NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Noored lavastajad ületavad valdkondade piirid


Teatris NO99 näitavad lähiajal oma lavastajakätt kaks eelmisel kevadel lavakunstikooli lõpetanud noort lavastajat. Täna esietendub Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud «Pea vahetus», 19. mail aga Mart Kase kirjutatud ning lavastatud «Startup». Kursusevennad avavad koos oma mõtete tausta.

Öeldakse, et iga kunstiline akt on mingil moel autobiograafiline. Kas oskate aimata «isikliku» määra oma lavastuste juures?

Uku: Iga kunstiline akt on loomulikult mingil moel autobiograafiline. Aga kujutluspildi väesse usun ma sama palju. Ei pea ilmtingimata olema ise kõike läbi elanud, et adekvaatselt kirjutada. Võib ka vaadata inimesi enda ümber ja ette kujutada. Ning lõppude lõpuks võib ikkagi fantaseerida ehk siis endiselt kasutades kujutluspilti, «ette kujutada». See viimane variant on mulle kõige enam kirge pakkuv, olles sealjuures alati sügavalt lõimunud esimese kahe variandiga.

Mart: Tahaks, et isiklik määr oleks võimalikult väike, aga tean, et kõik, mis ma teen, on minu mõtete nägu. See on hea, sest elu ja kunsti tulebki teha nii, nagu keegi teine ei tee, aga halb ka, sest suur isiklik määr piirab alati maailmatunnetuse piire.

Olen nõus väitega, et kõiki asju peab tegema äärmiselt isiklikult või et ongi olemas ainult isiklik elu. Aga küsimus on lihtsalt, kas mul on üldse oma ideede pealt midagi teistele öelda. Kõike tuleb teha väga isiklikult ja pingutada nii palju kui vähegi oskad, et pärast ei jääks tunnet, et «küll ma oleks teinud, kui need, need ja need tingimused oleksid olnud...». Alati on võimalik end maksma panna, aga see kõik võtab aega ja nõuab kannatust. Kiiresti ei saavuta midagi.

Te mõlemad pärinete põlvkonnast, millel on veel teatud side «endise» ajaga, ükskõik kui hägusad mälestused ka ei oleks. Kas teile on oluline teie põlvkondlik kuuluvus? Kas see peegeldub ka lavastustes?

Mart: Mulle tundub, et olen sündinud kõige paremal ajal. Hea on kombata nii «endist» kui üritada avatult mõista hetkel toimuvaid muutusi. Ma ei tähtsusta vana üle. Kõik, mis on olnud, on eelkõige mõtete ja teadmiste ehk seoste loomiseks ja tunnetamiseks. Aga tänases päevas on minevikus kompamine igav. Mul on tunne, et need, kes «endist» pole näinud, oskavad olla palju avatumad ehk uus mõistab vana paremini kui vana uut. Enam ei vii see kuhugi, kui pusid kinniselt ainult omas valdkonnas. Maailm vajab avaraid inimesi rohkem kui oma õigust taga ajavaid hääbuvate valdkondade professionaale.

Kui mu lavastuses otsida süžeed ja konflikti või pinget, siis peaks see avalduma põlvkondadevahelise erinevusena. Kuidas vana peab noori lolliks ja pealiskaudseteks ning kuidas noorte jaoks on vana liiga oma reeglites kinni. Kes tahab, leiab nendest inimestest ja nende tegudest ka soolise ebavõrdsuse.

Uku: Minule on väga oluline põlvkondlik kuuluvus ja ma usun, et see peegeldubki mu lavastus(t)es. Ja sama palju usun ma põlvkondlikkusest sõltumatusse inimeseks olemisse.

Mart, sinu lavastus on ideede leidmisest, mistõttu saaks seda käsitleda ka erinevate utoopiate võtmes. Vähemalt on seal tüüpidel ju lootus leida midagi, mis muudaks elu paremaks. Uku, sinu tekst tundub pigem pessimistlikum, düstoopiatest ja illusioonide purunemisest kõnelev.

Mart: Ideaalis võiks olla üks lavastus ühest äärmusest teise. Ehk lootusetus olukorras idealismi ehk igavuses põnevust ehk saamatuses tegusid. Utoopiate reaalsuses olen iga päeva järjest rohkem veendunud. Mingis mõttes on ka selles lavastuses ideest reaalsuseni jõudmine utoopia, nagu on utoopia ka see, et kell 8.15 võiks teater olla mõjuv. Nagu on utoopia ka see, et teatri ja elu vahel võiks piir olla hägusam.

Aga lootus on alati. Ideed ja lootus päästavad maailma. On vaja ainult julgeid.

Uku: Tekst tõesti justkui kõneleb sellest, sest tekst on mustvalgelt kirjas, kas arvutis või paberil, igal juhul ei hinga. Aga lavastus, inimeste hingedega, kõneleb ikkagi minu jaoks inimestest, kes väga ootavad ja loodavad. Igas mõttes.

Iseküsimus, kui palju keegi selle lootusega nii-öelda otseses mõttes tegeleb. Pessimism ja lootuse lootusetus inimestes heliseb siiski ja kõlab kokku inimeseks olemisega. Ja kindlasti selline pessimism ei ole kannatamine, vaid vastuste ootus. Kuidas on miski just nii läinud? Kuidas seda vältida? Kas saab vältida? Kas peab üldse vältima? Kuhu ja kuidas edasi? Kui olla nõus küsimusega, et jah, pessimistlik, siis on justkui, et enam ei looda, ei usu. Aga see on minu puhul ekslik järeldus, sest loodan jäägitult ja mõneti naiivseltki, sealjuures tunnetades ja tajudes maailma enda meelest siiski kaunis kainelt.

Uku, ütlesid kord, et kindlasti ei ole sinu lavastus manifest. Miks see ei ole? Ja Mart, kuidas sinu suhe manifestidesse üldiselt ja praegusel juhul on?

Uku: Mulle ei meeldi manifesteerimine. Tähendab, vale on öelda, et ei meeldi. Kui keegi manifesteerib, on see meeleliselt täitsa lummav ja atraktiivne jälgida. Aga siin elus on kõigel tõesti alati vähemalt kaks külge, tavaliselt isegi kolm ja enamgi. Ning kõiki neid aspekte nähes ja mõistes mina lihtsalt ei taha manifesteerida. Samas usun, et sellest tükist kindlasti immitseb välja lõpuks ka mingisuguseid üheseid minu tõekspidamisi, kuid kindlasti on seal enamjaolt esil seesama: lahmivate üldistuste mitte-võimalikkus. Aga kas see omakorda ongi äkki üks tõekspidamine, üks üldistus. Ongi manifest? Ei tea.

Mart: Minu lavastus on üleskutse, et inimesed muudaksid ennast. Hakkaksid looma ettevõtteid või aitaksid neid, kes loovad. Liiga paljud inimesed on mugavad.

Kas oskate kirjeldada mõnda hetke prooviprotsessist, mis teid õnnelikuks tegi? Kus sai selgeks, millise lavastusega on tegemist? Mõnda sellist lihtsat momenti?

Uku: Mind on see prooviprotsess kogu aeg ja iga päev õnnelikuks teinud, sest Märt ja Priit on lihtsalt nii vahvad kaaslased sellel teekonnal. Nad on andekad näitlejad, selge see. Aga nad on andekad inimesed. Väga andekad. Andekas näitleja seda ilmtingimata olema ei pea. Märt ja Priit on. See ongi see, mille pinnalt minu meelest teatrit peab tegema.

Tulgu see resultaat, nagu ta tuleb, ja selge, et kõik tahavad, et see lugu lõpuks kõneleks inimestega, aga mida aeg edasi, seda enam olen hakanud mõistma, et prooviprotsess ise on see, mis minu hinge puhastab, jõudu annab, mis mind õpetab, muudab, arendab ja ka vastupidi, mis mul ennast väga vajalikel hetkedel väärtustada aitab. Ja sealjuures ei ole need proovid kindlasti olnud sellised muhedad, aga lodevad ja kunstiliselt laisad, vastupidi, on olnud väga intensiivne täiesti uue loo loomine, hommikust päris õhtuni välja, poolteist kuud.

Mart: Mina ei tea siiani, mis lavastusega on tegemist, loodetavasti igal hommikul erinevaga. Loodetavasti on see avatud valemiga lavastus, kus on tähtis kõik muu peale loo.

Ühes proovis läksid näitlejad vaidlema, kas on võimalik teha odavat mahetoidu suurketti Öko, vaidlus läks nii suureks, et kutsuti appi proovisaalist väljaspool olnud kunstnik ja inspitsient. Mulle meeldivad vaidlused ja intriigid, mis inimesi liidavad. Ühes esimestest proovidest ütles Bert «Saibik» ja sellest sai alguse mitu olulist külaskäiku seoses lavastusega.

Uku, olulisel kohal sinu lavastuses on Pärt Uusbergi muusikaline kujundus. Kuidas see sündis: millised rajad olid sa Pärdile eelnevalt maha märkinud?

Pärt märkis minule raja maha. See ei ole minu jaoks pelk muusikaline kujundus, vaid impulss, algtõuge. Tema kirjutas oma vaikses üksinduses koorilaulud Juhan Liivi ja Ernst Enno tekstidele. Kutsus kokku oma koori. Tegi selle kooriga kodulinna kirikus kontserdi, kus mina olin kuulamas. Ja sealt see mõte sündis, kirjutada lugu «Pea vahetus».

Lugu muidugi arenes omasoodu väga mitmes suunas edasi. Aga selle tõuke andis Pärt, nii teema mõttes kui ka natukene üldisemas mõttes. Andis isu ja usu tagasi.

Ilmunud ajalehes Postimees 13. mail 2009