NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

NO83 : Théâtre national de l’Odéon (novembre 2011/ www.froggydelight.com)


Teatrilavastus lavastajatelt Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ning näitlejatelt Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Marika Vaarik ja Sergo Vares.

Otse Eestist tulnud müstilise pealkirjaga lavastust NO83 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?“ esitatakse eesti keeles prantsuskeelsete subtiitritega. Tegu on teatraalse UFOga, mis pigem taltsutab, elab ja tunneb, kui pelgab või intellektualiseerib.

Lavastuse lähtepunktiks on saksa kunstnik Joseph Beuysi performance 1965. aasta Düsseldorfist, kus Beuys jalutas surnud jänesega ühes kunstigaleriis oma loomingu ees.

Antud lavastus suhtub oma ülevoolava energia ja väga vahelduva koomikaga Beuysi performance'isse hämmastava allumatusega.

Omavahel põimuvad tantsud, sketshid, video, tõelised- ja vale-improvisatioonid, mängulised ja poeetilised vahemängud.

Ometigi pole antud lavastus à la „millelgi põhinev...“. See on Tallinna teatritrupi järjekorras 16. lavastus, millele viitab ka NO83, kuna lavastused on nummerdatud tagurpidises järjestuses alates 99st.

NO83 on verstapostiks paljude teiste loominguliselt pikemaajaliste projektide seas ja esitab küsimusi kunsti olemuse kohta. Antud lavastus lähtub Beuysi vaatepunktist ja riigiasutuste ning poliitikute suhetest kunstiinimeste ning nende loominguga.

Kas kunst võib olla tarbitav objekt nagu seda on paljud teised? Kas ta võib olla rahaliselt toetatud? Kas ta peab olema mõistetav? Ja eelkõige, kas ta peab olema mõistetav neile, kes seda materiaalselt voi intellektuaalselt toetavad? Või peaks ta ühiskonnast täielikult välja lõikama ja laskma tal yksi iseseisvalt elutseda, et mitte teda rikkuda? Kuid kas kunst ilma ühiskonnata, temast eemal olles, üldse saaks eksisteerida? Ja pealegi, kas ei peaks ta olema ühe riigi, ühe kultuuri vitriin ja mälu? Kas siis pole ohtu, et ta mattub selles, mida me halvustavalt nimetame folklooriks? Kas kunstnik peab eksisteerimise nimel minema kogu aeg muudkui kaugemale? Kas võib juhtuda, et ta läheb omadega liiga kaugele? Kas on yldse olemas õnnelikke kunstnikke? Kas oma loomingus ei näe kunstnik mitte alati oma iseenda piiritust ja keskpärasust?

Nii palju on küsimusi, mida tõstatatakse selle 2h 30min etenduse jooksul, kusjuures nii küsimused kui ka problemaatika vahetavad pidevalt rütmi ja vormi. Nad uurivad iga võimalikku ning ettekujuteldavat moodust, kuidas vaatajale lõpmatult küsimusi esitada. (Näiteks külluslikult loominguline kultuurilaboratoorium).

Lavastuse kunstiline kvaliteet, innovatiivne lavastus, trupi ühtne esinemine, teatraalne energia ja nende poolt pakutav on uskumatu.

Filigraansusteni väljatootatud, teatraalne ja peaaegu loomalik kehakeel ning kordused, milles kõigis on ohtralt küünilisust, on selle mitmekülgse ja klassitseerimatu teatri alustaladeks. Kes oleks osanud teatrikunsti avangardi oodata sellisest väikesest maast nagu seda on Eesti ning mille poliitilist-, majanduslikku- ja kunstilist tegevust Prantsusmaal eriti ei tunta?

Ometi, aktsepteerides ja integreerides erinevaid kultuure, mis on kaasnenud pidevate okupatsioonidega, ollakse Eestis avatud välismaise ja võõrapärase suhtes. Samas on väga tahtsad ka küsimused oma identiteedi ja loovuse kohta.

Kogu lavastust läbib küsimus rahvuskultuuri kohta, mis tundub olevat lavastajate ning 2004. aastal teatri asutajate Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi peamiseks mureks.