NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Teatriring: Miks, kuidas ja kellele


Lugenud läbi päevalehtede pröökavad vastukajad NO83 esietendusele, sigines nõutus ja kogunes kahtlus, et kas me vaatasime ikka sama lavastust. Jõuliselt ja meelevaldselt suunati teravik “surnud jänese” peale, ja tähelepanu alt põgenes täielikult Joseph Beuysi 1965. aasta aktsioonist nime saanud lavastuse pealkirjas too palju tähtsam küsimus – “kuidas seletada”?

Kuidas sajatavast või hädaldavast monoloogist saaks konstruktiivne dialoog, kuidas kommunikeerida kunsti – nii horisontaalsel kui vertikaalsel teljel, valdkondadevaheliselt ja rahastaja-tegija-tarbija suunal. Kus on see koht, ja milline on see keel, kus ja milles koorijuht ja klaasipuhuja, lavastaja ja ehitaja üksteisega suhtlema saavad hakata?

Anno 2009, kärbete ja kriisi ajal, on olukord, kus ühel ja samal ministril on võimalik pidada üks ja sama tänukõne kunstnikele või jalgpallimeeskonnale, vahetades lihtsalt mõned sõnad ära, ilma nimelise kokkulangevusetagi konfliktne ja suure draamapotentsiaaliga. Laval markeeritud spordi puhas ilu (ega tugitoolisportlasest telepilditarbija ju ei mõtle, kui palju valu, higi ja pisaraid ja tuima trenni ühe kulla kojutoomiseks on kulunud, nagu ei mõtle ta ka teatrisse minnes, kui rutiinne see õhtust õhtusse ühe ja sama kordamine võib olla, või kui kiiresti hakkavad tantsijal kondid ülepingest valutama) ja näitleja okset pritsiv suudlus naisele on katsed näidata hariliku 180 kraadi asemel vaatajale tervikpilti, seda, mis eelneb ja järgneb “sooritusele”.

Too kraanajuht või ehitaja, kes seisab moodsa kunsti taiese ees sama suure hämminguga kui jänes kunstisaalis seinale riputatud inimese ees, see vaikus ja arusaamatus on valukoht. Sest nõrgemate närvidega inimene ütleb, et mida te mind mõnitate. Tehke sellist kunsti, milliest inimene ka aru saab, muidusööjad ja rahva rahakoti peal parasiteerijad. Jutt kutsumusest ajab liinitöölisel juhtme kokku.

Hoopis omaette küsimus on see, kas karta ja karistada tuleks küündimatut ministrit, kelle “palga sisse” käib märjakssaamine ja kes pannakse posti vastavalt valimiste tulemustele, või hoopis neid, kes teavad, mis on ja mis pole kunst ja kultuur. Nemad teevad ametlikku kultuuripoliitikat. Nemad annavad ministrile nõu, nemad istuvad kultuurkapitali nõukogudes, nemad istuvad riigipreemiate žüriides, nemad jagavad raha. Aga lihtsam lahendus näib olevat jänese nahk turule viia.

Linnateatri noored üritavad iseendale ja vaatajale seletada, miks nad igal õhtul lava peale kipuvad, ja miks nad ilma teatrita elada ei saa. Ja miks nad ei öelda ei oska – otseselt kultuuripoliitikat siin ei aeta, kaudselt küll (sest kui näitleja palk oleks selline, millega saaks rahuldavalt elada, ei peaks hommikust õhtuni haltuurat kõrvalt tegema ja ennast killustama).

Sest hommikune reklaamisisselugemine, pärastlõunane klounimängimine kuskil kontserdil, vahepeal laps trennist koju ja proov ja siis õhtul “Hamlet” – näitleja on ka inimene. Muidugi, aga kas MuPo kontrolör ei ole või? Siit edasi viib tupik.

Mart Kangro (kes on lavastanud ka “Kuidas seletada...” nüüdistantsu stseeni) küsib oma viimas es lavastuses, ennast liigutuste kordustes taluvuse piirini viies, end verbaalselt õigustades ja kujuteldava dramaturgiga vesteldes muu hulgas ka seda, kas on võimalik mängida läbikukkumine läbi juba laval, et ei oleks vaja oodata etenduse lõppu, pingutatud aplausi, veelgi enam, esimesi arvustusi, enne kui selgeks saab, mis su ponnistusest kohale jõudis ja mis ei jõudnud.

Niisiis, “kuidas” küsimus on säästuaja teatris üleval, ja üldse mitte üksnes “kuidas üle elada” mõttes. Ja kui mõtlemapanev resoneerub meelelahutuslikuga, ilma et üks teisele üleliia lõivu maksaks, ei ole põhjust nuriseda.

Empaatiapüüd ja soov üksteist mõista muidugi raugeb kohe, kui avad mõne vastukaja kommentaarid ja loed, et “siil võsast, ka metsaelanik” arvab nii: “Inimestele on vaja ikka kõigepealt tööd ja leiba. Kultuur tuleb pärast seda, kultuuri võivad “tarbida” need, kel aega ja raha ülearu. Teiseks, kultuur kuulub ja tehakse seda rahvale, mitte kitsale “kultuuritegijate” endi siseringile, a la paneme sitajunni näitusele ja see on kunst. Minister on rahvasaadik, ja peab hoolitsema rahva/riigi kultuuripoliitika eest ja vastutab rahva ees, mitte mingite kulturnike ees, kes peale mõttetu jahumise muud teha ei oskagi.” Kuidas seletada sitajunni siilile? Tiit? Priit? Mart?

Margit Tõnson
Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress 2. aprillil 2009