NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kunst ei päästa maailma, aga alla anda ka ei maksa


Lavastuse «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» üks autoreist Tiit Ojasoo, eile pärast esietendust mainis üks teatrikülastaja, et sellise lavastuse peale peaks Laine Jänes kindlasti tagasi astuma. Kas see oligi kaugem eesmärk?

Lavastuse pealkiri viitab otseselt Joseph Beuysi 1965. aastal Berliinis toimunud performance’ile ja sarnaselt selle omaaegse kunstiaktiga on meiegi põhiküsimuseks, kas ja kuidas on võimalik kunsti seletada, seda mõista ja hinnata.
Selle laiema küsimuse sees on ka selline küsimus, millistest kriteeriumidest lähtuvalt peaks kunsti rahastama. Ühe konkreetse isiku vastu suunatult ei viitsiks ilmselt küll pool aastat pingutada, seega ei saa lavastuse eesmärgina nimetada ei kellegi tagasi- ega edasiastumist.

Eilses raadiointervjuus ütlesite, et lavastuses figureerib ka üks anonüümne ametnik. Ometi ei saanud Marika Vaariku kostüümi, grimmi, teksti ja intonatsiooni jälgides tekkida kaksipidist mõtlemist, et tegu on Laine Jänesega. Miks mitte rääkida asjadest nende õigete nimedega?

Ministrid on ajutised, meie igapäevapoliitikas sageli üha enam ka lihtsalt parteipoliitilised kohatäitjad, seega konkreetselt kellegi lavale toomine ei peegeldaks kuigivõrd tegelikkust. Samas, näitekunst liigub enamasti üksikult üldisele, seega mingi kuju pidime Marika Vaarikule looma.
Oleksin siiski tänulik, kui meie lahked vaatajad viitsiksid esimestest assotsiatsioonidest kaugemale mõelda. Kultuuriametnik saab lavaaega, võrreldes kõigi teiste tegelastega, minimaalselt, järelikult on lavastuse retseptsioonis temale keskendumine teose idee meelevaldne väänamine.

Mida ütleksite nendele inimestele, kes leiavad, et tegemist on alatu raha väljapressimisega teatrilaval?

Andestust, kuid see on täiesti arusaamatu küsimus. Esiteks, teatrijuhid on praegustel rasketel aegadel läbiviidud kärbete osas äärmiselt solidaarsed, kõigil on raske ja keegi teatrijuhtidest ei ole üritanud n-ö tekki enda peale kiskuda. Vastupidi, ühine kokkulepe on, et püüame vähemaga hakkama saada ja samas mitte kaotada oma publikut. Erinevate valdkondade vahel sõjakirveid välja kaevata üritavad pigem poliitikud, tean ka mõnda konkreetset.
Teiseks, Eestis on sõnavabadus, järelikult ka kunstivabadus, seega, ma arvan, et ka riiklikul teatril on õigus teha lavastusi oma parema äranägemise järgi. Kui keegi tahab diskuteerida meie professionaalsuse üle, siis seda teeme me rõõmuga, sõnum jäägu aga iga looja südameasjaks.

Kas kunst päästab alati maailma?

Kunst ei päästa kunagi maailma, aga ei maksa alla anda.

Intervjuu ilmunud ajalehes Postimees 12. märtsil 2009