NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Pulmad ja matused


Kui palju kaalub elu? Filmimees Alejandro González Iñárritu näitas, et 21 grammi. Aga ammu enne seda tutvustas režissöör Michael Cimino "ühe lasu" filosoofiat - piisab ühest lasust, et elav 21 grammi kergemaks teha. Rohkem pole vaja. Sada kuuli keres on action-filmide priiskav esteetika, Cimino on realismi-pretensiooniga jutuvestja. Mööndustega. Sest tegelikult laseb see väliselt realistlik lugu ühe väikese tööstuslinna noorte mehistumisest end ju ka mõistujutu või metafoorina võtta. Kangelased on romantilise diskursuse toode, "Hirvekütis" kangelasi pole, kõik on kaotajad. Inimesed, kelle haare ei ulata kaugemale kui ta käte siruulatus. Uskuda rohkemat on meelepett ja patt.

Mis?

Lugu, niisiis. On peategelased ja satelliidid. Napisõnaline kambaliider Mike (Tambet Tuisk), sügavmõtteline Nick (Sergo Vares) ja ülitundlik Steven (Risto Kübar) on kolm sõpra, kes lähevad poisikesetempude keskelt Vietnami. Kodumaad kaitsma. Tagasi ei tule keegi puutumatult. Ja isegi kui tundub, et see tagasitulemine ja poolelijäänu jätkamine on võimalik, siis nii see paraku pole. "Otsast alustamine" kõlab veel eriti õõnsalt. Poisikestest saavad mehed, meestest resigneerunud sõjainvaliidid. On pulmad ja on matused. Ring peal. Spiraali järgmisel astmel seisab ameeriklane, kel rõõm piinliku sõja lõpust segunenud kurbusepisaratega kaotatud elude pärast.

Kuidas?

Üle kolme tunni tour de force'i - süda on paha, kõrvad huugavad, püstolipaugud tuikavad meelekohtades, väävel haiseb, viiruki lõhn lämmatab, õlu pritsib. Füüsiliselt raske näitlejale, füüsiliselt kurnav vaatajale. Tonnide viisi hakkepuitu lavaaugus, mille tuuseldamisest tõusva tolmu tõttu saab teatriruumist astmaatiku õudusunenägu. Tänulik aplaus sisaldas esietendusel 50 protsenti tänu selle eest, et luupainamine läbi sai, ja 50 protsenti tänu kõigile, jah, kõigile näitlejaile efektse ansamblimängu eest.

Selles puidusodis sumpavad väiksed inimesed on väikeste soovidega, mida nad välja öelda ei mõista, pidevalt komistades ja kukkudes, pakkudes nii teatri-tõlget abitusele ja võimetusele, mida laval teisiti oleks raske edasi anda. Omaette fenomen on lavastaja oskus vaataja tähelepanu nõnda fokuseerida, et näeme toimuvat nagu läbi kaamerasilma - üldplaan haua kõrval jalalt jalale tammuvatest leinajatest läheb sujuvalt üle suureks plaaniks nutvast kohvikupidajast. Panoraam pulmamöllust suubub kabistavale käele pruudi tagumikul jne. Vahepeal aga veab see mentaalne kaamera alt ja siis jääb vaataja hätta - sest täpselt nii, nagu Ojasoo ei luba oma näitlejatel korrakski hinge tõmmata, ei luba ta seda teha ka vaatajal, vastasel juhul läheb järg käest.

Miks?

Ärge küsige, seda ma ei tea.

 

Margit Tõnson

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress 2. novembril 2006.