NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Tänavune teatrisügis tuleb tasa ja targu mõne pommiga tagataskus


Merit Kask tutvus teatrite sügiseste plaanidega ning noppis välja põnevamad palad. Tasub oodata 27. oktoobrit, kui ühel ja samal päeval esietendub kaks värkset algupärandit, «Kommunisti surm» ja «Kangelane», kus vaatluse all tükike meie oma rahva loost.

Kommunist ei sure kunagi

Kõigepealt pidi valmima tükk metsavendadest. Siis tuli pronksöö ja metsavenna kõrvale ilmus kommunist. 27. oktoobril NO-teatris lavale jõudva lavastuse «Kommunisti surm» autor ja lavastaja Hendrik Toompere juunior teemadega ei hellita. Muude teemade seas räägib tükk ka täiesti otseselt ühe suure rahva ideetust soovist lihtsalt paljuneda ja üle sõita erinevatest kultuuridest ja rahvustest.

Lugu metsavendadest oli esmalt plaanis lavale tuua selle aasta kevadel nime all «Või sees» ning tekst pidi tulema kahasse Ervin Õunapuuga. Vahepeal on muutunud tüki nimi, esietenduse aeg ning ka teksti olete üksi kirjutanud. Kuidas nii?

Ervin Õunapuuga olid plaanid peetud ja pidime hakkama seda tegema. Siis sõitsin enne jõule kuuks ajaks Indiasse ning vahetult enne seda ütles Ervin, et ta seda teksti ei tee.

Mitmetel põhjustel. Indias olles mõtlesin selle asja peale pikalt ja otsustasin, et kirjutan ise. Kevadeks ma seda enam valmis ei jõudnud ja tegelikult olen ma väga õnnelik, et see nii läks.

Esiteks on see nüüd täiesti teine lugu. Esimene lugu oli mõeldud puhtal kujul metsavendade elust, kuidas inimene elab metsas, mida see endaga kaasa toob.

Pealkiri «Või sees» tuli ühest meierei röövist, mille metsvennad korraldasid selleks, et palgaraha kätte saada, said aga pool tonni võid.

Siis toimus pronksöö. See muutis kogu loo vaatenurka, raskuskese nihkus täiesti teise kohta.

Mu naine ütles, et pealkiri peaks midagi muud olema. Kuna ma olen ka copywriter’ina töötanud, siis ükskord suure vihaga istusin maha ja tegin ainult pealkirju. Seal oli igasuguseid variante, näiteks ka «Terroristi sünnipäev». «Kommunisti surm» tundus kõige parem. Kui pealkiri oli olemas, siis läks nii, et mitte mina ei kirjutanud seda näidendit, vaid pealkiri ise kirjutas ennast näidendiks. Nüüd on mu meelest asi palju parem, õigem, aktuaalsem.

Mis suunas pronksöö lugu muutis?

Nüüd räägime paralleelselt kahest erinevast maailmavaatest. Mis toimub öösel metsas ja mis päeval avalikus elus. Kaks erinevat vaadet põrkuvad kokku. Ja teine asi, ta räägib täiesti otseselt, täiesti ühemõtteliselt suurrahva ideetust soovist lihtsalt paljuneda ja üle sõita erinevatest kultuuridest, rahvustest jne. Jutt käib siis Venemaast. See ei ole otseselt siiski Venemaale pasunasse sõitmine, siin tekivad täiesti üldinimlikud jooned juurde.

Lugu seisneb praegu selles, et kommunist, kes on loo peategelane, saab kohe tüki alguses kuuli pähe. See teda aga ei morjenda, ta ärkab ellu ja elab oma elu edasi. Ta sureb üks 5–6 korda tüki jooksul, aga ta ei jäta oma ülesannet sellepärast veel täitmata. Jutt on siin selles, et see elajas ei kao mitte iialgi, mitte kunagi meie ümbert ega kõrvalt ära.

Nii et eesmärgiks on ajaloo kaudu vaadata tänapäeva?

Just täpselt. Algselt olid mul erinevad lood, millele tahtsin tüki üles ehitada. Pärast kevadisi sündmusi lasin kogu loetud NKVD dokumentide, mälestuste ja muude materjalide hulga oma peast läbi, pihustasin tükkideks ja kirjutasin täiesti iseseisva loo. Siia on sisse toodud mitmeid ajaloolisi detaile, aga faabula osa ei ole ajalooline.

Mind väga ei huvita teatritüki puhul ajalooloengut pidada. Selle paneme kavalehele ja siin on väga karmi materjali.

Kui ma neid materjale läbi vaatasin, siis pilt, mis avanes, oli nii jube, et ma mõtlesin, et seda on võimatu lavale panna. Praegu on lahendus selles, et see pilt on erakordselt groteskne ja mitte ühtegi julmust me laval otseselt ei näe. Siga me laval ei tapa, küll aga lava taga. Selle õuduse foonil toimub väga naljakas lugu, umbes selline lugu, mida nägi Buddha siis, kui ta puu all virgus.

Oluline osa on siin naistel. Alguses on kommunistid ja metsavennad, aga lõpuks see kõik põimub sedasi läbi, et me ei saa aru, kes on kes. Naised seal vahel on nagu elu nabaväät, perekonna arhetüüp, kus on ema, õde ja naine. Aga see õde on korraga nii kommunisti õde kui metsavenna õde ja emaga samamoodi.

Põhiolluseks on mõte, et kõik säärased võitlused on ideoloogiliselt tühjad. Seal ei ole mitte mingisugust õigustuslikku filosoofiat taga. Räägitakse küll, et me teeme mingeid asju, et elu paremaks muuta, aga lõpuks tuleb ikkagi välja, et see on täiesti ideetu, tühi ja põhineb tavalisel loomalikul kirel ise paremini elada.

 

Merit Kask

Ilmunud ajalehes Postimees 22. septembril 2007