NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kiretu ajataju kirglikud sketšid Toomperelt


On vaid esmapilgul ootamatu, et maagilise realismi võtmes võib avada ajaloopaineid, sest tegelikult ongi see ju üks selle teadvuse uurimise meetodi klassikalisi teemasid. Ka see ei ole tänase teatri seisukohast häiriv, et represseerijatele pole eetilisi hinnanguid antud.
Klassikaline läbielamisteater, kus kannatanute ja kannatuse tekitajate käitumismotiive harutatakse lahti võrdse empaatiaga, on hinnangulistes küsimustes sageli ambivalentsem kui mis tahes poliitiline teater. Ja «Kommunisti surma» ei saa süüdistada ka selles, et siin oleks kommunistide leeri püütud «mõista» kuidagi eriliselt inimlikult.

Mäng aja ja ruumiga

Pigem on neid karikeeritud räigemalt kui kunagi varem, olgugi et tavamõistes «peategelaseks» on ennemini esikommunist Nikolai (Gert Raudsep) kui metsavend Hirmus Ants (Tambet Tuisk).

Ka Nikolai lavastuse lõpul väljendatud elutarkuses, et ajaloo mäletamine ei kaitse meid edasiste eksimuste eest, vaid õigem oleks teadvus tühjendada, ei saa näha ühemõttelist võtit. Kuna ütlejaks on kommar, võib see kellelegi meenutada pigem debatte teemadel, mida näiteks üks või teine ametnik tegi 1988. aasta veebruaris vms.

See ei ole mitte dokumentaalsete mälulugude küsimärgistamine, vaid meeldetuletus, et praegusel juhul on tegemist kiretu kirjeldusega. Kuid mitte üksnes sündmuste faktilise kirjeldusega.

Nagu juba lavastuse eeltutvustustes hoiatatud, traditsioonilist konflikti kahe vaenupoole vahel tõepoolest ei teki. Vaatamata tõeliselt jälkidele tegudele, millele laval vihjatakse. Ja seda mitte sellepärast, et hinnangulistest lõpuniminekuist hoidutaks – mõlemad osapooled saavad end üsna avameelselt tühjaks karjuda –, lihtsalt need ei jää koguterviku keskmesse ega osutu sõlmpunktideks, sest lavastuse aega ei juhita läbi lineaarsuse klaastoru, mis sündmused selekteeriks ja neile piiri paneks.

Nagu Toompere lavastustes ikka, ei seisne ajakontseptsioon mingis intellektipõhises karkassis, mille kaudu tunneks igavlejaiks ning kaunishingedeks kahestunud auditoorium pidevalt lavastaja filosoofist kohalolu.

Toompere teatrikeel ei jää aga pelgalt argisest aeg-ruumist välja igatsema, vaid muudab maagilise ka tõepoolest reaalseks. Taas kord toetas seda Andreas W muusikaline kujundus, kuid ennekõike see, et tegemist on näitlejateatriga.

Ajaga ei heidelda kontseptuaalselt punnitades, vaid tihedaksmängitud sündmused lihtsalt seiskavad selle.

Võib vaielda, kas selles paksus õhus, kus kommunistile võib pähe lasta ükskõik kui palju kuule, kuid see ei peata tema jätkuvat naasmist sündmuskohale, toimub (igaviku seisukohast) mingi süsteemipärane lõputu kordumine, või vastupidi – tegelaste ees ei terendagi mingit ajaperspektiivi ja igavik on juba kohal.

Keskme nihutamine

Lavalises mõttes pole see aga olulinegi, sest tegemist on ülitiheda tegevustereaga, kus aeg muutub aeglaseks lihtsalt seeläbi, et situatsioone mängitakse lahti nii mitmes suunas ja üksipulgi, et harjumuspärane lavataju tahaks öelda: «liigume edasi» või «see pole oluline».

Toomperel on aga just selle tõttu kõik võrdselt oluline, et edasi pole kuhugi liikuda. See pole maagiline äraigatsus, vaid realistlik kogemus, kus saab olla üksnes «kohal» ning mis on nii intensiivne, et mõistus lihtsalt ei jõua vormida eetilisi hinnanguid.

Lavategevuse eesmärk on justkui kokkupakitud failide lahtiharutamine, mida võib teostada nii üksteisest sõltumatute sketšide kui ka tervikuks lükitud kausaalse ahelana.

Esietenduse mulje kaldus esimeses suunas, pannes ootama edasiste etenduste käigus suurenevat korrastatust. Samas kätkeb see aga ohtu muutuda küll «ajaloosarnasemaks», kuid keskme nihkumisega intensiivsest kohalolust abstraktsemale möödanikutajule.

 

Madis Kolk

Ilmunud ajalehes Postimees 30. oktoobril 2007