NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Surutud jänes


Teater NO99 ütles üleeile otse ja ilma keerutamata, mida nemad kogu sellest surutisest arvavad - kultuurilt võetakse muudkui raha vähemaks, kultuuriminister ajab aga silmad suureks, räägib loomemajandusest ja hüüab muudkui hei hoo, hoidkem aga lippu kõrgel.

Teater NO99 kogu oma trupiga järgib korraldust ja hoiabki ikka endiselt lippu kõrgel. Hoolimata sellest, et kõigil on raske, pole värskes lavastuses «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» mingit hinnaalandust teinud - on julge kontseptsioon, on näitlejad, on lavakujundus ja kostüümidki. Tõsi, välist sära ja vaatemängu on siin ehk vähem, kui me tavaliselt olema harjunud NO99 lavalt nägema, aga sisemist põlemist, täieti ausat viha ja raevu on ehk selle võrra rohkem. Ausat ütlemist, kus isiku ja rolli piirid ähmastuvad, mängust saab tegelikkus.

Tõstatuvad mitmed küsimused kunstist ja kunstnikuks olemise mõttest ning sellest kas ja kellele peaks kunstnik end vastandama. Kas spordile, kultuuriametnikule või tavainimesele?

Kellelegi liiga ei teha, elu kujutatakse suhteliselt tõetruult. On lihtsalt materjale, mis mängivad ise, ja see tundub olevat üks neist juhtudest.

Eva Kübar
Ilmunud ajalehes Postimees 11. märtsil 2009