NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Noore mehe kujutlus lõputa sõjast


Vaadates «rambot» NO99 teatri senise kunstidiskursuse raames, tuleb tunnistada, et sotsiaalkriitika (märk, millest teater on soovinud ka ise aeg-ajalt vabaneda) jääb siin varjatumaks. Otse vaatajale näkku ei virutata, samas on teemapüstituses kriitika vägagi kohal.

Eeskätt tahab Kristjan Sarv noore kuti hingele väga omaselt võidelda – alustades avameelsetest siseheitlustest kavalehel, teemal, milliseid piike on tulnud lavastajal oma peas ja näitlejates prooviprotsessi käigus murda, ning jätkates lõputu taplusteriviga laval.

«rambot» võib käsitleda kui lugu sellest, mida sõda inimestega teeb, millise pitseri see mällu vajutab. Kaks peategelast Rambo ja Wilfred on mõlemad Korea sõjast läbi käinud mehed, kes hiljem, juba tsiviil­ühiskonnas elades, üritavad ikka veel mängida nende reeglite järgi, mis lahinguväljal kord selgeks õpitud. Selles mõttes on mõlemad vaimsed invaliidid ja põhjustavad oma tegemistega kannatusi nii endale kui teistele.

Igavese võitlemise võrdkuju

Kuna kumbki tunneb väga hästi sõja reegleid, on nad ka võrdväärsed vastased ja lavastuse pinget hoiabki üleval pidev jõujoonte vaheldumine. Kuigi, juba esimeses stseenis, kus opositsioonilised tegelased kõrvuti videopiltidele ilmuvad, markeerib valgustus, et helgem pool kuulub ikka Rambole.

Lavastaja ise on korduvalt rõhutanud, et lavastuse pealkiri on «rambo» – väikese tähega –, viidates justkui mingile üldnimele, üldinimlikule suurusele. Loomulikult võib selles näha inimlikku soovi võidelda, jättes küsimuseks vaid, millise Tõe nimel, ja käsitleda Rambot kui võitluse võrdkuju. Meest, kes ei pane endale vabatahtlikult selga võõraid riideid ega lase maha lõigata oma väge – juukseid.

Rambondusest aste kõrgemale positsioonile paigutub kolonel Samuel Trautman, kel on loos mängida justkui (sõja)jumala roll. Ka dramaturgilises plaanis on tegu deus ex machina’ga – miski lihtsalt peab sellele juba pisut tüütavaks muutuvale sõjatandrile pöörde tooma.

Näitlejatööd on üldjoontes head, nii nagu dramaturgiliselt ja ideeliselt, paistab ka tehniliselt enam silma Rambo Risto Kübara esituses. Rasmus Kaljujärve Wilfred on algul pisut ebakindel, kuid kohaneb olukorraga kiiresti ja mängib end etenduse lõpuks juba lahti.

Olen kuulnud küll nurinat selle üle, et mida nii noored, oma teadlikus elus peamiselt Eesti iseseisvuspõlve nautinud heaoluühiskonna noormehed ka sõjast teavad, et tekst oli ebausutav, ja et kas näiteks Leo Kunnas või kindral Aleksander Einseln oleks nii rääkinud.

Lootustandev debüüt

Siiski ei ole põhjust Kristjan Sarve instseneerigu üle nuriseda, see on faktirohke, täpne ja hästi pingestatud, ehkki dialoogid pole ehk tõesti näidendi tugevaim külg.

Lavastuses oli kasutatud nutikaid tehnilisi nippe, tellingud ja võrk (Liina Tepand) sobisid kontseptsiooniga hästi, enam-vähem oli paigas ka tempo ja rütm, mis korreleerusid hästi üldise lahingutemaatikaga.

Nagu NO99-le juba kombeks, ei saanud ka Sarv mööda videoklippidest. Jääb küll küsimus, kas ja kuidas on see iga kord põhjendatud ning kas sisu ei ole vormile kohati liiga allutatud.

Siiski, arvestades, et «rambo» oli Kristjan Sarve esimene lavatöö, tuleks noort autorit kiita kas või juba selle eest, et valitud teema on olnud täiesti jõukohane ja lavastus igati korralikult teostatud.

Samas pole mingil juhul tegu lihtsa või labase problemaatikaga, mõeldes kas või Eesti sõduritele Afganistanis või sõjale üldse.

Eva Kübar
Ilmunud ajalehes Postimees 13. oktoobril 2008