NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Aga kui tegelikult ongi kõik väga hästi?


Nagu mitmed varasemadki NO99 sotsiaalseks tembeldatud lavastused, esietendus ka «antisotsiaalne» «Perikles» õnnestunud ühiskondliku ajastusega.
Pole mõtet siin sotsiaalse või poliitilise teatri (ega selle võimaliku vastandi) definitsiooni üle arutleda, seda on piisavalt tehtud, jättes kohati mulje, nagu oleks tegemist absoluutset tähendust kandvate mõistetega.
Mõtlen selle kujutletava vastanduse plusspoolel lihtsalt teatrit, mis ühiskondlikke inimeseks olemise võimalusi kuidagi peegeldab, mõtestab või ennustab, olgu siis olmelisemas või igavikulisemas perspektiivis, miinuspoolel aga teatrit, mis seda teha ei üritagi. Kriteeriumiks on pigem kõnekuspotentsiaal, mitte konkreetne temaatika.


«Suurem kui elu»

 

Ojasoo seekordne lubadus olla «suurem kui elu» on mõnes mõttes üsna sotsiaalne, võttes arvesse, et teatri ühiskondlik roll pole mitte pelgalt publitsistlik, vaid toimuvat inimmaterjali kaudu tasa- või õigemini vastukaalustav.

Tahaks loota, et ühiskond väljaspool teatrit ei muutu kunagi nii inertseks, et teater peaks hakkama esimesena valupunktidele näpuga näitama.

Tavapäraselt on aga teatri võimuses siiski vaid erinevate konfliktsituatsiooni osapoolte motiive võimalikult kaugele lahti mängida, kutsudes vaatajas esile kui just mitte katarsise, siis vähemalt ergastunud empaatiavõime. Ehk siis aidata üldise poleemika keskel inimeseks jääda või koguni selleks saada.

Täpsemalt öeldes ei tohiks teater sundida oma vaatajat mitte ühele või teisele manifestile allkirja andma, vaid aitama ta seisundisse, kus ta teatrist väljudes hakkaks ise ümbritsevat paremini märkama ja seejärel otsustama, millele alla kirjutada ja millest distantseeruda.

Enam-vähem seda on NO99 taotlenud nii oma keskkonnakaitse- kui ka iibetemaatiliste lavastustega.

Praegu ei saa teatrivälist ühiskonda passiivsuses süüdistada.

 

Rollimängud ühiskonnas

 

Kõigi allkirjakampaaniate taustal võib pigem rääkida sellise seltskonna esilekerkimisest, kel ühe või teise nimekirja sisulisest lähtepunktist üsna ähmane ettekujutus, kuid kellele võimalus demokraatias osaleda ei erine oluliselt passiivse tarbija illusioonimehhanismist, hakates toituma algselt õilsale ideele külgesugenevast õõnsakõlalisest kaksikjaotusest à la «võim vs vaim», et hetkeks ühte või teise rolli sisse elades enda olemasolule kinnitust leida.

Kui ühiskondliku aktiivsuse kõrvalsaaduseks on kodanikutunde ja debati kõrval sedalaadi rollimängud, jäävadki tavamõistes «sotsiaalsel», probleemipõhisel teatril käed lühikeseks ning ainuke adekvaatne reaktsioon on pakkuda võimalust olla «suurem kui elu», andes seeläbi inimestele võtme pidevaks olemasolutundeks.

«Perikles» ei tee seda kapseldumist jutlustades, lavastuses kajastub NO-teatri senise käekirja äratuntav edasiarendus, mis ei tõmba eelnevale joont alla.

Võiks ju väita, et vormilt küll sarnasena on ideoloogiliselt tegemist «Kuningas Ubu» vastandiga – üks justkui räigelt poliitilist praaki paljastav, teine selle ees silmi sulgev, kuid nii nagu on küsitav «Ubu» otsene sotsiaalsus, on seda ka «Periklese» eskapism.

N-ö konfliktituseteooria, mida võimendab tegelaste ühine tõdemus lavastuse lõpus: «nüüd on kõik hästi», on sama poleemiline ja mitme kandi pealt edastatud, nagu «GEPis» lahtimängitavad iibamisretseptidki. Ideaalid on mõlemal juhul õiged ja ilusad, selle üle, millised pakutavatest lahendustest aga praktikas toimivad, saab otsustada juba iga vaataja iseseisvalt.

Lõppude lõpuks polegi ju ehk bollywoodlik murrangumomentidel laulmapuhkemine vähem mõjus mantra kui Marina (Mirtel Pohla) vankumatu usk inimlikku headusse ja jumalate pidevasse ligiolekusse.

Muusikaliesteetika kaudu vaataja äratamine on NO-teatris äraproovitud võte ning see töötab alati tõhusalt, kostüümikasutus muutub aga iga lavastusega järjest leidlikumaks.

Kohati tundub, et kostüüm annab kätte ka vähemalt poole näitlejaülesandest, üheks ilmekamaks näiteks on ehk Tarsose valitsejapere, kus tüli käigus Kleonilt (Sergo Vares) heidetud rüü paljastab perekonna armastusvõimest ilma jäetud ning seeläbi hukule määratud «sauruseolemuse», tekitades samas ka kaastunde, sest selles loos võidavad ainult need, kel armastusvõime olemas.

 

Side publikuga

 

Nii nagu ühiskonnakriitiline teater ja filmikunst ei unusta oma vaatajat täielikult neljanda seina taha, vaid küsib aeg-ajalt, mida me tunneme ja kas saame ikka aru, ilmutab ka seekordse muinasjutumaailma trupp publiku vastu huvi.

Näitlejad jälgivat vaatajaid üksisilmi nii enne kui pärast etendust, justkui küsides: «Kas nüüd on meil ka hästi?» või vähemalt: «Kas meil on nüüd parem kui enne?»

 

Madis Kolk

Ilmunud ajalehes Postimees 17. märtsil 2008