NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Jänesel ja jänesel on oluline vahe (kommenteeritud)


Andres Laasiku arvustus "Jänesel ja jänesel on oluline vahe“ (Eesti Päevaleht, 12.03.2009) koos teatripoolsete kommentaaridega:

Teatris NO99 möllavad jänesed. Laval ja mõtteis. Jänes peaks mõistma, mis on kunst.

:: Siin teeb kriitik oma möödalaskmistest esimese. Beuysi performance ei keskendunud jänesele – aktsiooni eesmärgiks ei olnud see, et surnud jänes noogutaks ja ütleks: ma mõistan. Aktsiooni eesmärk oli kõneleda mitte jänesest, vaid kunstnikust ja kunstist ning sellest, kuivõrd keeruline, traagiline ja absurdne on kunsti tegemist ja olemust põhjendada või seletada. Seesama kehtib ka lavastuse kohta.

Täpselt samamoodi ei sea ka käesolev lavastus eesmärgiks öelda, et jänesed peavad mõistma, mis on kunst. Jänesed peavad kalpsama, sööma ja tegema oma argiseid ilusaid toimetusi.
Joseph Beuysi klassikaks saanud performance’ist pärit pealkiri „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” leiab Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi arenduse, mis kantakse üle teatrimaailma ja NO99 trupi enesevaatlusesse.

:: Laasik jätab kahe silma vahele, et lisaks teatrimaailmale käsitletakse siin mitte ainult tsitaate, vaid lavalise oleku põhimõtteid, mis on levinud nt kaasaegse tantsu ja kaasaegse kunsti praktikates. Need põhimõtted ongi suuresti erinevad tavapärasest „näitemängust“, seetõttu oli lavastuse jaoks oluline sääraseid teistmoodi, kuid ometi teatrile väga lähedal seisvaid põhimõtteid lähemalt uurida.
Mis puudutab varjatud etteheidet, et lavastus tegeleb NO99 trupi enesevaatlusega, siis olgem ausad: iga lavastus, kus näitlejad, lavastajad ja kogu teater ei tegele enesevaatlusega, on ebaõnnestunud. Kui Andres Laasik mõtleb aga seda, et lavastusse on toodud NO99 trupi enda lood, siis siin ta eksib. Lavastuse vaidlusstseenid on tõesti ümber töödeldud ja tugevalt lühendatud variandid proovisaalis toimunud vaidlustest, kuid kõikides muudes stseenides ja ka lavastuses üldiselt ei jutustata kindlasti „trupi lugu“. Tegelased, keda laval kehastatakse, ei ole „näitlejad ise“. Kunst sünnib siis, kui üldistatakse ja abstraheeritakse.

See teatrisisene kunstiteemal heietamine võtab suurema osa lavastuse ajast ja on võrdlemisi mage.

:: Erinevalt paljudes teistest märkab arvustaja õnneks, et just see nn heietamine moodustab lavastuse peateema. See on hea. Võib-olla ootaks kriitikult ehk veidi targemat ja edasiviivamat sõnakasutust kui „mage“, kuid töö tekstiga – nagu selgub alljärgnevalt – peabki kriitiku arvates olema pigem teatri pärusmaa.

Kui pärast „GEP-i” jäi mulje, et NO-teater on õppinud tegema tööd tekstiga, siis nüüd see mulje hajus.

:: Õigus on see, et tööd tekstiga on siin vähe, kuna kahe ja poole tunnise lavastuse tekstiraamat on napp 20 lehekülge. Hoopis enam on siin sõnadeta improvisatsiooni, heli- ja ruumiinstallatsioonide ehitamist, sõnatuid atmosfääre ja muud säärast. Arvustaja sõnastuses „on õppinud tegema“ peegeldub arusaam, et „töö tekstiga“ on midagi, mille poole teater peab pürgima. Miski, mis on hea teatri tunnus. Ma ei eita seda. Hea tekst võib olla hea teatri tunnus ja töö tekstiga võib olla hea teatri eeldus. Loomulikult. Miks muidu on me mängukavas olnud McDonagh, Shakespeare jne ja tulevikus teisedki.
Kuid antud lavastuse puhul on ilmselge, et „töö tekstiga“ ei ole see, mille nimel lavastajad ja näitlejad pingutavad. Juba Johannes Semper kirjutab oma 1920ndate aastate esseedes sellest, rääkimata kuulsast hüüatusest Vanemuise suurel laval: Maha literatuur! Me ei ole sedavõrd radikaalsed teksti osas, me ei eita seda. Kahjuks aga eitab Andres Laasik võimalust, et hea teater võib olla ka kehaline ning et „töö tekstiga“ on küll üks teatri võimalusi, kuid siiski vaid üks paljude seast.

Stseenid on kehvasti väljaarendatud, kordustel põhinevad arengud ei toimi, karakterid ei ole alati põhjendatud ja selgepiirilised.

:: Säärast etteheidet võis aimata. Ühtlasi on tegemist kõige paremini põhjendatud arvamusega kogu artiklis, millega jääb üle nõustuda või mitte. Küsimusi tekitab ennekõike see, mida mõista karakteri all ja kas selgepiiriline karakter on tingimata parem kui ambivalentne. Siit edasi ka kurbus, et arvustaja ei märka, et näitlemise ainsateks eeldusteks ei ole „karakter“ ega „töö tekstiga“, mistõttu ei viitsi ta pühendada ühtegi positiivset ega negatiivset rida näitlejatele, v.a. siis, kui nad kedagi parodeerivad.

Olgu need karakterid pealegi midagi sellist, mille juurde kuulub näitleja oma „mina”.

:: Siin annab arvustaja justkui loa, et muu hulgas võib karakter tõesti minna sedavõrd pööraseks, et haarab kaasa ka näitleja oma „mina“. Esmalt olgu öeldud, et karakter võib olla lavastustes nii literatuurne, st autori poolt väljamõeldud, kui ka autobiograafiline, st näitleja oma „minast“ tõukuv. Siin ei kehti hierarhiad, üks ei tõuse teisest üle, ja seetõttu ei ole mõtet ka ülbitseda ja öelda, et „olgu pealegi“.
Teisalt olgu aga öeldud alljärgnev:

Pealegi oli vähemalt esietendusel kohati vilets diktsioon, mida ei õigusta ka stseenide improvisatsiooniline alus.

:: Need stseenid ei tõukunud improvisatsioonidest. Tõsi, näitlejad lisasid valmis stseenidele väga palju, muutes sageli otsustavalt nende tuuma ja tähendusi, kuid põhimõtteliselt ei olnud lavastajate ja näitlejate eesmärgiks see, et nad improviseeriksid lugusid „enda elust“.
Siin on ilmselge Andres Laasiku hooletusviga: selleks, et kindlaks teha, kuidas stseenid sündisid, oleks piisanud e-kirjast või telefonikõnest. See on oluline, kuna on näha, et Laasik teeb kaugeleulatuvaid järeldusi, lähtudes vigasest eeldusest.

Mart Kangro seatud tantsustseen on hale. Kas see oligi mõeldud moderntantsu paroodiana?

:: Esiteks: moderntantsu ega selle paroodiat siin lavastuses ei olnud. Moderntants on hoopis midagi muud kui see, millega Mart Kangro tegeleb. See ei ole mitte hinnanguline küsimus, vaid mõistete küsimus. Kui kriitik ei suuda vahet teha kaasaegsel tantsul ja moderntantsul, siis ei tee ta ka vahet Beuysil ja Navitrollal.
Teiseks. Sõnastus „on hale“ on juba iseenesest taas väga ülbitsev ja häirivalt küüniline, kuid ka väga rumal. Arvamus jääb põhjendamata ning ei ole väga usutav, et antud kriitik suudaks Kangro tantsustseeni seada laiemasse konteksti. Võrreldes millega see on hale? Kas Xavier Le Roy või Meg Stuarti tantsustseenidega? Või hale selles mõttes, et on teatri kontekstis võõras? Või hale, kuna ei tehta moderntantsu?

Ometi ei saa väita, et lavastuse elementide rida pole muud kui teatraalne õnnetus, sest lavastusse kui tervikusse kuulub veel üks tähtis roll, mida mängib Marika Vaarik. Postmodernsel ajal võib käiku lasta mis tahes elemente ning Marika Vaarik toob täies elusuuruses ja äratuntavalt lavale meie kultuuriministri Laine Jänese. Samamoodi käisid ministrid laval sealsamas majas Eino Baskini lavastatud „Prügikasti” etendustes ja Marika Vaarik ei tee seda paroodiaelementidega rolli sugugi halvemini, kui mängiti prominente kadunud Vanalinnastuudios. See on ekstraklass, nagu sõõm värsket õhku.

:: Kui arvustaja püüab teha teravmeelset torget ja võrrelda NO99 käekirja Vanalinnastuudio omaga, siis ei ole siin midagi võõrast, seda on tehtud varemgi. Ka Tiit Ojasoo ei ole kunagi varjanud, et 80ndate Vanalinnastuudio ühiskondlik satiir oli ilmselt väga ajakohane – kaasaegsem kui nii mõnigi moderntantsu etendus.

Ja ka Laine Jänese loodu on lavastuse tekstirea tugevaim osa. Minister on kavalehel lavastuse kaasaaitajate seas täiesti õigustatult esikohal. Aga kas see ere Jänese-kujund säraks ilma halli omaenese kunstivaevade käes vaevleva kordeballetita, mis ta ümber laiub? See on küsimuste küsimus.
Praeguses kontekstis on ministri lavaletoomine tähelepanuväärselt julge kodanikuaktsioon, sest relvad on tõstetud kultuuriala leivaisa vastu. Ja kui juba mässata, siis alla isatapmise pole midagi mõtet ette võtta. Nii et kõnealuses lavastuses on kunstiline mäss tõeline ja seos kuuekümnendate kunstirevolutsioonidega sisuline.

:: Kuuekümnendate kunstirevolutsioonid ei tegelenud ministritega, vaid väikekodanluse, otseste aktsioonide ja muu säärasega.

Poliitiliselt mittekorrektset pikantsust lisab lavalisse konflikti „Borati” filmist inspireeritud stseen, kus alastust markeeriva värvika kostüümiga Risto Kübar Marika Vaariku mängitud lavakuju nilbelt kabistab. See on eheda koomikaga võimas kulminatsioon.

:: See stseen ei olnud võetud ega inspireeritud filmist "Borat". Üldsegi mitte. Taas üks e-kiri või telefonikõne ja me oleks öelnud, miks kavalehel on vene kunstniku Oleg Kuliku nimi.

Võimas finaal
Üldse, lavastuse finaal koos toopi kusemise võistluse ja koorilauluga on võimas ning selle nimel on mõtet vaadata kahe ja poole tunnist teost, kus oma-enese naba kunstilise vaatluse udu on tüütavalt palju.

:: Jah, lisaks paroodiale ja ehedale koomikale läheb peale ka kusemine ja koorilaul. Tundub, et arvustaja esindab siin mitte teatrispetsiifikat tundvat, tugevat empaatiavõimet omavat, analüüsirikkat, näitlejate võimeid hinnata suutvat ja lavastuse kontseptsiooni aduvat tüüpi, vaid vaatajarühma, kes ootab teatrist nalja ja kusemist, aga mitte „kunstilise vaatluse udu“.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on andekad inimesed ja teavad vanameister Eino Baskini teatritöös sagedasti kohatud nippi: pane parimad etteasted lõppu ja tükk on päästetud. Ja ongi.

:: Kas arvustaja tõesti oletab, et Ojasoo/Semper ning näitlejad istusid enne esikat maha ja arvutasid umbes nii: „Hmm. Need stseenid on jurad ja kunstilised, paneme need ette. Ja selle kusemise, vot selle kusemise koha, paneme selle lõppu, siis päästame ka tüki.“
Võib-olla ongi parimad kohad, kus saab nalja ja nii, sattunud lavastuse lõppu, kuid oletada, et see on teadlik kompositsioonivõte, on ikka...

Olulisemat kultuuripoliitilist diskussiooni kui lavastuses „NO83” tänapäeva Eestis pole. Ja pealegi veel kunstiliselt löövas vormis.

:: Millist siis? Ainus, mida varasemast arvustusest välja annab lugeda, on see, et kriitik loeb „kultuuripoliitiliseks diskussiooniks“ seda, et ministrit kujutatakse paroodiavõtmes. Selle nimel ei oleks tõesti tasunud kaks kuud proove teha. Milline diskussioon siin tekib? Mille üle vaieldakse? Täitsa huvitav oleks ka seda lugeda.

Lavastusel on veel üks dimensioon – hariduslik. Eha Komissarov on ikka olnud võluv esineja, kelle sõnaseadmise kunst on vähemalt Leo Soonpää sõnaoskuse kraadiga. Video- võtetega mahutatakse lavastuse sisse ära ka kunstiajaloo loeng Joseph Beuysist ja tema kuulsast happening’ist. Koos näidete, hinnangute ja kõige muu vajalikuga. Ja see moodsa kunsti alane õppetund ei jää mitte eraldiseisvaks elemendiks, vaid tänu näitlejate tegevusele saab temast loomulik osa suure jänesemängu tervikus.

:: ’Moodne kunst’ on kubism ja sürrealism. Umbes nii nagu moderntants. Nende küsimustega siin ei tegeletud.

Asi ei ole selles, et lavastus Andres Laasikule ei meeldi. See oli ette teada. „Töö tekstiga“, „rollid“, „paroodia“, „ehe koomika“ jms on tema teatriarusaamises olulisemal kohal kui antud lavastus seda eeldab. See on okei ja teatrimaitsed ongi erinevad. Me ei kanna kriitiku peale kauna ja tal on õigus arvata täpselt nii, nagu ta arvab.
Aga asi on teatud ülbuses. Teatud küünilisuses. Teatud suvalisuses ja hoolimatuses, mille puhul pole meie esimesed, kes seda märkavad. Kui teater enam ei meeldi, kui registrid on kinni, kui on lihtsalt ebameeldiv, siis ei pea ju istuma etenduse lõpetades kurjalt keset saali ja oma käsi jonnakalt süles hoidma, et näitlejad ja kõik see ilm ikka näeks, et talle – kriitikule – see ei meeldinud.

Eero Epner