NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Müüdamatu hinge võitlus ­võõritusega


Laupäeval, 8. augustil esietendus teatris NO99 Beecher-Stowe'/Ojasoo/Semperi "Onu Tomi onnike". Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.

NO99 uuslavastuse võõrituslikku eepilise teatri võtit põhjendab osalt lavastajate eelintervjuudes kõlama jäänud skepsis Beecher-Stowe' romaani kunsti- ja sõnumiväärtuse suhtes, seega on püütud paljastada selle kontseptuaalne karkass, jättes esmapilgul tagaplaanile psühholoogilise aspekti, mis võiks oma sentimentaalsuses vaatajat uinutada.

Õnneks ei tehta seda tendentslikult, justkui katse tulemusi ette teades, mis olekski tänase tarkuse valgel omaaegse manifestteose suhtes ebaaus.

Nõnda näibki, et kogu lavastuse võõritusliku skepsise kiuste, või koguni tänu sellele, osutub ka romaan ise kandvamaks kui algul eeldatud. Onu Tomi (Andres Mähar) elufilosoofa, et kuna hing ei ole ostetav ega müüdav, ei saa seda kahjustada isegi mitte selline "siga" nagu Simon Legree (Rasmus Kaljujärv), elab üle nii tegelaspsühholoogia dekonstruktsiooni kui ka eepilise teatri skalpelli.

Taas leiab kinnitust ka tõsiasi, et eepiline teater nõuab näitlejailt sama jõulist kohalolu nagu ka nüanssideni tungiv läbielamisteater, sest alles selle suhtes saabki võõritus­efekt sündida. Siin polnudki see aga üksnes brechtliku didaktika teenistuses, vaid pani proovile ka selle võtte enda tunnetusliku töökindluse.

Näiteks publikusse suunatud peegli kaudu - kas saab olla veel midagi näpuganäitavamat?! - testitakse lisaks ka peegeldusmehhanismide toimet üleüldse. Pildis St. Clare'i majapidamisest peseb onu Tom klaasile soditud üleskutset "Schlag, Negro, Schlag!" maha piinliku hoole ja täie pühendumisega. Sama korralikult teinuks ta mis tahes muudki tööd, hoolimata sellest, et end üha puhtamaks muutuvast peeglist nägeva rikutud vaataja jaoks võiks toiming mõjuda inimõiguslase sõnatu süüdistusena. Seevastu välise keigarlikkuse taha varjunud mulatist orjahing Adolph (Risto Kübar) "puhastab" enda peeglipoolt süljelärakatega pinda hägustades ning sel viisil veel Tomigi tehtut üle käies, kajastades nõnda nii oma suhtumist töösse kui ka ähvardavasse selgusse, mis võib peale sundida vastutuse.

Samasuguse ambivalentsusega avab Risto Kübar ka Tomi sõbra, George Shelby olemust. Olles küll vaieldamatu idealist ja humanist, jõuab tema normeeriv demokraatiasõnum Simon Legree istandusse samasuguse hilinemisega, nagu jäi tema taktimõõt maha ka neegerorjade laulutempost esimese vaatuse palvetunnis.

Tehiskeele kaudu on lavale toodud üksteise mittemõistmisest kantud sildistamissoov oma-võõra skaalal, mis aga ei takista suurepäraselt mõistmast olulisemaid märkõnu, näiteks "schlag!" või "verkauft", muuteski ülejäänud diskussiooni ühiskondlike suhete üle suuresti liigseks. Võõrkeelne möödarääkimine vaibub vaid hetkiti, mil tegelased on viivuks ühel lainel, läbivalt aga onu Tomi enda sõnades, mis lähtuvad alati otse tema müüdamatust hingest ning projitseeruvad lavastuse finaali kummitusloos Louis Armstrongi abil ka Simon Legree ema surilinale.

Madis Kolk
Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress/areen