike uriinist roosiõiteni. Sellega on leitud ka suurepärane ja lihtne metafoor loo algus- ja lõpp-punktile, milleks on pulm ja matus.

Lavakujunduses peitub ka võti, kuidas eristub lavastus filmist. Erinevus seisneb mängus. Kui film suhestub otseselt reaalsusega, kasutab seda ära, et taasluua tõelisust, siis teatris tuleb mängida tinglikkusega. NO99 “Hirvekütis” on leitud just paras tasakaal teatri tinglikkuse ja illusiooni loomiseks vajalike vahendite vahel. Liivakastis mängitakse sõda, armastust, sõprust ja surma. Mängitakse, aga laval loodavad illusioonid – liivakastimetamorfoosid Ameerika tööstuslinnast kuni Vietnami piinamiskambriteni – on nii võimsad, et esimese vaatuse lõpuks on klomp kurgus ja keha füüsiliselt väsinud.

Ehedalt võimas lavastus

Liivakastiga haakub loomulikult mõte elust kui mängust – kummaliste reeglite järgi mängitavast mängust. Või sellest, kuidas inimesed võtavad elu lihtsalt läbimängimisena. Mängutasand ehk eristabki etendust filmist kõige enam, sest muus osas on lugu kolmest sõbrast, kes entusiastlikult Vietnami sõdima lähevad ning tagasi tulles end oma argipäeva sobitada ei suuda, koos piinava Vene ruleti stseeni ja kõige muuga üsna originaalitruu.

“Hirvekütt” on esimene võimalus näha teatri suurenenud koosseisu, vanadest olijatest (eesotsas Michaelit mängiv Tambet Tuisk) uuteni (eesotsas Risto Kübar Steveni rollis). Kiitust tuleb jagada kogu trupile, kes laval kõhklusteta mängivad.

Küsimusele, miks “Hirvekütt” just nüüd ja just NO99 laval on, vastust ei leia. Nii jääb osa vaatajasse laetud energiat etenduse lõpuks lõhustamata. Lavastus ise oma ehedas võimsuses, kuhu pole sisse poogitud päevapoliitikat, on aga just sobiv kommentaar ühiskonnas toimuvale.

Cimino ei üritanud anda selgeid hinnanguid, vaid pigem jutustada üht mitmekihilist ja traagilist lugu inimestest. Sama teeb “Hirvekütt” NO99s.

 

 

Andris Feldmanis

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 23. oktoobril 2006.