NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Padjamees esitab ideaalseid küsimusi


Tiit Ojasoo, NO97 ja «Padjamees» annavad kokku hea, südame ja südametunnistusega tehtud teatri. Teatri, mida igaüks, kes ka sisuliselt, mitte ainult vormiliselt homo sapiens on, vaatama peaks. Miks?
Sest lavastus esitab «ideaalseid küsimusi». Nii, nagu me neid kuskil kuklas küsime. Samamoodi, nagu me neile tegelikult ei vasta. Kusjuures ei tea, kas vastused üldse olemas ongi, või kui, siis kui oluline on vastus saada. Ülepea.

Me elame ajajärgul, kus tahetakse paremat, aga välja tuleb nagu alati. Ühest servast. Teisalt on tänapäevases ilmas jesuiitlus au sees – eesmärk pühendab abinõu.

 

Kes otsustab?


Siin on selle tüki, selle loo, teema ja tundepunktid. McDonagh küsib, et kellel on õigus otsustada? Kelle pädevuses on olla Jumal? Kes suudab defineerida eesmärgi? Ning mis ehk kõige olulisem – kas ja kes võib ja saab lõhkuda põhjuslikkuse, teost tagajärjeni viiva ahela?

Ja veel, kui palju saad sa ise oma elu määrata? Kas pärast seda, kui su isa on sind poisikesepõlves, alates kaheksandast eluaastast trukkinud, saad üldse olla «adekvaatne inimene»?

Seega – kui palju siis ikkagi The Big Giant Head, kandilise maailma imaginaarne, ent seda enam olemasolev sirmitagune niiditõmbaja me elusid meie eest elab... Määrab.

Tõsi, siia ritta lükituna tunduvad küsimused ilmselgete ja ammu küsitutena. Eks nad olegi. Ainult iseasi on, kui palju me kuklas formuleeruvatele hämaratele küsimustele vastuseid viitsime otsida.

Harva juhtub, kui tunned kriitikuna saalis viibides kadedust. Tahet olla olnud kogu prooviprotsessi sees, selleks, et trupiga koos mõelda. Koos vastuseid otsida. Et oleks sundus mõelda.


Viimase aja tippe


Lavalt paistev veenvus, läbitunnetatus ja -mõeldus, on just see, mis teeb selle teatritüki üheks viimase aja tipuks. Ikka on nii, et toimib, kui ollakse hingega asja juures. See on suhtumise ja tahte küsimus. Ideaalide olemasolu küsimus. «Ideaalne küsimus».

Paar tundi enne esietenduse algust kohtasin tänaval Andrus Kivirähki, kes oli päev varem kontrolletendusel käinud. Ta lausus: «See on üks väga hirmus tükk, aga küll kuradid mängivad hästi.»

Kokkuvõtteks on see lausung sobilik. Nii ongi.

Mindagu ja mõeldagu. Me maailm oma põhiolemuses ei ole ilus koht. Või siis just...

 

Andres Keil


Ilmunud ajalehes Postimees 3. mail 2005.