NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Mees, tee lapsi!


Tuleval nädalal esietendub teatris NO99 Tiit Ojasoo lavastus «GEP». See lugu räägib eestlusest ning eesti lastest. Etenduse reklaamid hüüdlausega «Mees, tee lapsi!» on juba mitu nädalat kaunistanud Tallinna prügikaste ja «GEP» on lühend venekeelsest väljendist Gorjatšie estonskie parni.
Mõned päevad tagasi kohtusid NO99 keldrisaalis lavataja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper, näitleja Gert Raudsep, ärimees Tõnis Arro, dramaturg Eero Epner ja kirjanik Jan Kaus, et rääkida eestlusest ja eestlaste väljasuremisest.

Eero Epner: NO88 uuslavastus kõneleb eestlaste väljasuremisest, mille algus on juba selgelt näha. Kuigi sellest teemast on räägitud päris palju, siis ometi: kui palju teie olete selle peale mõelnud? Kas see läheb korda või jääb kaugeks või hoopis võõraks?

Tõnis Arro: Igapäevaselt pole ma kindlasti mõelnud. Pealegi ei arva ma, et kuigi «vähemusrahvuseks jäämine oma kodumaal» on vältimatu, tähendaks see eesti kultuurile hukku.

Jan Kaus: Ka mina ei mõtle niivõrd negatiivsest iibest, kuivõrd näiteks sellest, et paljud eestlased integreeruvad Euroopasse, liikudes siit mõnda teise kultuuriruumi. Üks mu parimaid sõpru elab Saksamaal koos abikaasa ja kolme lapsega ning kuigi nad on mõlemad eesti kultuuriga hästi kursis, on nende lapsed juba rohkem sakslased kui eestlased. Ma ei varjagi, et mulle kui kirjanikule on kurb eelkõige see, kui kaob eesti keel, sest meie keelel on väga tugev eripära, võrreldes näiteks indogermaani keeltega. Enamgi veel: ma olen nõus nendega, kes väidavad, et keelepiirid määravad ka maailmavaatelised piirid, vähemalt mingil määral.

Tõnis Arro: Mina vaatan võimalust eesti keeles kirjutada või lugeda kui privileegi, ent hindan sama kõrgelt ka suutlikkust lugeda kirjandust ka mõnes teises keeles. Eks siis, kui kaob eesti keel, saamegi alles teada, kas eesti identiteet oli midagi rohkemat väärt. Kui eestlus ei säili, siis ta ehk ei olnudki väärt säilima, kuid samal ajal ei oleks ma ka eesti kultuuri ja keele kadumise suhtes nii pessimistlik, sest vähemusi hoitakse ja toetatakse Euroopas üha enam. Ent millal oli oma identiteeti meil üldse vaja? Ma arvan, et 16 aastat tagasi. Siis ei olnud ma nõus rääkima taksojuhtidega vene keeles, ent praegu ei tee ma sellest enam numbrit.

Gert Raudsep: Kas see ei ole võitjate mentaliteet: sa tead, et sa oled võitjate poolel? Me oleme riigi kätte saanud ja võime seega olla suuremeelsed ning rääkida näiteks vene keelt.

Tiit Ojasoo: Kui me praegu oleksime okupeeritud, kas me siis ütleksime, et pole vahet, mis keeles räägime?

Tõnis Arro: Ei ütleks.

Tiit Ojasoo: Aga kui me seda praegu ütleme ning laseme keelel ja kultuuril omasoodu minna, kuid viiekümne aasta pärast äkki selgub, et n ü ü d oleks vaja...

Tõnis Arro: Siis enam tagasi ei saaks.

Jan Kaus: Igasugune ideoloogia sisaldab väga suurt ohtu. Isegi kui mingi ideoloogia põhiliste punktidega nõus olla, tuleb sellesse suhtuda ettevaatlikkusega. Samamoodi suhtun ka eestlusesse: ma olen ettevaatlik, kuid pean samas oluliseks tajuda ennast eestlasena. Tõsi, see tajumine on emotsionaalne ja intuitiivne ning intellektuaalsele tasemele liikudes on eestlust juba raske õigustada.

Tõnis Arro: Ära mõista valesti, ka minu jaoks on eestlus oluline. Ma usun, et olen keskmisest rahvuslikumalt meelestatud ning kodanikuna lojaalne. Aga see on lihtsalt paratamatus, et me jääme vähemusrahvuseks. Isegi laste arvu plahvatuslik kasv, mida lavastuses soovitakse, ei muudaks meie olukorda.

Tiit Ojasoo: Mis mõttes?

Tõnis Arro: Eestlased on ikka ja alati väga väike rahvas. Ma ei usu, et kunagi jõuaksime sünnitada nii palju lapsi, et meil ei oleks

vaja juurde tuua türklasi või hiinlasi.

Tiit Ojasoo: Ega meie lavastus räägigi sellest, et eestlased surevad välja, vaid sellest, kas eestlastel kui rahval on ka mingi üldisem idee. Praegu tundub, et ei ole.

Tõnis Arro: Sellega olen nõus.

Tiit Ojasoo: Ja ma usun, et rahvus võiks olla väga hea idee.

Gert Raudsep: Ma ütlen julgelt, et hääletasin Euroopa Liidu poolt, sest soovisin, et oleksime teise riigi all. Miks? Sest eestlased ei taju end rahvusena, mis suudaks oma riiki ise üleval hoida. Ma räägin oma lemmikloo. Kui Moskva sai 850 aastat vanaks, nägin üht reklaamklippi. Varahommik, tänavad kastetud, mööda tänavat sõidab esimene troll. Stalini-aegsest majast tuleb rulluiskudega neiu, haarab trolli nurgast kinni ja saab hoo sisse. Ekraanile ilmub kiri: etot moi gorod. Aga eestlastel seda «eta moi gorod» tunnet ei ole. Et meie vanaisad on siin elanud ja maa kuulub meile – seda tunnet ei suuda eestlane kanda. Rahvusliku eneseteadvuseni ei ole kollektiivselt jõutud.

Tõnis Arro: Ega ka riiklikuni. «Mis kuradi tulumaks? Ja veel sotsmaks?» Säärased küsimused. Oma riiki suhtutakse kui millessegi vaenulikku.

Tiit Ojasoo: Aga kui riik kõrvale jätta, siis kas meil on maa või ühiskonnaga tunne, et «meie maa» või «minu inimesed»?

Ene-Liis Semper: Ainult äärmuslikes olukordades.

Tiit Ojasoo: Aga oleks lahe, kui oleks kogu aeg.

Tõnis Arro: Samas on ka maailmaga viimase 20 aasta jooksul niivõrd palju juhtunud. Juurde on tekkinud palju teisi identiteedivõimalusi ning ei saa inimesele süüks panna, et ta tunneb end mõne muu virtuaalse kogukonna liikmena.

Tiit Ojasoo: Sa oled seda ka varem öelnud, aga anna andeks: ma ei saa sellest absoluutselt aru. Millega ma ennast samastaksin? Töökohaga või «teatriinimestega»? Tõtt-öelda on ju nii, et mida väiksem kogukond, seda vähem tahan sellega samastuda, sest seda rohkem tunnen iga üksikut kogukonna liiget. Ent rahvuse puhul olen tänulik iga väiksemagi ühise joone eest. Ma ei taha Orkuti liige olla.

Tõnis Arro: Aga paljud tahavad.

Gert Raudsep: Minu jaoks on see nagu nõukogudeaegne ankeet, kus paluti lisaks rahvusele ära märkida ka kuulumine «muudesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse».

Tõnis Arro: Ma väidan, et tänapäeval on rohkem võimalusi praktiliselt konstrueerida oma identiteeti. Sa võid selle luua algusest peale ja ise.

Tiit Ojasoo: Kas sa ei räägi moest: sel kevadel punased ja järgmisel kollased tassid? Ma olen nõus, et säärane tendents on, aga kuna inimestel puudub identiteet, siis neile lihtsalt müüakse erinevaid identiteete.

Tõnis Arro: Muidugi.

Tiit Ojasoo: Erinevalt Rate’ist ei ole rahvus äriprojekt või kui ongi, siis nii suures plaanis, et ta ei tee seda kellegi teise arvel. Virtuaalsed kogukonnad on nendele, kes ei suuda leida identiteete, mitte nendele, kes on võimelised identiteete valima.

Jan Kaus: Võib-olla tuleks mõista rahvust kui suurt lugu. See on pidevalt olemas, aga teda lihtsalt ei teadvustata. Ei saa öelda, et eestlusel puudub suur lugu, aga seda lihtsalt ei hoita pidevalt teadvuses. Käisin aasta eest Venemaal ja tundsin korraga teravalt, kui õnnelik on Eestis elada. See on irratsionaalne ning mitte kergelt sõnadesse pandav, aga kui olen ära olnud ja tagasi tulnud, siis tekitab joovastust isegi kõige halvem kliima, uduvihm ja lõhnad, mida ma kusagil mujal ei tunne või ei suuda tunda.

Näiteks majad lõhnavad teisiti kui Soomes. Ma tahan öelda, et igasugune rahvuslus on irratsionaalne projekt, mis vajalikul hetkel tõuseb esile või saab ratsionaalse vormi, nt kriisihetkedel, mil on vaja rahvust kui massi. Potentsiaalselt on eestlased alati massitunnetuseks valmis, kuid nagu fs ütleb: tunded keevad ka meis kõvasti, kuid sissepoole.

Eero Epner: Mis see suur lugu on? Teiste rahvuste eneseteadvus põhineb sageli näiteks heroilisel ajalool ja kuulsatel lahingutel.

Jan Kaus: Ühes meilivestluses me juba arutasime, kas eestlus põhineb ekstaasil või kannatusel ning ma ütleks, et nii ühte kui teist kui ka ei kumbagi. Ent esmajoones see, et oleme üldse vastu pidanud ja oleme alles. Et see vestlus siin riigis selles keeles on võimalik.

Tiit Ojasoo: Mõlemal juhul, nii kannatusloo kui ka ekstaasi puhul on halenaljakas, et sel hetkel, kui välised tingimused on lõpuks ometi soodsad, sureme lihtsalt välja.

Jan Kaus: Kas sa usud, et võitlus on kaotatud?

Tiit Ojasoo: Ma usun, et ees on viimane lahing. Sõda on kaotatud, kui viimases lahingus lüüa saadakse.

Tõnis Arro: Ja kellega sõda käib?

Tiit Ojasoo: Võitlus käib rahvuse ja ideetuse vahel. Mulle eestlus väga meeldib, aga minu jaoks ei ole küsimus eestluses, vaid idee puudumises. Mis inimesed me küll oleme, et mõtleme ainult «äraelamise» peale? Nagu vallasandid. Ongi valida: sa elad kas nagu vallasant või palverändur, majanduslik seis on mõlemal sama, aga ühel on idee, teisel pole.

Jan Kaus: Robert Musil kirjeldab, kuidas inimesed otsivad Suurt Ideed, mis võinuks hoida Austria-Ungarit koos. Ent kuna me elame semiosfääris, mis lähtub indiviidist ja eksisteerib eneseteostuse jaoks, siis ükski Suur Idee ei teostu, vaid – nagu Musililgi – kõik räägivad läbisegi, kõik peavad enda projekti parimaks.

Teiseks. Ma mõtlesin teie tänavareklaami peale, kus kutsute üles lapsi tegema ja võib-olla on mul napp huumorimeel, aga hoopis olulisem on küsimus, kuidas kasvatada lapsest hea inimene. Ja peamine on siin ajapuudus. See on ka laiem ühiskondliku ülesehituse küsimus, mis praegu rõhub protsesside kiirendamisele.

Gert Raudsep: Sa mõtled, et individualism ja liberalism ei lasegi ideel läbi minna?

Tõnis Arro: Aga see ongi arenenud ühiskondade probleem. Vanemate arusaam sellest, mida tähendab korralik lapsekasvatamine ja mis lapsele tagatud peab olema, seab lati järjest kõrgemale, tulemuseks ongi ühe-kahe lapsega piirdumine.

Tiit Ojasoo: Jan, sa ütlesid, et ükski suur idee ei teostu. Ent küsimus on ka, kuidas seda saavutada. Ma arvan, et ühel hetkel tuleb ühiskond lihtsalt seada fakti ette, mitte et kirjutad artikli ja siis kümme tarka vigisevad vastu, et ei sobi. Muidugi ei sobi. Kõigile ideedele on võimalik vastu vaielda, aga – siis ei jõuagi kuhugi.

Jan Kaus: Kuid kui rõhuda sellele, et peab sündima palju lapsi, siis on need ju tegelikult hoopis naised, kes peavad sotsiaalsest elust päris palju ohverdama.

Gert Raudsep: Jah, kuid see on tänapäeva ühiskonna viga, mis ei näe, et perekond on tervik ning laste eest peaksid naistega võrdselt vastutama ka mehed.

Tõnis Arro: Keegi ei ütle, et ema roll ei ole tähtis, vastupidi, seda nimetatakse maailma kõige tähtsamaks tööks. Ent samas rõhutatakse, et «naise koht ei ole lastega kodus». Ent kui see on maailma tähtsaim töö, siis mis on seal naisele solvavat?

Gert Raudsep: Mulle meenutab meie vestlus üht Star Treki osa. Seal oli planeet, kus seks oli tehtud esteetiliselt ebameeldivaks ja siis pani Star Treki meeskond nad kokku planeediga, kus omakorda valitses maalähedane viljakuskultus. Ja siis ütlesid naised meestele: jälle teie mõtlete välja ja meie peame ellu viima. Ning neile vastati: nojah, aga teie otsustate...

Ene-Liis Semper: See kõik ongi kokkuvõttes puhas naiste projekt. Kui tahate korraga eriti rohkelt lapsi teha, siis paratamatult lülitate ühe põlvkonna jagu naisi ühiskondlikust elust välja.

Tiit Ojasoo: Kes «te»?

Ene-Liis Semper: Ühiskond, kes sellise tellimuse esitab. Keegi peab need rohked lapsed ju üles kasvatama. Ja meestele ei muudaks seesama rohke lastesaamine tegelikult midagi.

Tiit Ojasoo: See on totakas feministlik jutt. Ma saan kõigest aru, naiste õigused, väga tore, tõesti ja siiralt. Aga küsimus, et meestel nii ja naistel naa on mõttetu. Loobuge siis ema rollist! Pange kogu oma sooga see roll maha!

Jan Kaus: Sa ütled, et see on feministi jutt, aga sinu jutt on suure juhi idealistlik jutt. Mulle meeldib, et sa nii suurelt ette võtad ja mõtled, aga suured plaanid puudutavad iga inimese üksikut elu. Mul ei oleks midagi suure rahvusliku projekti vastu, aga mulle on oluline, et iga lapsega tegeldakse. Kvaliteet on väga tähtis. Ja soolistest iseärasustest lähtuvalt peavad naised paratamatult lastega rohkem tegelema.

Tiit Ojasoo: Jah, aga see ongi paratamatus ja selle üle väidelda on mõttetu.

Jan Kaus: Kui lähtume mõtteviisist, et ühiskond eksisteerib indiviidi nimel ja kõigil peaks olema võrdne hulk õigusi, siis tekib kohe dilemma. Naissugu peab paratamatult tegema rohkem ohverdusi oma eneseteostust silmas pidades.

Tiit Ojasoo: Aga jutt, et kõik inimesed on võrdsed, ei pea paika. Sul on prillid, mul ei ole, ma ei vaja neid. Et naised sünnitavad, sinna pole midagi teha.

Tõnis Arro: Sa ütlesid, et naisel on ohverdus suurem. Aga see on siis, kui tal on muud eesmärgid, mis on suuremad kui lapsesaamine.

Jan Kaus: Jah, kuid ei ole ju midagi imelikku, et naised tahavad oma elus ka muid tasandeid arendada. Küsimus ei ole niivõrd sugudevaheline, kuivõrd kollektiivse idee ja individualistliku ühiskonnamudeli vahel.

Tõnis Arro: Hiljuti tehti üks huvitav uuring, kus selgus, et mida arenenum ühiskond, seda enam tahavad mehed ja naised erinevaid asju ehk seda enam avalduvad erinevused, mis on niikuinii kogu aeg olemas. Võrdõiguslaste arusaama järgi on võrdsus selles, kui käitutakse sarnaselt, tegelikkuses on võrdsus õiguses olla erinev.

Tiit Ojasoo: Me ei vaja naistraktoriste!

Jan Kaus: Ma olen nõus. Feminismi äärmuslikud vormid rõhutavad tegelikult erinevust, see on paradoksaalne. Aga isegi kui iga naine ei taha saada juhiks, siis ometi tahab ta ju lihtsalt väljas käia, minna näiteks õhtul teatrisse.

Tõnis Arro: Ent kui me tööd hierarhiasse paigutaksime, siis ema «tööst» paremat ei ole: see on pikaajaline, ülesehitav. Ja seda tuleb väärtustada.

Tiit Ojasoo: Ema roll on praegu lihtsalt vales kohas.

Jan Kaus: Miski mind siin ikkagi häirib. Te olete nagu katoliku kiriku preestrid, kes räägivad abordi vastu ehk vanahärrad otsustavad, mida naised teevad.

Tõnis Arro: See ei ole sama. See on lihtsalt füsioloogiline ja psühholoogiline paratamatus, et lapsele on ema alguses tähtsam.

Eero Epner: Me oleme rahvusest eemaldunud ja kuidagi kõrvale läinud.

Tiit Ojasoo: On tegelikult mõttetu vaielda, mis asi eestlus on, oleme seda proovides kõriauguni teinud ja on selge, et seda ei saa sõnastada. Küsimuse võib minu arvates lihtsalt taandada: kas me tahame, et neid inimesi, kes on sarnase elu- ja ajalootunnetusega, oleks rohkem või mitte. Mina saan end hästi tunda ainult siis, kui neid inimesi on palju. Kui minusuguseid on rohkem.

Eero Epner: Proovisaalis on korduvalt räägitud sellest, et on mõttetu teha vana hea «sotsiaalse» teatri mudeli järgi, kus analüüsitakse, uuritakse, tuuakse välja poolt- ja vastuargumendid. See kõik peab lavastusele eelnema, aga kui sellest lavastus koosnebki, on tegemist jutuajamise käepikendusega, mis ei vii tegelikult kuhugi. GEPi kuttide hullumeelne idee on muidugi teatud kunstilise liialdusega, kuid samas on ta sünnitatud otseselt praegusest olukorrast ja see on arusaamine, et normaalses ühiskonnas nad ei teeks seda, mida nad teevad, ent kriisiolukorras ei ole teist valikut. Umbes samamoodi on ka teatril õigus käituda: sõnumi jõuliseks muutmisel ei ole mõtet nämmutada, vaid ollagi näiteks ka demagoogiline.

Jan Kaus: Jah, see aitab probleemi teadvustada. Mulle meeldib, et te võtate suurelt ette ja ütlete, et nüüd on viimane võimalus teha otsustav valik.

Gert Raudsep: Teater ei pea endale pai tegema ja siis endale selle eest vastu pead andma. Vastu pead antakse niikuinii. Küsimus on ju väga lihtne: oma unistuste edetabelis tuleb lapsed uuest pliidist ettepoole tõsta.

Jan Kaus: Mida me teha saame? Minu arvates tuleks rõhuda solidaarsuse kasvule. Kodanikuühiskond põhineb ju samuti vabatahtlikul solidaarsusel teiste inimestega.

Tiit Ojasoo: See on väga lahe, et sa sinnani jõudsid. Üks meie lavastuse käivitavaid mootoreid oli Rein Taagepera artikli pealkiri: «Naeratage lastele, siis sünnib neid rohkem».

Gert Raudsep: Rahvus on nagu kamašokolaad. Vahepeal see juba unustati, nüüd tahetakse jälle.

Ilmunud ajalehes Postimees 12. mail 2007.