NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

N097 “Padjamees” mängib oma alastuses publiku emotsioonidel


Publik istub kahel pool lavapoodiumi, õhkkond on nagu profipoksi matšil. Laval on vaid napid mööbliesemed ja näitlejad.

Ei mingit teatraalset silmamoondamist ega markeerimist, kõik on kaitsetult nähtaval, ehe ja lähedal. Hirm, veri, elekter, vägivald, naer ja õudus, publiku kahkjad näod ja vahetud reageeringud.
McDonagh’i näidend on väga eneseküllane, haarav ja tihe, Tiit Ojasoo lavastus teenib samurailiku pühendumisega teksti väge, puudutades vaatajas väga laia inimlike emotsioonide spektrit.
Totalitaarse režiimi tingimustes elav kirjanik Katuria (Tambet Tuisk) on arreteeritud, kaks politseinikku (Rein Oja ja Andres Mähar) uurivad seoseid tema loomingu ja toime pandud mõrvade vahel. Kinni on võetud ka Katuria nõrgamõistuslik vend (Sergo Vares lavakunstikoolist).
Lavastaja Ojasoo viibib ise kohal, istub lava kõrval ja taob aeg-ajalt kongi. Ootamatult, ärritavalt, agressiivselt.

Õrnus ja vägivald vaheldumisi

Lavastuse rütm on intensiivne, löök vaheldub hellitusega. Vägivald ja õrnus on ehedad. Liigutuste täpsus ja virtuoossus tagavad näitlejale ohutuse ja vaatajale naudingu.


Rein Ojal on suur näitlejakogemus ja tema lavaolekus on rämedus, füüsilisus, vägivald koos ootamatu siiruse ja õrnusega, mis siia teatrisse väga sobib. (Üks sŠikima lavakujuga meesnäitlejaid meil.)
Tambet Tuisk näitlejana on nagu kuningas UBU, kõikvõimalik tühi anum, täidetav, loov. Algusstseenides mängis ta nii, nagu poleks ta tegelasel minevikku, kõik algab just nüüd, stardipunktist. Alguses on vaid suur sŠokk ja närvilisus. Ta pole mõrvar, aga pole ka kirjanik, ta pole kirjutanud ridagi, sest midagi pole enne olnud.
Ja iga hetkega saab olema kõik: looming, elu ja surm. Roll.
Sergo Vares mängib kikilipsuga veidrikku, ohtlikku ullikest. Julma ja süüdimatut last, kes korraga läheb hinge ja tekitab viha.
Andres Mähar on näitleja, kellel on laval justkui mitu elu, kes mängib Vanemuises korraga draamalaval, ilmub balletis munamaski alt koos tantsijatega kummardama ja on keerutanud jalga ka operetis. Ja samas tuleb ta pealinnas N0-lavale, on ehe, jõuline, inimlik ja vaimukas.

“Padjamees” on lummav ja sünge muinasjutt maailmast, kus rängale lapsepõlvele järgneb samaväärne elu täiskasvanuna. Muinasjutuvestja rahulikku unejutu häält illustreerib meeleoluka viisi saatel slaidiprogramm (Herkki-Erich Merila fotod). Mustvalge maneerlik fotoreportaaž maailmast, kus naiivse ja hubase vormi sees peitub vägivaldne sisu. Reaktsioon sellele on väga tugev ja puhas: kohtuvad äng, õudus ja naer.


Kristi Eberhart


Artikkel ilmus ajalehes Eesti Päevaleht 3. mail 2005.