NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Totu Kuul ehk seekord kontoris


Teisipäeval jõudis lavale NO89 lavastus «Totu Kuul». Jõudis lavale küll, aga mitte laval, vaid GILD Bankersi kontoris. Esialgu detsembris NO99 oma majas esietenduma pidanud tükki mängitakse nüüd üksnes kontorites, rekvisiitideks kontoriatribuutika, meeleoluks rokkmuusika.

Nikolai Nossovi samanimelise kapitalismikriitilise teose lavaversiooni lavastajaiks on Kaspar Jancis ja Tiit Ojasoo. Ojasoo räägib Totu loo taustast.

Kui palju sellest, mis detsembriks «Totuga» tehtud sai, on osa käesolevast «Totu» loost? Ehk siis, mis muutused «Totu» on läbinud?

Nagu iga lavastusega, nii on ka siin kõik, mis juhtus proovides, igal etendusel näha. Mingil kujul. Teatavasti jätab ka sisaliku tee jälje. Kui konkreetseid muutusi vaagida, siis rollijaotus on sama, ideestik samuti. Muutunud on see, kuidas lavastus publikuga kommunikeerub.

Kelle algatusel üldse «Totu» mõte teie majja tee leidis?

See mõte sündis erinevates teatrisisestes vestlustes, ma ei mäleta, kes esimesena pealkirja välja ütles.

Vahepeal muutsite lavastajat. Kaspar Jancise asemel olete nüüd lavastaja teie. Miks nii?

Kavalehe täpsemal lugemisel tuleb küll välja, et lavastajaks oleme me Kaspariga mõlemad – tema töötas alguses, mina lõpus. Suuresti tulenes see sellest, et Kaspar läks ise lavale, aga ka sellest, et praegune mängulaad on minu otsus ja ainult nii oli võimalik seda ellu viia.

Mis põhjusel teatrisaali planeeritud tükki nüüd üksnes kontorites mängite, ja kas nii ongi, et tükki «Totu kuul» tavaline teatrikülastaja näha ei saagi, vaid üksnes teatud kildkonda kuuluvad inimesed?

Inimeste kildkondadesse jagamise mõte on mulle võõras. Esimesed kolm etendust on mängitud headele sõpradele ja nende sõpradele. Ja me ei vali oma sõpru rahakoti, vaid isikuomaduste järgi. Põhjus, miks me mängime kontorites, ei ole reklaami, kintsukaapimise ega eputamisega seotud – kunstilised kaalutlused, väljakutse näitlejatele ja kokkukõla looga on märksõnad, millest lähtume.

Üks põhjusi, miks käime mööda kontoreid, on ka see, et meie majas sobivat ruumi ei ole – on suhteliselt raske müüa pileteid kellegi teise kontorisse. Aga ma luban, et õige pea avaneb ka «tavalisel teatrikülastajal» võimalus lavastust näha.

Kontseptsiooni vaadates jääb mulje, et te lähete teise koju talle ütlema, et tema maailmapilt on veidi paigast ära. Mis siis, kui n-ö kapitalismi südames teie kriitikat kuulda ei taheta?

On hämmastav, et lavastuse kontseptsiooni suudavad kõige paremini kokku võtta need, kes pole ühtki etendust näinud! Mul ei ole enam ammu soovi kedagi kritiseerida, kui, siis ennast.


Merit Kask
Ilmunud ajalehes Postimees 8. veebruaril 2007