NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46,5 NO46 NO45 NO44
eng  /  esileht  /  login

Kui eesmärgiks on tudengid mängima panna


Ingo Normet on lavaka kolmanda kursuse tudengitega toonud lavale Tšehhovi «Kajaka». See on 23. lennu diplomilavastus, seega siis koolitöö. Ainult et määratlus "koolitöö" ei tohiks muutuda vabanduseks. Selle tüki puhul see oht on. Lavastaja eesmärkide asemel on siinkohal põhjust rääkida pigem pedagoogi eesmärkidest. Kohati on küll tunne, et ega muud põhjust "Kajaka" valimiseks polegi kui see, et üks korralik klassika on ikka ja alati näitlejaks õppivatele tudengitele vajalik ja arendav õppematerjal.

Kõik muu – lavastuslik ülesehitus, lavakujundus ja kostüümid – on taandatud näitlejate ees. Stiilis "noh, need asjad peab ju ka kuidagi ära tegema". Lavastuse erinevad osad ei tee koostööd. Ei ole läbivat tervikut loovat kontseptsiooni peale soovi võimaldada teatritudengitel laval mängida.

Poolel teel

Nagu klassika puhul ikka, püütakse seda otsapidi tänapäevastada. Ent siin jäädakse poolele teele pidama. Tegelaskujude kaasaeg on Tšehhovi aeg, nii oma vaadetes, käitumismaneerides kui teemades jäädakse sellesse ajastusse. Tegelaste seljas võib aga näha miniseelikuid ja nahkjopet. Mida see annab, aru ei saa. On see püüdlus neutraalse, markeerimata aja poole?

On aru saada, et vahendeid on olnud vähe, aga puudust pole ka püütud oma kasuks mängima panna, lavastuse osaks teha. Ja nii ongi kostüümikunstniku tööks jäänud kaltsukatest parimad palad välja noppida. Kultuurimaja odavuse maik on juures.

Niisiis – tüki kese on lavaka tudengid. Ja nende pärast maksab käik NOsse iseenesest ette võtta küll. Mitu naudingut pakkuvat hetke oli nii peaosaliste (nähtud versioonis Maarja Mitt, Kristo Viiding ja Elina Pähklimägi) kui ka kõrvalosaliste mängus. Eks "agasid" oli muidugi ka, aga siin on liigituse "koolitöö" meelespidamine küll vajalik.

Väärivad tutvumist

Suurim "aga" oli liigne selgus. Liiga hästi teadsid tegelased, miks nad midagi teevad. Ja see sõi seda olemuslikku traagilisuse ja hapruse tunnet, mis Tšehhovi puhul nii oluline on.

Vähe on eeltuleva ohu aimdust, enda ületamist ja enda üllatamist, kui Nina oma senise elu kuu peale saadab ja ennast parema elu ootuses kuulsale kirjanikule pakub. Või Konstantini viimane lüüasaamine – ma näen lahendust tulemas tema liigutustest, aga ma ei tunne seda. Norimist Maarja Mitti ja Kristo Viidingu rollide kallal õigustab see, et tegelikult oli nende mängus just väga mitmeid tundlikke ja kaasakiskuvaid käike.

 

Merit Kask

Ilmunud ajalehes Postimees 29. novembril 2006.