NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kas laseksid habrast hirve?


Kui publik saali astub, kuhjavad sinistes tunkedes keskendunud ilmega mehed labidatega saepuru hunnikutesse ja seejärel teevad nad maapinna uuesti siledaks.
NO-teatri lava on kogu «Hirveküti» etenduse aja saepuruga kaetud. Selle lõhn tungib ninna, selle pehmus meelitab näitlejaid kukkuma, olgu siis õnnest, vihast, murest või meeleheitest.
Saepuru valitseb tegelasi ja paneb endaga mängima, saepurutükid muutuvad pruutpaarile visatavaks riisiks, duši alt paiskuvaks veejoaks...

Filmist lavastuseks

Mina nägin Michael Cimino Vietnami sõjast kõnelevat filmi «Hirvekütt» Robert de Niro, Christopher Walkeni ja Meryl Streepiga peaosades alles tänavusel Pimedate Ööde festivalil, kuigi see esilinastus 1978. aastal. Läksin seda vaatama, sest teadsin, et NO-teatri samanimeline lavastus valmis selle põhjal.
Tiit Ojasoo on üsna täpselt filmi sündmustikku jälginud. Kasutatud on sama muusikatki.
Vietnami sõda on praeguseks asendunud Iraagi sõjaga ja Eesti kaitseväelaste missioon on toonud sõja Eesti kodudesse. Sõda on sõda. Lavastus räägib muustki: sõprusest, peresidemetest, truudusest ja ustavusest.

Tähenduslikud pilgud

Peaaegu kogu esimene vaatus möödub eufoorias: noored mehed lõpetavad töö ja joovad õlut, ootavad sõber Steveni (Jaak Prints) pulmi ja veedavad lõbusalt aega. Järgmisel päeval lähevad nad hirvejahile ja Mike (Tambet Tuisk) laseb hirve nagu tavaliselt.
Selles kõiges pole mingit pinget, tegemist on tavaliste kolkaküla poistega. Või siiski...
Pulmas vaatab Mike Lindat (Mirtel Pohla) korra pilguga, mis võib tähendada rohkemat, kui pealtnäha paistab. Miski hoiab noormeest tagasi. Mõne aja pärast näeb vaataja, mis see on, kui Nick (Sergo Vares) teeb Lindale abieluettepaneku ajaks, kui ta sõjast tagasi tuleb.
Kahe sõbra, Mike’i ja Nicki dialoog enne sõtta minekut, mis filmis kahe silma vahele jäi, tõuseb Tuisu ja Varese mängus eredalt esile. «Luba, Mike, et sa mind sinna ei jäta,» ütleb Nick. Ja Mike lubab.
Kui esimene vaatus koosneb rohkem piltidest, hetkedest, siis teine kerib pinget üles. Publikut ähvardab kurdistumine helikopteri müras.
Ei filmis, millest publikule paari katkendit näidatakse, ega lavastuses pakuta vaatajale suurejoonelisi lahingustseene. Kõht kisub aga krampi, nähes, kuidas vietnamlased mängivad lava kohale kerkinud punkris ameeriklastest sõjavangide peadega raha peale vene ruletti. Üks vangidest läheb hulluks ja klõpsib püstolit niikaua, kuni tuleb päästev kuul.
Tambet Tuisu suure sisseelamisega kehastatav, sel hetkel tuleleegina sädemeid pilduv Mike veenab Nicki ja nad pääsevad. Kuid miski on Nickis pärast seda mängu lõplikult murdunud.

Hirv pääseb minema

Koju tagasi jõudnud, on Mike näiliselt tugev. Ta on seda teistegi, ka jalad kaotanud Steveni eest, kuid tema pole samuti enam endine.
Vaataja näeb taas katkendit filmist, kus Robert de Niro Mike läheb pärast sõjaväge jahile, kuigi publik näeb vaid majesteetlikku hirve. Tambet Tuisu näos on hirve jälgides sama keskendumine, kuid püssikuul lendab üles ja pauk kajab taevas.
Raske on NO-teatri näitlejatest kedagi eriliselt esile tõsta, sest lühikese aja jooksul on nad saavutanud suurepärase ansamblitunnetuse. Küll aga oli huvitav jälgida Tambet Tuisku, kes meenutab oma olekult väga paljus Robert de Niro tegelaskuju. On see taotluslik või kujutasin seda vaid ette, aga mulle meeldis.
Nagu ka filmi vaadates, ei suutnud ma jätta turtsumata etenduse lõpus, kui endised muretud noored, teiste seas jalutu Steven, Nicki peiedel lauluga Ameerikat ülistasid. Riik on tapnud ja sandistanud mõttetus sõjas nende sõpru ning nad laulavad kui tõelised patrioodid! Ma kardan, et ma ei hakkagi seda mõistma.

Kristiina Vaarik
Ilmunud ajalehes Sakala 07.02.2007