NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Pepeljajevi teistpidi õigetpidi teater


Kes on näinud Aleksander Pepeljajevi lavastusi «Luikede järv» (2003, Von Krahlis, lavastatud koos Peeter Jalakaga) ja «Kirsiaed» (2006, NOs), sellel ei kaasne «Fausti»-teemalise uuslavastusega suuri üllatusi.

See tähendab, et ühest küljest ja paljudes mõtetes võib ja saab neid pidada sarnasteks, mis aga ei tähenda, et nii näitlejatel kui publikul lastaks üksteise ees igavleda või olla pingutamata. Pean sarnasuse all silmas Pepeljajevi mõtlemist ja lavastajakäekirja.

Kuigi teksti tõlgenduste, teatri enda ning vaataja vaatamiskogemuste piire nihutav ja mudiv lavastaja võib-olla ei tahagi «käekirja» (veel) «omada».

Peale meie teatripildi rikastamise (pole aga teada, kaua see rikkus püsib) on Pepeljajevi tegevus oluline ka teise aspekti poolest – see on töö tulevaste näitlejatega.

Nii lavaka 21. lend oma (ja muidugi Pepeljajevi) «Kolme õega», 22. lend «Kirsiaiaga» kui ka nüüd 23. lend «Faustiga» on kogenud ilmselt väärtuslikke hetki nii prooviperioodides kui etendustel.

Need füüsist ning silma- ja mõtlemisringi avardavad kogemused on väärt pagasiks noorte edaspidises tegevuses.

Tšehhovit laval rääkida ühe õppejõuga ja röökida-kulgeda teisega peaks garanteerima noortele näitlejatele mõjusa kogemuse, et teater pole ainult kirjandus ja psühholoogia.

 

Tagurpidi deliirium

 

Nüüdset 23. lennu aktsiooni (nagu Pepeljajevi lavastusi üldse) on keeruline kirjeldada ja veel keerulisem (või tüütum?) nendest kirjutada. Nagu lavastaja ise on kunagi öelnud, ei armastavat ta loogilist ja ratsionaalset teatrit.

Pepeljajev ei lavasta teksti, isegi mitte vastava näidendi-luuletuse-romaani tegevustiku algeid. Peamine, mida meil tuleks «tsuaFi» vaatama minnes silmas pidada, on see, et me näeme mingit emotsiooni, assotsiatsiooni, purset või deliiriumilaadset nägemust «Fausti» lugenud ja ilmselgelt selle tekstiga töötanud kineetikult.

Kindel on ka see, et lavastaja loodab, et vaataja oleks üsna tuttav n-ö algtekstiga. Vastasel juhul pole tõesti vahet, kas «tsuaFi» asemel oleks pealkirjaks «Faust», «Punamütsike», «Piibel» või «Aias sadas saia».

Pepeljajevi suurimaks himuks on publiku üllatamine ja selle üle saab ainult rõõmu tunda. Lavastaja tegeleb hoogsalt igasuguste kujundite (tekstist ja maailmast) esile- ja väljatoomisega, arendades neid postmodernsel moel oma äranägemisel edasi või tagasi.

Üks läbiv võte on sel korral, nagu tüki nimigi reedab, tagurpidi või teistpidi lugemise-rääkimise-olemise-kulgemise kogemus. Oluline on aga, et tagurpidi või teistpidi pole lavastuses valepidi ehk väär.

Tekkisid küsimused, kas lavastaja ja näitlejad leidsid ühise keele, kas publik ja lavastaja-näitlejad leidsid ühise keele. Kuna näitlejate tekst oli kujundatud nii muusika kui ka tagurpidi rääkimisega kuulajale pea kuuldamatuks – õigemini arusaadamatuks –, siis tuli abi otsida teatrikeelest.

Selles mõttes ma ei täheldanud, et lavastaja-näitlejate-publiku vahel oleks olnud arusaamatut või möödarääkimisi. Teistmoodi arusaamine pole valesti arusaamine.

 

Publiku häirimine


Võimatu on muidugi kõiki kujundeid, allusioone ja vihjeid ära tunda ning meelde jätta, pealegi pole see metodoloogiliselt vajalik. Vaatamine oli lihtsaks tehtud, sest kiires või tihedas tempos teatrispetsiifikaga tegelevaid näitlejaid-sportlasi polegi võimalik vaadata teistmoodi.

Kuigi põhimuljeks kujunes suur ja ringliiklusena kulgev karneval või kunstipärane paraolümpia (ikka ainult heas mõttes), oli tegemist siiski tõsist vaeva nõudnud vaimukusega.

Üks asi veel. Pepeljajevi tööde vaatamisel on permanentselt kohal «hirm», et lavastusse on sisse lavastatud publiku füüsiline kaasamine või vähemalt häirimine ja et Pepeljajevi jüngrid kasutavad seda võimalust valimatute vahenditega.

Loomulikult on meid kaasatud küll mentaalsel tasandil ja hoitakse üsna kindlalt lõa otsas, aga äkki võiks vahel siiski sekkuda ka tõsiselt.

Üllatused metatasandil on teretulnud.

 

Rait Avestik

Ilmunud ajalehes Postimees 15. novembril 2007