NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Totu rändab Maalt Kuule ja kontorist kontorisse


NO99 ja “Totu Kuul”. Nossov kirjutas, Tiit Ojasoo ja Kaspar Jancis lavastasid. Mängib pea kogu NO99 trupp, mängitakse firmade kontorites.  Sotsiaalsus ja sotsialism, kes neid suudaks lahuta, eks ole, kui nüüd muigega suunurgas alustada.

Ja Wikipedia ütleb: Kapitalism on ühiskondlik-majanduslik süsteem, mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel.

Kapitalism sai valitsevaks majandussüsteemiks 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusel. Kapitalismis on rikkuste loomisel ja majanduse arengus olulisim osa vabal turumajandusel ja konkurentsil, riigi osa majanduse reguleerimisel on piiratud. Täiesti puhast kapitalismi praegusel ajal maailmas ei eksisteeri, tavaliselt on tegemist segasüsteemidega, kus ka riigil on osa majandusest ja varadest.

Need on kolm märksõna, mille ümber on põimunud Ojasoo teatri uuslavastus “Totu Kuul”. Tekst on, ma ütleks isegi, kanooniline, Nikolai Nossovi kuldsetel kuuekümnendatel kirjutatud kapitalismikriitiline lugu. Et Totu satub poolkogemata Kuule, kus pole nõukogulikul, sotsialistlikul seltsimehelikkusel kohta – elu määravad eraomandus ja raha, sõnaga kapitalism.

Aeg ja ühiskonnakord on tiiru peale teinud ja nüüd on sotsialistlik allegooria muteerunud, arenenud, saanud sotsiaalseks allegooriaks. Tegelikult, mis seal salata, oli nõukaaegsel kapitalismikriitikal ju rohujuure tasandil õigus – paks padukapitalist ongi süüdimatult küüniline loom, kellele on vaid oma kullast särk ihu lähedal.

Nossovi –  ja muidugi ka teiste karikaturistide – maalitud pilt oli piisavalt rõve ja samas adekvaatne, et Nõukogude inimene õnnelik oleks. Tänatud olgu Lenin, et me sellises kohas ei pea elama. Jajah, ja kui kapitalistlik demokraatia oleks lõpuni üks hea asi, siis poleks idapoolses maailmas miljoneid, kes sotsialismi tagasi igatsevad.

Teisalt, meie siin ja praegu oleme sees. Elame sellessamas maailmas, kus “paksud” määravad. Meil pole kuhugi põgeneda ega Leninit appi kutsuda. Sestap tuleb leppida. Ja nii ei tundugi Nossovi-Ojasoo-Jancise allegooria nii hirmus eemaletõukav. Miks? Puudub uudis. Kõik on teada. Iga päev ajalehes.

Ja kui vaadata lavastust, lavastuse võtit, siis see on nutikas, naljaküllane, kerge, hele. Ehk liigagi. Kolm esimest etendust mängiti Gild Bankersi kontoris, edaspidi saavad kapitalismi kantsid kontorid lavastust tellida. Et tulge mängige meil, pange meile peegel nina ette.

Aga ma kardan, et see peegel on natuke udune. Ses mõttes, et natuke liiga kerge on näidatavast, algsest ideest mööda vaadata ja lavastuse kerge, lõbustava joonega kaasa minna. Mitte ennast, vaid lõbusat lugu vaadata.

Ei-ei – ma ei arva muidugi, et teater või sotsiaalne, sõnumirohke teater kitsamalt peaks olema mingi meeletu kannatamine ja kangutamine – siis ei viitsiks keegi vaadata. Ent siin, ma kahtlustan, on sõnum natuke liiga dekoori all. Kontorisse tulevad palaganitegijad, teevad natuke nalja, ja siis joome veini. Meie maksime, meie lõbutseme.

Mis ometigi ei tähenda, et lavastus oleks nõrk või mõttetu. Kaugel sellest! Ainult mängumuster, mängukohtade valik pole vist päris eesmärki täitev. Kui tükki mängitaks teatri ruumides, siis need, kes tulevad ise, tulevad sõnumit kuulama ja otsima. Siis oleks pilt teine.

Seetõttu oli “NO-kate” eelmine “firmaprojekt”, ostetavate jõuluetendustena teatrisaalis mängitud “Ulgumerel” kohasem.

Andres Keil

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 10. veebruaril 2007