NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Meeldivalt didaktiline Tomi onnike


Harriet Beecher Stowe kirjutab 19. sajandi keskel sentimentaalse romaani heast neegerorjast Onu Tomist, tasakaalukast, ausast ja tublist mehest, kes juhib oma peremehe maja nii, et kõik käib nagu kellavärk. Niimoodi kirjeldab Tomi ta esimene peremees Mr. Shelby.

Kirjanduslikus mõttes oli tegu suhteliselt väheütleva teosega, mille karakterid olid skemaatilised ja jutustuski kulges väga etteaimatavaid radu pidi.

Ehkki romaan kujutas mustanahalisi küll pigem looduslike kui kultuuriliste olenditena, pigem argade, alalhoidlike ja passiivsetena, sai see hakkama neegri ümbermõtestamisega tunnete ja emotsioonideta töötavast masinast inimeseks. Raamat tõstatas hulga eetilisi ja antropoloogilisi küsimusi ning romaanist sai oluline argument orjuse kaotamise poolt Ameerikas.

Hiljem, peamiselt 20. sajandil, mustanahaliste vastupanuvõitluse kontekstis, kujunes Onu Tomist pigem sõimusõna, sest Tom oli passiivne, ta ei olnud võitleja. Tom oli valge Ameerika ideaalneeger – jumalakartlik, aus, töökas, väikekodanlik ja ohutu.

Nagu koomiks

NO-teater võtab Onu Tomi loo, kuulsa ja paljusid kultuurikoldeid läbinu, ja toob selle aastal 2009 Eestis lavale. Eestis, kus muud ei ole kui tööpuudus ja neeger on... Lisaks lavastusele käib «Onu Tomi onnikesega» kaasa ka mahukas, raamatupaksune kavaleht, mis, nagu kiri kavalehtede müügikohas teatas, moodustab olulise osa kogu lavastuse kontseptsioonist.
Kava sisaldab tekste tööst, kapitalismist, orjusest, afro­ameerika kultuurist ja nende vahekordadest. Sõna saavad nii Old Dirty Bastard, Malcolm X kui ka Karl Marx.

Kuid lavastus ise, see asja nähtav ja pealmine osa. Nagu Tiit Ojasoo oli varem maininud, on see väga Beecher Stowe’i teksti keskne. Jah, seda ta oli. Või siis võis aimata, et tegu on Beecher Stowe’i tekstiga, sest suur osa jutust, mida tegelased omavahel rääkisid, oli mingisugune hübriidkeel, mis meenutas vahepeal jaapani, vahepeal poola, vahepeal hispaania ja vahepeal eiteamis-keelt.

Keel nimega X. Keel, mis tähistab suhtlemise võimatust, teise inimnäo võimatust, mis on muidugi üks eeldusi orjapidamise kui sellise olemasoluks. Keel, mis võimaldab mõelda, et neeger ongi keegi, kes joob tinti ja rapib kanu.

Ojasoo-Semper olid võtnud Beecher Stowe’i romaani kokku 15 peatüki või miniatuurse pildikesega, mida kõrvalt saadab erinevaid stilistilisi vorme võttev jutustaja tekst. Lugu kulgeb lineaarselt: näeme Tomi mahamüümist esimese peremehe poolt, näeme orjakaupmees Haleyt, Tomi sattumist väikese Eva ja tema isa St. Clare’i juurde ning lõpuks jõhkardist ja alkohoolikust istanduseomaniku Simon Legree valdusesse, kus Tom peksu tõttu sureb.

Oma väljendusvahendite tinglikkuse ja minimalismiga meenutas lavastus koomiksit – näitlejate mustad ja valged maskid, värvilised kostüümid, tinglik ja arusaamatu keel ning miniatuursetes peatükkides jutustus. Iseäranis siis, kui see hübriidkeel jaapani keele moodi kõlas, tundus, nagu vaataksin «Onu Tomi onnikese» modernistlikku anime-versiooni.

Ka lavakujundus oma minimalistliku valge seinaga, mis teiseks vaatuseks peegliga asendati, ning madratsitest põrand, mis head afrovaibi andis, oli sümpaatne.

Esimene vaatus jättis hõreda mulje. Olin just vahetult enne etendust «Onu Tomi onnikese» läbi lugenud, äratundmisrõõm oli tore, Andres Mähari kehastatud Onu Tom oma südamliku ja vastutuleliku neegri musternäidisena ning Sergo Varese epateeriv ja karikatuurne lõunaosariikide valge härra Selby jäid ka kohe algusest meelde, kuid miski element oli puudu.

Võib-olla oli selleks füüsilise kokkupuute element, mis teises vaatuses sisse tuli. Aga võib-olla oli see hoopis kavalehe tekstikorpus, mis elas vaatajate peades (räägin enda eest) lavaltoimuva-välist elu. Kõik, mida näha, ei olnud näha laval. Tuli ise auke täita ja punktiirjoontele kirjutada.

Schlag, Negro, Schlag!

Seevastu teine vaatus kasvatas pinget alates esimesest hetkest, kui laval olevale peegelseinale oli tekkinud grafiti «Schlag, Negro, Schlag» ehk «Neegrile malakat». Beecher Stowe’i tekst elas oma 15 peatükis elu edasi, kuid selle ruumi ja kandvust toonitasid vaikusmomendid ning vastupidi – ka efektsed kolistamised. Näiteks tekkis siis, kui Legree (Rasmus Kaljujärv) orjade tümitamise märgina kahte verist kirvest kokku lõi, meeleolukalt hüpnootiline industriaalne rütm.

«Onu Tomi onnike» koos oma tekstikorpusega osutus meeldivalt didaktiliseks, kuid oleks võinud laval olla veelgi didaktilisem.

 

Janar Ala
Ilmunud ajalehes Postimees 10.08.2009, nr 182