NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Nooruslik entusiasm lööb lahtise käega vastu põske


Alissa Shnaideri ja Jaak Printsi liikuma pandud näitlejate-tantsijate puhul on täpsemalt tegu puhta nooruse entusiasmiga. NO99 kammersaali laval on põhimõtteliselt keskkooliõpilased, kes on hakkamist täis ja annavad endast kõik.
Omamoodi rahvaste paabel, rahvusvaheline lennujaam on igasuguste suhtlusolukordade kujutamiseks väga hea valik. „Kuue reisija” tegelased on edasi lükatud lende ootavad inimesed ning lennujaama töötaja. Vaataja tunneb ära isegi läbielatud olukorrad: ärritavalt trügivad inimesed check-in’i järjekorras, linnalegendid kohvrite loopimise kohta, igavus ja nõutus lendu oodates, kinnise ruumi äng, täiesti võõrad inimesed eri riikidest koos, suhtlemisbarjäärid.
Ilmselgelt on eri rahvustest inimeste suhtlust, nende kaklusi ja leppimisi lavastades mõeldud ka ühiskondlikule olukorrale laiemalt. Arvestades muulaste ja eestlaste suhet meie riigis ning kas või lavastajate endi eri rahvust, saab lavastust kasutada kui omamoodi tõlgendust kahe põhilise rahvuse suhtlusest.
Siin on kaklusi, leppimisi, koostööd, rahvuslikku omapära, kirge ja armastust. Ikka üsna hüplikult ning intensiivselt. Nagu on öeldud lavastuse tutvustuseski, on inimesed kitsalt koos ning kuidagi tuleb koos eksisteerida. Lahendusi ei pakuta, kuid mõnikord võib ka peegelpildi nägemine teatud selguse ja mõistmiseni viia. Lihtsalt neid peegleid on meil juba päris mitu.
Sama omadussõnaga – intensiivne – saab iseloomustada ka tüdrukute esitust. See on nii reaalne ja hoogne, et kindlasti avastavad etenduse järel kõik neist endal sinikaid või hambajälgi. Mitte et noored tüdrukud julmad oleks, vaid nad võtavad asja nii hingega (ja see on publikule ka hästi näha), et panevad saali (või noh, vähemalt minu) nende tööd kõrgemalt hindama.
Poisid jäävad kahjuks natuke taustale (kuigi ka nemad oskavad „kes lööb, see armastab” põhimõtte järgi tüdrukutega julmad olla – puhtalt tantsuliselt, loomulikult) ning tantsus alati efektselt mõjuvad meeste kaklusstseenid jäävad naiste kanda.
Koreograafias on selgelt näha Alissa Shnaideri käekirja. Kui alguses ei kõneta tantsijad üksteist väga (ka päriselus on algus ju natuke rabe), siis hiljem muutuvad duetid kontaktsemaks. Nagu varem mainitud – lausa ohtlikult.
Võib-olla on selles viimases mängus hoopis Jaak Printsi kätt.
Saša Pepeljajevi käe all tantsinud Shnaideri koreograafia on arvatavasti laiendanud ka noorte piire, kuid ei ole neilt nõudnud päris võimatut. Ning noored teevad tantsides eeskujulikku tööd.

Hägusad piirid

Kahjuks jääb kõige nõrgemaks kõige kindlameelsemalt rõhutatud märk: piiride loomine, piiride tekkimine, piiride olemasolu, olgu piirid millised tahes. Märki küll rõhutatakse, kuid see ei kanna endas laiemat tähendust.
See, et reisijaid on just kuus, on üsna tinglik. Ühel poisil on tänamatu ülesanne kogu lavastuse vältel piire luua, kehtestada ja rõhutada – valge teibiga. Vaid korraks saab ta tantsima, et teisi poisse tõsta. Tol hetkel ongi kuus. Reisijat.

Tiiu Laks
Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 4. aprillil 2009