NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Teater kui kogukond


Teatril NO99 on kombeks korraldada ühekordseid aktsioone. Kui lavastusi märgib teater täisarvuga – seni viimane, „Macbeth”, kannab arvu 84 –, siis aktsioone saadab komaga arv; neist esimesele, Marco Laimre performance’ile „Mädand Harry” anti järjekorranumber 94,5. Mulle hakkab see komapanek tunduma üha kahtlasemana – see justkui asetaks lavastused aktsioonide ette. Tõsi, aktsioone ei saa mahult võrrelda lavastustega, kuid oma tähenduslikkuse ja väljendusrikkuse  poolest pole esimesed viimastele alla jäänud – mõnel juhul on lausa vastupidi. Aktsioonid on NO99 kontekstis nihkumas positsioonile, kus need mõjutavad teatri olemust lavastustega pea sama jõuliselt. Pean teatri viimase aja suurimaks õnnestumiseks Kristjan Sarve aktsiooni „99X”, mis leidis aset 2007. aasta 21. novembril, mil Sarv luges öö jooksul ette üht kindlat – ja mu meelest ka tema esteetiliste vaadetega ühtivat – kirjakohta Henry Milleri „Vähi pöörijoonest”. See oli hullumeelne ja suurejooneline ettevõtmine, ühtaegu ülbe ja piinatud jauramine kuristiku äärel, ühe näitleja psüühiliste ja füüsiliste võimete pingulekruvimine. Pealegi, kui vaadata praegu NO99 lavastuste ja aktsioonide omavahelist suhet, siis see on teatri algusest peale nihkumas aktsioonide kasvu suunas.

Arvan, et selleks on ka sisuline põhjendus. Teatri kui loomingulise praktika territooriumi kompamisega ja piiride katsetamisega – ja nihutamisega  – on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ning nende ümber koondunud trupp tegutsenud enamikust kolleegidest järjekindlamalt. Eks seegi on süvendanud muljet kõnealusest teatrist kui mitte niivõrd teatud ülesandeid teatud tasemel täitvast kultuuriasutusest, kuivõrd ühtse hingamisega kogukonnast (väiksemate teatrite puhul on see mulje ka kergem tekkima). Nii oli ka 20. jaanuari aktsiooniga „Pekingi ooper”, mis sisuliselt koosnes kolmest osast: näitlejate mängudest  koos publikuga, näitlejate mängudest ilma publikuta (kust leidis ka vastuse aktsiooni nimele) ja kirsina tordil Mirtel Pohla rollisimultaanist. Kõiki osasid aga iseloomustas teatud pea peale pööratus: näitlejate omavahelised harjutused toodi lava tagant lavale ning kaasati selleks ka otseselt või kaudsemalt publik.

Mängud olid toredad ja naljakad, saal rõkkas pidevalt – vahest kõige lõbusam NO99 ettevõtmine. Vähemalt osa mänge saaks läbi viia ükskõik millises seltskonnas, seega polnud tegu formaatidega, mis oleksid selgelt rõhutanud näitlejate ja publiku olemuslikku erinevust. Aktsiooni esimeses pooles viidi mänge läbi kahes osas: kõigepealt näitlejad ise ja seejärel näitlejad koos publiku seast imbunud vabatahtlikega või publikust lavale tulnud omavahel. Teises osas publikut enam ei kaasatud. Kuid ka teise osa meeleolu oli tänu esimesele mingil moel muutunud. Kuigi kogu aktsiooni mõtet  saab vaadata vaat et lihtsakoeliselt ja pingevabalt meelelahutuslikuna, tundus mulle, et selle taha peitus ka teatud rituaalne element. Justkui tahtnuks aktsiooni dirigent Tiit Ojasoo mõista anda, et kui üks teater on nõnda nähtavalt kogukond, siis moodustab publik selle kogukonna osa. Julgen arvata, et see soojus, millega püüti lava ja publiku paratamatut erinevust hetkekski justkui hägustada, tegigi publiku tegijate suhtes kuidagi eriti tänulikuks.

Mina olen paraku küll NO99 aktiivne külastaja, kuid siiski publiku paranoilisemast otsast. Ühesõnaga, mind on mõnelgi korral tabanud tunne, et midagi on veel. Kuigi Ojasoo rõhutas ja kinnitas kogu aktsiooni mängulisust, siis lõi siitsealt välja juhuslikust asjade paikakukkumisest ja tegijate teatud loomuomasest vilumusest tugevam korrastatus. Toon ruumipuudusel vaid ühe näite (aktsiooni osadest saaks kirjutada palju keskendunumalt). Üks mäng nägi välja nii:  trupp moodustas ringi ja pidi ilma eelneva kokkuleppeta lugema 1-st 20-ni ja tagasi – ilma et ühtegi numbrit ühekorraga välja öeldaks. Niisiis – iga numbrit pidi ütlema ainult üks inimene ning mitteverbaalsed vahendid (viipamine jms) olid välistatud. Mängiti tükk aega, aga ainult kord jõuti üle 20-e. Ojasoo katkestas ja ütles, et aitab, ja siis hüüatas vist Jaak Prints, et proovime ühe korra veel. Sel viimasel korral jõuti eesmärgile ning puhkes aplausitorm. Siin oli kaks võimalust  – Ojasoo oli siiski selle viimase korra lavastanud ning näitlejad näitlesid pingekruvimist – näitleja professionaalsus ju tähendab, et ta on võimeline mängima läbi kõiksugu olukordi, ka tema enda nime kandva tegelaskuju pinget ja kimbatust. See oleks siis paranoiline seletus.

Lihtsam – ja paranoilisele vaatajale ka teraapilisem – on muidugi arvata, et viimase võimalusega õnnestuski trupil ülesanne tänu kontsentratsioonile ja heale teineteise tundmisele. Olgu kuidas oli – mõlemat võimalust ühendab see sama paratamatu piir, mille vastupidavust on Ojasoo ja tema trupp ikka ja jälle katsunud – nähtamatu, aga ületamatu sein publiku ja lava vahel. Me ei tea, kuidas oli – me nägime vaid, kuidas paistis. Juhul kui viimane katse oli varem kokku lepitud, siis on asi lihtne ja näitlejate mäng väärib imetlust. Juhul kui kokkulepet polnud, tuleb imetleda trupi ühist hingamist – tugevate isiksuste sulandumist ühtse hingamise  ja vereringega koosluseks. Sel hetkel, kui nad üksteist pilkudega mõõdavad, ühtaegu kardavad ja usaldavad, asuvad nad publikust valgusaastate kaugusel. Siis mureneb kogukond kaheks: publiku liikmena ei jää mul üle muud, kui tunda magusat kadedust niivõrd lähedalt nähtava ja samas kättesaamatu ühtsuse ees – publik lasti lava taha vaid selleks, et nad näeksid, et lava taga oleksid nad siiski sügavalt võõrad. See mulje süvenes Pohla rollisimultaani ajal, mil  tema kogukonnakaaslased nagu hüppevalmis hüäänid teda varitsesid, et kiskuda silmapilguga teda ühest rollist teise. Ääretult huvitav oli vaadata Pohla ümber liikuvaid näitlejaid, kes rollist väljas olles üksteisele märku andsid, grimassitasid ja žestikuleerisid, aga lavale hüpanult silmapilkselt ümber kehastusid. Tundus, et kuna liikumine ühest olekust – laval Pohla partneriks olemisest – teise olekusse, lava piiridest välja, oli nõnda järsk ja tempokas, sulandusid ühe oleku  elemendid teise ja vastupidi. See oli vägev tulevärk ja pani rituaalile mõjusa punkti, mis tõi mulle meelde U2 laulu „One” sõnad: „we´re one, but we´re not the same”. Need „meie” on siis kogukonna kaks poolt – publik ja trupp.

Jan Kaus
Ilmunud ajalehes Sirp 30. jaanuaril 2009